1 Aastal sada nelikümmend üheksa saabus Juudale ja tema meestele teade, et Antiohhos Eupator oli suure sõjaväega tulemas Juudamaale.
2 Koos temaga oli Lüüsias, tema eestkostja ja riigihoidja. Kummalgi oli kreeka sõjavägi, sada kümme tuhat jalameest, viis tuhat kolmsada ratsanikku, kakskümmend kaks elevanti ja kolmsada vikatvankrit.
3 Nendega ühines ka Menelaos ja õhutas Antiohhost mitmesuguste ettekäänetega, aga mitte isamaa heaks, sest ta lootis, et ta pannakse jälle ametisse.
4 Aga kuningate Kuningas sütitas Antiohhose viha selle lurjuse vastu. Ja kui Lüüsias näitas, et see on süüdlane kõigis õnnetusis, siis käskis kuningas viia ta Beroiasse ja surmata seal, nagu selles paigas oli viisiks.
5 Nimelt on selles paigas torn, viiskümmend küünart kõrge, täis kuuma tuhka. Seal on ka pööratav seadeldis, mis igast küljest järsult kaldub tuhasse.
6 Kes iganes oli süüdlane templi rüüstamises või oli teinud mõne muu väga raske kuriteo, tõugati sealt alla, et ta hukkuks.
7 Niisugune surm sai osaks ka Seadusest taganenud Menelaosele, kes ei saanudki maamulda.
8 See oli väga õige! Sest ta oli teinud palju pattu altari vastu, mille tuli on püha, nõndasamuti ka tuhk, ja tuhas ta saigi surma.
9 Aga kuningas, muutunud meele poolest julmemaks, tuli ja ähvardas teha juutidele veel rohkem paha, kui oli tema isa ajal sündinud.
10 Kui Juudas sellest teada sai, siis ta manitses rahvast Issandat appi hüüdma päeval ja öösel, et ta nüüd nagu alati aitaks neid, kellelt tahetakse röövida Seadus, isamaa ja püha tempel,
11 ja et ta seda rahvast, kes just oli saanud pisut hingata, ei laseks langeda Jumalat teotavate paganate meelevalla alla.
12 Kui kõik olid seda üksmeelselt teinud, olles kolm päeva ühtejärge silmili maas palunud armulikku Issandat nuttes ja paastudes, siis Juudas julgustas neid ja käskis valmis olla.
13 Kui ta vanematega oli isiklikult nõu pidanud, siis ta otsustas välja minna ja Jumala abiga asjad lahendada, enne kui kuninga sõjavägi tungib Juudamaale ja vallutab linna.
14 Jättes otsustamise maailma Looja hooleks ja julgustades oma mehi vapralt võitlema kuni surmani Seaduse, templi, linna, isamaa ja kodanikuõiguse eest, lõi ta leeri üles Moodeini lähedale.
15 Ja olles andnud oma meestele märgusõna: „Jumala võit!”, ründas ta valitud tublide noorte meestega öösel kuninglikku telki ja surmas leeris ligi kaks tuhat meest. Ta tappis ka suurima elevandi koos nendega, kes olid tema seljatornis.
16 Ja lõpuks täitsid nad leeri hirmu ja segadusega ning läksid võitjaina ära,
17 kui päev koitis. See võis sündida sellepärast, et Issanda kaitse oli temale abiks.
18 Aga kui kuningas oli saanud tunda juutide meelekindlust, siis ta katsus kavalusega neid paiku kätte saada.
19 Ta läks siis Beet-Suuri, juutide tugeva kindluse vastu, aga ta löödi tagasi; ründas uuesti, kaotas jälle.
20 Juudas nimelt saatis kindluses olijaile, mida need vajasid.
21 Aga Rodokos, üks mees juutide sõjaväest, reetis vaenlastele saladusi. Teda otsiti ja ta võeti kinni ning pandi vangi.
22 Kuningas tegi siis kaupa uuesti Beet-Suuri rahvaga, pakkus neile rahu ja saigi selle. Siis ta läks ja ründas Juuda mehi, aga kaotas.
23 Ta sai ka kuulda, et Filippos, kes oli jäetud riigihoidjaks Antiookiasse, oli tõstnud mässu. Sellest lööduna hakkas ta juutidega läbi rääkima, andis järele ja kinnitas vandega kõik õiglased nõudmised. Ta tegi lepitust ja ohverdas, austas templit ja osutas linnale lahkust.
24 Ta võttis ka Makkabi sõbralikult vastu ning jättis Hegemonidese väejuhiks Ptolemaisist kuni gerarlaste piirideni.
25 Siis ta läks Ptolemaisi. Ptolemaisi elanikud olid aga pahased selle kokkuleppe pärast. Ja kitsikuses olles nõudsid nad lepingute tühistamist.
26 Lüüsias läks siis kõnetooli, kaitses lepingut niipalju kui võimalik ja püüdis inimesi veenda. Tal õnnestuski nad soodsalt häälestada. Seejärel läks ta tagasi Antiookiasse. Niisugune oli kuninga rünnaku ja taandumise käik.