1 Kui rahvas nägi, et Mooses viivitas mäelt tulekuga, siis rahvas kogunes Aaroni ümber ja ütles temale: „Võta kätte ja tee meile jumalaid, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!” [1]
2 Siis Aaron ütles neile: „Rebige ära kuldrõngad, mis on kõrvus teie naistel, poegadel ja tütardel, ja tooge need mulle!”
3 Ja kogu rahvas rebis ära kuldrõngad, mis neil kõrvus olid, ja tõi need Aaronile.
4 Tema võttis need vastu nende käest, töötles lõikeriistaga ja valmistas valatud vasika. Siis nad ütlesid: „See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja!”
5 Kui Aaron seda nägi, siis ta ehitas selle ette altari; ja Aaron hüüdis ning ütles: „Homme on Issanda püha!”
6 Järgmisel päeval tõusid nad vara ning ohverdasid põletusohvreid ja tõid tänuohvreid; ja rahvas istus maha sööma ja jooma ning tõusis üles mängima.
7 Siis Issand rääkis Moosesega: „Mine astu alla, sest su rahvas, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja, on teinud pahasti!
8 Nad on kähku pöördunud teelt, mida ma neil käskisin käia. Nad on enestele teinud valatud vasika. Nad on seda kummardanud ja sellele ohverdanud, ja nad on öelnud: See on su jumal, Iisrael, kes tõi sind Egiptusemaalt välja.”
9 Ja Issand ütles Moosesele: „Ma olen näinud seda rahvast, ja vaata, see on kangekaelne rahvas.
10 Jäta nüüd mind üksi, et mu viha saaks süttida põlema nende vastu ja ma saaksin nad hävitada! Aga sind ma teen suureks rahvaks.”
11 Mooses aga anus Issanda, oma Jumala ees ja ütles: „Issand, miks süttib su viha põlema oma rahva vastu, kelle sa tõid Egiptusemaalt välja oma suure võimsuse ja vägeva käega?
12 Miks peaksid egiptlased rääkima ja ütlema: Kurja kavatsusega viis ta nad välja, et neid mägedes tappa ja maa pealt hävitada. Pöördu oma tulisest vihast ja kahetse kurja, mida sa kavatsed teha oma rahvale!
13 Meenuta oma sulaseid Aabrahami, Iisakit ja Iisraeli, kellele sa oled iseenese juures vandunud ja öelnud: Ma teen teie soo nõnda paljuks nagu tähti taevas; ja kogu selle maa, millest ma olen rääkinud, annan ma teie soole ja nad pärivad selle igaveseks.”
14 Ja Issand kahetses kurja, mida ta oli ähvardanud teha oma rahvale. [2]
15 Ja Mooses pöördus ning astus mäelt alla, ja tal oli käes kaks tunnistuslauda, lauad, mille mõlema poole peale oli kirjutatud; neile oli kirjutatud nii ühe kui teise külje peale.
16 Lauad olid Jumala tehtud ja Jumala kirjutatud oli kiri, mis laudadesse oli uurendatud.
17 Kui Joosua kuulis rahva häält, valju karjumist, siis ta ütles Moosesele: „Leeris on sõjakisa!”
18 Aga tema vastas: „Ei see ole võiduhüüd, ei see ole kaotusekisa - mina kuulen lauluhäält.”
19 Ja kui Mooses ligines leerile ja nägi vasikat ning ringtantsu, siis ta viha süttis põlema ja ta viskas lauad käest ning purustas need mäejalamil.
20 Seejärel ta võttis vasika, mille nad olid teinud, ja põletas seda tules ning jahvatas, kuni see sai peeneks; siis ta puistas selle vette ja andis Iisraeli lastele juua.
21 Ja Mooses ütles Aaronile: „Mida see rahvas sulle on teinud, et sa oled nende peale toonud nii suure patu?”
22 Aaron vastas: „Ärgu süttigu mu isanda viha põlema! Sina ise tead, et see rahvas on paha.
23 Nad ütlesid mulle: Tee meile jumalad, kes käiksid meie ees, sest me ei tea, mis on juhtunud Moosesega, selle mehega, kes tõi meid Egiptusemaalt välja!
24 Ja mina ütlesin neile: Kellel on kulda, rebigu ära! Ja nad andsid selle minule, mina viskasin tulle ja välja tuli see vasikas.”
25 Kui Mooses nägi, et rahvas oli ohjest valla, sest Aaron oli ta valla päästnud kahjurõõmuks nende vaenlastele,
26 siis Mooses astus leeri väravasse ja ütles: „Kes on Issanda poolt, tulgu minu juurde!” Ja tema juurde kogunesid kõik Leevi pojad.
27 Ja ta ütles neile: „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Igaüks pangu oma mõõk vööle! Käige edasi ja tagasi leeri väravast väravani ja tapke igaüks, olgu see ka oma vend, sõber või sugulane!”
28 Ja Leevi pojad tegid, nagu Mooses käskis; ja sel päeval langes rahva seast ligi kolm tuhat meest.
29 Ja Mooses ütles: „Nad täitsid täna oma käed Issandale, sest igaüks oli oma poja ja venna vastu, selleks et teile täna õnnistus antaks!”
30 Ja järgmisel päeval ütles Mooses rahvale: „Te olete teinud väga suurt pattu. Aga ma lähen nüüd üles Issanda juurde, vahest saan lepitada teie patu.”
31 Ja Mooses läks jälle Issanda juurde ning ütles: „Oh häda! See rahvas on teinud suurt pattu ja on enesele valmistanud kuldjumalad.
32 Kui sa nüüd siiski annaksid andeks nende patu! Aga kui mitte, siis kustuta mind oma raamatust, mille oled kirjutanud!”
33 Aga Issand vastas Moosesele: „Kes minu vastu on pattu teinud, selle ma kustutan oma raamatust.
34 Nüüd aga mine, juhi rahvas sinna paika, millest ma sulle olen rääkinud! Vaata, minu ingel käib su eel. Oma karistuspäeval ma karistan neid nende patu pärast.”
35 Ja Issand lõi rahvast, sellepärast et nad olid teinud vasika, mille Aaron valmistas.