1 Sel ajal tegi Antiohhos teise sõjakäigu Egiptusesse.
2 Aga sündis, et kogu linnas nähti ligi nelikümmend päeva taeva all kihutavaid ratsanikke, kes olid kullaga kirjatud kuubedes, rühmadena relvastatud piikide ja paljastatud mõõkadega,
3 nähti ratsaväeosi, seatud võitluseks, rünnakuks ja vasturünnakuks kummaltki poolt, kilpide keerutust ja odade rohkust, noolte lennutamist, kuldse varustuse hiilgust ja mitmesuguseid rinnakilpe.
4 Sellepärast palusid kõik, et ilmutus tähendaks head.
5 Aga kui oli levinud valekuuldus, et Antiohhos on surnud, siis kogus Jaason enesele vähemalt tuhat meest ja ründas ootamatult linna. Ja kui müüridel olijad olid taganema löödud ning linn lõplikult vallutatud, siis põgenes Menelaos kindlusesse.
6 Jaason pani aga toime halastamatu veretöö omaenese kaasmaalaste keskel. Ta ei mõtelnud, et võit oma suguvendade üle on suurim õnnetus, vaid arvas, et on saanud võidu vaenlaste, mitte aga oma rahva üle.
7 Valitsusvõimu ta siiski ei saanud, küll aga kurja kavatsuse tulemusena häbi, ja ta pidi jälle minema varjule ammonlaste maale.
8 Tema kuritegelikule elule tuli nüüd lõpp: kui teda süüdistas araablaste valitseja Aretas, põgenes ta kõigi poolt jälitatuna linnast linna, teda vihati kui Seadusest taganejat ja põlati kui oma isamaa ja rahva timukat; lõpuks aeti ta Egiptusesse.
9 Tema, kes nii paljusid oli isamaalt ära ajanud, hukkus ise võõrsil spartalaste juures, kuhu ta kui sugulaste juurde oli läinud kaitset saama.
10 Ja tema pärast, kes nii paljusid oli lasknud matmata välja visata, ei leinanud mitte keegi, ja temale ei korraldatud matust, ta ei saanud hauda oma isade juurde.
11 Aga kui kuningale sai teatavaks, mis oli sündinud, siis ta arvas, et Juuda on hakanud mässama. Seepärast läks ta Egiptusest teele metsikult vihase meelega ja vallutas linna relvade jõul.
12 Ta käskis sõjamehi ilma armuta maha lüüa need, kes ette juhtuvad, ja tappa need, kes olid põgenenud katustele.
13 Nõnda surmati noored ja vanad, hukati alaealised, naised ja lapsed, tapeti neitsid ja imikud.
14 Kaheksakümmend tuhat surmati kolme päeva jooksul, nelikümmend tuhat käsikähmluses, ja mitte vähem kui oli mahalööduid, müüdi orjadeks.
15 Aga sellega veel leppimata julges ta tungida kogu maailma kõige pühamasse templisse, teejuhiks Seaduse ja isamaa reetur Menelaos,
16 ja oma rüvedate kätega võttis ta ära pühad riistad. Mis teised kuningad olid annetanud selle paiga rikastamiseks, auks ja iluks, selle riisus ta oma pühitsemata kätega.
17 Antiohhos läks suureliseks ega mõistnud, et Kõigeväeline ainult üürikeseks ajaks oli vihastanud linna elanike pattude pärast ning et paik seetõttu oli kaitsetuks jäetud.
18 Kui rahvas ei oleks koormatud olnud nii paljude pattudega, siis oleks tema nõndasamuti nagu Heliodooros, kelle kuningas Seleukos oli läkitanud varakambrit uurima, sisse minnes otsekohe saanud karistada ja pidanud oma häbematusest pöörduma.
19 Sest Issand ei olnud rahvast valinud paiga pärast, vaid oli paiga valinud rahva pärast.
20 Sellepärast siis ka see paik ise, olles osaline olnud rahva õnnetustes, sai hiljem osa Issanda heategudest. Ja Kõigeväelise viha tõttu mahajäetu taastati kõige toredusega, kui Suur Valitseja oli leppinud.
21 Antiohhos, kui ta templist oli tuhat kaheksasada talenti ära viinud, läks ruttu Antiookiasse. Oma suurelisuses arvas ta võivat teha maa laevatatavaks ja mere jalgsi käidavaks, nõnda hooplev oli ta südames.
22 Aga ta jättis sinna ka järelevaatajaid rahvast rõhuma: Jeruusalemma Filippose, päritolult früüglase, iseloomult julmema kui tema sinna panija,
23 ja Gerisimisse Andronikose. Neile lisaks Menelaose, kes kaasmaalasi kohtles halvemini kui teised, sest ta vihkas juudi soost kodanikke.
24 Ta läkitas ka müüslaste pealiku Appollooniose kahekümne kahe tuhande sõjamehega ja käskis tappa kõik täisealised mehed, aga naised ja noorukid ära müüa.
25 See, tulles Jeruusalemma, näitles rahuarmastust ja püsis selles kuni püha hingamispäevani. Aga tähele pannes, et juudid olid tegevuseta, käskis ta oma alluvail relvastuda.
26 Ja kõik, kes läksid välja vaatama, laskis ta surmata. Siis ründas ta linna täies relvastuses ja tappis palju rahvast.
27 Aga Juudas Makkabi taandus umbes kümne kaaslasega kõrbe ja elas koos nendega, kes tema juures olid, metsloomade kombel mäestikus, toitudes kogu aeg ainult rohttaimedest, et mitte rüvetuda.