1 Joosafatil oli palju rikkust ning au ja ta sai Ahabiga languks.
2 Mõne aasta pärast läks ta Ahabi juurde alla Samaariasse; Ahab tappis palju lambaid, kitsi ja veiseid temale ja rahvale, kes oli koos temaga, ja õhutas teda minema üles Gileadi Raamotisse.
3 Ja Iisraeli kuningas Ahab küsis Juuda kuningalt Joosafatilt: „Kas tuled koos minuga Gileadi Raamotisse?„ Ja Joosafat vastas temale: ”Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas! Ma tulen koos sinuga sõtta.”
4 Ja Joosafat ütles Iisraeli kuningale: „Küsi ometi enne Issanda sõna!”
5 Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, nelisada meest, ja küsis neilt: „Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?„ Ja nad vastasid: ”Mine, ja Jumal annab selle kuninga kätte!”
6 Aga Joosafat küsis: „Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?” [1]
7 Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: „On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, vaid alati halba. See on Miika, Jimla poeg.„ Aga Joosafat ütles: ”kuningas ärgu rääkigu nõnda!”
8 Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: „Kähku siia Miika, Jimla poeg!”
9 Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas; nad istusid rehepeksu väljakul Samaaria värava suus ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees.
10 Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: „Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!”
11 Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: „Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!”
12 Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: „Vaata, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõna nagu ühel nende hulgast, ja räägi head!”
13 Aga Miika vastas: „Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis mu Jumal ütleb!”
14 Kui ta tuli kuninga juurde, siis kuningas ütles temale: „Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või ma pean loobuma?„ Ja ta vastas: ”Minge, ja teil õnnestub see, sest nad antakse teie kätte!”
15 Aga kuningas ütles temale: „Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?”
16 Siis ta ütles: „Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!”
17 Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: „Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!”
18 Aga Miika ütles: „Seepärast kuulge Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat temast paremal ja vasakul pool.
19 Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, Iisraeli kuningat, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa.
20 Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas?
21 Tema vastas: Ma lähen ja olen vale vaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda!
22 Ja nüüd, vaata, Issand on pannud vale vaimu nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.”
23 Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”
24 Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
25 Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võtke Miika ja viige ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
26 ning öelge: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
27 Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud!„ Ja ta ütles veel: ”Kuulge, kõik rahvad!”
28 Ja Iisraeli kuningas ja Joosafat, Juuda kuningas, läksid üles Gileadi Raamotisse.
29 Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ja nad läksid sõtta.
30 Aga Süüria kuningas oli andnud käsu oma sõjavankrite pealikuile ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
31 Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on Iisraeli kuningas!” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama ja Issand aitas teda: Jumal meelitas nad tema kallalt ära.
32 Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema kannult.
33 Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Ja kuningas ütles sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”
34 Kuid taplus üha ägenes sel päeval ja Iisraeli kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu kuni õhtuni; aga päikeseloojaku ajal ta suri.