1 Juudas kuulis ka roomlaste kuulsusest, et nad on sõjaliselt tugevad ja sõbralikud kõigile, kes nendega on liitunud, et nad peavad sõprust kõigiga, kes nende juurde tulevad, ja et nende võimsus on suur.
2 Temale jutustati nende sõdadest ja kangelastegudest, mis nad olid teinud galaatlaste vastu, kuidas nad olid need võitnud ja maksu maksma sundinud,
3 ja mis nad olid teinud Hispaania aladel, sealseid hõbeda- ja kullakaevandusi vallutades,
4 ja kuidas nad oma tarkuse ja püsivusega olid vallutanud kogu maa, kuigi see maa oli neist väga kaugel, ja kuidas nad olid võitnud kuningaid, kes maailma äärtest olid tulnud nende vastu, olid need alistanud, lüües neid suurtes lahingutes, ja kuidas ülejäänud pidid neile igal aastal maksu maksma,
5 ja kuidas nad olid sõjas hävitanud ja alistanud Filippose ja Perseuse, kittide kuninga, ja need, kes nende vastu olid tõusnud,
6 ja kuidas nad olid hävitanud Antiohhos Suure, Aasia kuninga, kes nende vastu oli tulnud sõdima saja kahekümne elevandiga, ratsaväe ja vankritega ning väga suure sõjaväega.
7 Tema enese olid nad kinni võtnud elavana ja olid pannud tema ja need, kes pärast teda valitsesid, suurt maksu maksma, pantvange andma ja maid loovutama,
8 nimelt India, Meedia ja Lüüdia ühes teiste osadega tema ilusamatest aladest, mis nad temalt ära võttes olid andnud kuningas Eumenesele.
9 Kreeka rahvas - nõnda jutustati - oli otsustanud astuda nende vastu, et nad hävitada,
10 aga kui see kavatsus neile teatavaks sai, siis nad läkitasid neile vastu ühe väepealiku nendega sõdima. Neist langesid siis paljud mahalööduna, nende naised ja lapsed viidi vangidena ära, nad riisuti paljaks, nende maa vallutati, kindlused hävitati, ja nad on orjastatud tänapäevani.
11 Ka muud kuningriigid ja saared, mis olid tõusnud nende vastu, nad hävitasid ja alistasid, aga oma sõpradega ja nendega, kes neid usaldasid, nad pidasid sõprust.
12 Ligemal ja kaugemal olevad kuningriigid nad aga vallutasid, ja kõik, kes nende nime kuulsid, kartsid neid.
13 Need, keda nad tahtsid aidata ja lasta valitseda, need valitsevad; aga need, keda nad tahtsid kõrvaldada, nad kõrvaldasid, ja nõnda said nad väga suure võimu.
14 Ent kõigest sellest hoolimata ei olnud ükski neist pannud enesele krooni pähe ega purpurit selga, et sellega uhkeldada,
15 vaid nad olid endale asutanud nõukogu, kus iga päev pidas nõu kolmsada kakskümmend meest, alati mures olles rahva pärast, et teda paremini valitseda.
16 Nad usaldasid igal aastal ühele mehele endi juhtimise ja kogu maa valitsemise; kõik kuulasid selle ühe sõna ja nende keskel ei olnud kadedust ega riidu. Juutide liit roomlastega
17 Juudas valis siis Eupolemose, Johannese poja, Akkose pojapoja, ja Jaasoni, Eleasari poja, ja läkitas nad Rooma sõlmima sõprust ja liitu,
18 et roomlased võtaksid neilt ikke, sest nad ju pidid nägema, et kreeklaste valitsus pidas Iisraeli orjuses.
19 Nad läksid siis Rooma - tee sinna oli väga pikk - ning tulid nõukogusse ja võtsid sõna ning ütlesid:
20 „Juudas, nimetatud ka Makkabiks, ja tema vennad ja juudi rahvas on meid läkitanud teie juurde sõlmima teiega liitu ja rahu, ja et meid pandaks kirja kui teie liitlased ja sõbrad.”
21 See kõne meeldis neile.
22 Ja see on ärakiri sellest kirjast, mille nad kirjutasid vasktahvlitele ja saatsid Jeruusalemma, et see oleks seal nende juures rahu ja liidu mälestuseks.
23 „Roomlaste ja juudi rahva käsi käigu igavesti hästi merel ja maal, mõõk ja vaenlane jäägu neist kaugele!
24 Aga kui sõda peaks puhkema, kõigepealt Rooma vastu või mõne tema liitlase vastu kogu tema valitsusalal,
25 siis peab juudi rahvas kõigest südamest kaasa võitlema, nõnda nagu olukord seda nõuab.
26 Nad ei tohi anda ega hankida vaenlastele vilja, sõjariistu, raha ja laevu, nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita midagi vastu saamata.
27 Aga nõndasamuti, kui sõda puhkeb kõigepealt juudi rahva vastu, siis tulevad roomlased meeleldi neile appi, nõnda nagu olukord neilt nõuab.
28 Nende vaenlastele ei anta vilja, sõjariistu, raha ja laevu, nagu roomlased on otsustanud. See kohustus tuleb täita tingimusteta!”
29 Neil alustel on roomlased sõlminud lepingu juudi rahvaga.
30 „Aga kui pärast seda üks või teine pool tahab midagi lisada või ära jätta, siis ta võib seda teha oma tahte järgi. Ja mida nad lisavad või ära jätavad, see kehtib.”
31 Ja selle kuriteo pärast, mida kuningas Demeetrios teile on teinud, oleme temale kirjutanud nõnda: „Mispärast oled oma ikke raskeks teinud meie sõpradele ja liitlastele, juutidele?
32 Kui nad nüüd sinu peale kaebavad, siis meie muretseme neile õigust ja sõdime sinu vastu merel ja maal.”