1 Joosija oli kuningaks saades kaheksa aastat vana ja ta valitses Jeruusalemmas kolmkümmend üks aastat.
2 Tema tegi, mis õige oli Issanda silmis, ja käis oma isa Taaveti teedel ega kaldunud paremale või vasakule.
3 Oma valitsemise kaheksandal aastal, kuigi ta oli alles noor, hakkas ta otsima oma isa Taaveti Jumalat; ja kaheteistkümnendal aastal hakkas ta puhastama Juudat ja Jeruusalemma ohvriküngastest, viljakustulpadest ning nikerdatud ja valatud kujudest.
4 Tema juuresolekul kisti maha baalide altarid; ta lõi katki suitsutusaltarid, mis olid ülal nende peal, purustas viljakustulbad ning nikerdatud ja valatud kujud, pihustas ja puistas need nende haudade peale, kes neile olid ohverdanud.
5 Ja ta põletas preestrite luud nende altarite peal; nõnda ta puhastas Juuda ja Jeruusalemma.
6 Ka Manasse, Efraimi ja Siimeoni linnades kuni Naftalini, kõikjal nende varemeil,
7 kiskus ta maha altarid, lõi pihuks ja põrmuks viljakustulbad ja nikerdatud kujud ning raius katki suitsutusaltarid kogu Iisraelimaal. Siis ta läks tagasi Jeruusalemma.
8 Ja oma valitsemise kaheksateistkümnendal aastal, kui ta maa ja koja oli puhastanud, läkitas ta Saafani, Asalja poja, ja linnapealiku Maaseja ja usaldusmehe Joahi, Jooahase poja, kohendama Issanda, oma Jumala koda.
9 Ja need tulid ülempreester Hilkija juurde ja andsid üle raha, mis oli toodud Jumala kotta, mida leviidid, lävehoidjad, olid kogunud Manassest, Efraimist ja kogu ülejäänud Iisraelist ja kogu Juudast ja Benjaminist ja Jeruusalemma elanikelt. [2]
10 Ja nad andsid selle tööjuhatajate kätte, kelle hooleks oli Issanda koda, et need annaksid seda töötegijaile, kes töötasid Issanda kojas koja parandamiseks ja kohendamiseks.
11 Ja need andsid seda meistritele ja ehitustöölistele, et nad ostaksid tahutud kive ja puitu aampalkideks ning nende kodade katmiseks, mis Juuda kuningad olid lasknud laguneda.
12 Ja need mehed tegid ustavalt tööd. Neil olid ülevaatajaiks leviidid Jahat ja Obadja Merari poegadest, Sakarja ja Mesullam Kehati poegadest, et neid juhatada; ja leviidid, kõik, kes oskasid mänguriistu käsitseda,
13 olid ülevaatajaiks kandjaile ja juhatasid kõiki töötegijaid mitmesugustel töödel. Ja leviitidest olid kirjutajad, ametnikud ja väravahoidjad. [1]
14 Ja kui nad võtsid välja raha, mis Issanda kotta oli toodud, siis leidis preester Hilkija Issanda Seaduse raamatu, mis Moosese läbi oli antud.
15 Ja Hilkija võttis sõna ning ütles kirjutaja Saafanile: „Ma leidsin Issanda kojast Seaduse raamatu.” Ja Hilkija andis raamatu Saafanile.
16 Ja Saafan viis raamatu kuningale ja tõi kuningale ka veel sõna, öeldes: „Su sulased on teinud kõik, mis nende kätte oli antud.
17 Raha, mis leidus Issanda kojas, on toodud ja antud ülevaatajaile ning töötegijaile.”
18 Ja kirjutaja Saafan teatas kuningale ning ütles: „Preester Hilkija andis mulle raamatu.” Ja Saafan luges sellest kuningale ette.
19 Aga kui kuningas kuulis Seaduse sõnu, siis ta käristas oma riided lõhki.
20 Ja kuningas andis käsu Hilkijale ja Ahikamile, Saafani pojale, ja Abdonile, Miika pojale, ja kirjutaja Saafanile ja kuninga sulasele Asajale, öeldes:
21 „Minge küsitlege Issandat minu ning Iisraelist ja Juudast ülejäänute nimel leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Issanda viha, mis meie peale on valatud, sellepärast et meie vanemad ei ole tähele pannud Issanda sõna ega ole teinud kõike nõnda, nagu selles raamatus on kirjutatud!”
22 Siis läksid Hilkija ja need, keda kuningas käskis, naisprohvet Hulda juurde, kes oli riietehoidja Sallumi, Tokhati poja, Hasra pojapoja naine ja elas Jeruusalemmas teises linnaosas, ja rääkisid temale, nagu see asi oli.
23 Ja tema ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Öelge sellele mehele, kes teid minu juurde läkitas:
24 Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma saadan sellele paigale ja selle elanikele õnnetuse, kõik need sajatused, mis on kirja pandud selles raamatus, mida Juuda kuningale ette loeti,
25 sellepärast et nad jätsid minu maha ja suitsutasid teistele jumalatele, et mind vihastada oma igasugu kätetöödega, sellepärast valatakse ka minu tuline viha selle paiga peale ja see ei kustu mitte.
26 Aga Juuda kuningale, kes teid läkitas Issandat küsitlema, öelge nõnda: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal, sõnadest, mis sa oled kuulnud:
27 Et su süda pehmenes ja sa alandasid ennast Jumala ees, kui sa kuulsid tema sõnu selle paiga ja selle elanike kohta, et sa alandasid ennast minu ees, käristasid oma riided lõhki ja nutsid minu ees, siis olen ka mina sind kuulnud, ütleb Issand.
28 Vaata, ma koristan sind su vanemate juurde ja sind koristatakse rahus oma hauda ja sinu silmad ei saa näha kogu seda õnnetust, mille ma saadan sellele paigale ja selle elanikele.” Ja nad tõid kuningale sõna tagasi.
29 Siis kuningas läkitas käsu ja kogus kokku kõik Juuda ja Jeruusalemma vanemad.
30 Ja kuningas läks Issanda kotta, ka kõik Juuda mehed ja Jeruusalemma elanikud, preestrid ja leviidid ja kogu rahvas, niihästi suured kui väikesed, ja ta luges nende kuuldes Issanda kojast leitud Seaduse raamatu kõik sõnad.
31 Ja kuningas astus oma kohale ja tegi Issanda ees lepingu, et nad käivad Issanda järel ja peavad tema käske, manitsusi ja määrusi kõigest südamest ja kõigest hingest, et täita selle Seaduse sõnu, mis sellesse raamatusse oli kirjutatud.
32 Ja ta seadis selle lepingu alla kõik, kes leiti Jeruusalemmast ja Benjaminist. Ja Jeruusalemma elanikud täitsid Jumala, oma vanemate Jumala lepingut.
33 Ja Joosija kõrvaldas kõik jäledused kõigist Iisraeli laste maakondadest ja pani kõik, kes elasid Iisraelis, teenima Issandat, nende Jumalat. Niikaua kui ta elas, ei taganenud nad Issandast, oma vanemate Jumalast.