1 Ja Hiiram, Tüürose kuningas, läkitas Taaveti juurde saadikud seedripuudega, samuti müürseppi ja puuseppi temale koda ehitama.
2 Taavet mõistis, et Issand oli ta kinnitanud Iisraeli kuningaks, et ta kuningriik oli ülendatud tema Iisraeli rahva pärast.
3 Jeruusalemmas võttis Taavet veelgi naisi, ja Taavetile sündis veelgi poegi ja tütreid.
4 Ja need olid nende laste nimed, kes temale Jeruusalemmas sündisid: Sammua, Soobab, Naatan ja Saalomon,
5 Jibhar, Elisua ja Elpelet,
6 Noga, Nefeg ja Jaafia,
7 Elisama, Beeljada ja Elifelet.
8 Aga kui vilistid kuulsid, et Taavet oli võitud kogu Iisraeli kuningaks, siis läksid kõik vilistid Taavetit otsima; kui Taavet sellest kuulis, siis ta läks neile vastu.
9 Ja vilistid tulid ning tungisid kõikjale Refaimi orgu.
10 Taavet küsis siis Jumalalt, öeldes: „Kas ma pean vilistitele vastu minema? Kas sa annad nad minu kätte?„ Ja Issand ütles temale: ”Mine, ja ma annan nad sinu kätte!”
11 Ja kui nad läksid üles Baal-Peratsimi, siis Taavet lõi neid seal. Ja Taavet ütles: „Jumal on mu vaenlased minu käega murdnud, otsekui oleks vesi läbi murdnud!” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Baal-Peratsim.
12 Nad jätsid sinna oma jumalad ja Taavet käskis need tulega ära põletada.
13 Ja vilistid tulid uuesti ning tungisid sinna orgu.
14 Ja Taavet küsis taas Jumalalt, ja Jumal ütles talle: „Ära mine neile järele, vaid mine neist mööda ja tule neile kallale baakapõõsaste poolt.
15 Kui sa kuuled baakapõõsaste ladvus otsekui astumise kahinat, siis mine sõdima, sest Jumal on su ees välja läinud vilistite leeri lööma!” [1]
16 Ja Taavet tegi nõnda, nagu Jumal teda käskis, ja nad lõid vilistite leeri Gibeonist kuni Geserini.
17 Taavet sai kuulsaks kõigis maades, ja Issand pani kõigi rahvaste peale hirmu tema ees.