1 Ja kui Jeruusalemm oli vallutatud - Juuda kuninga Sidkija üheksandal aastal kümnendas kuus oli Paabeli kuningas Nebukadnetsar ja kogu tema sõjavägi tulnud Jeruusalemma vastu ja oli asunud seda piirama, [1]
2 ja oli Sidkija üheteistkümnendal aastal neljanda kuu üheksandal päeval tunginud linna sisse -,
3 siis tulid kõik Paabeli kuninga vürstid ja asusid keskmisse väravasse: Neergal Sar-Eser, Samgar-Nebo, Sar-Sekim, ülemkammerhärra, Neergal Sar-Eser, ülemmaag, ja kõik muud Paabeli kuninga vürstid.
4 Aga kui Juuda kuningas Sidkija ja kõik sõjamehed nägid neid, siis nad põgenesid ja läksid öösel linnast välja mööda kuninga rohuaia teed läbi müüridevahelise värava; ta läks välja lagendiku suunas.
5 Ent kaldealaste sõjavägi ajas neid taga ja nad said Sidkija kätte Jeeriko lagendikel; nad võtsid ta kinni ja viisid Riblasse, Hamatimaale, Paabeli kuninga Nebukadnetsari juurde, kes mõistis tema üle kohut.
6 Ja Paabeli kuningas laskis tappa Sidkija pojad Riblas tema silme ees; Paabeli kuningas tappis ka kõik Juuda suurnikud.
7 Ja ta tegi Sidkija silmad pimedaks ning aheldas ta vaskahelaisse, et viia ta Paabelisse.
8 Ja kaldealased põletasid tulega kuningakoja ja rahva kojad ning kiskusid maha Jeruusalemma müürid.
9 Ja rahva säilinud osa, kes oli linna alles jäänud, ja ülejooksikud, kes olid tema poole üle jooksnud, ja muud rahva riismed viis ihukaitsepealik Nebusaradan vangi Paabelisse.
10 Aga osa vaesemast rahvast, kellel midagi ei olnud, jättis ihukaitsepealik Nebusaradan Juudamaale ja andis neile samal ajal viinamägesid ning põlde.
11 Ja Paabeli kuningas Nebukadnetsar oli andnud ihukaitsepealikule Nebusaradanile Jeremija kohta käsu, öeldes:
12 „Võta tema ja kanna hoolt tema eest, ära tee talle midagi kurja, vaid talita temaga nõnda, nagu ta ise sulle ütleb!”
13 Siis ihukaitsepealik Nebusaradan, ülemkammerhärra Nebusasban, ülemmaag Neergal Sar-Eser ja kõik Paabeli kuninga pealikud läkitasid talle järele -
14 nad läkitasid talle järele ja lasksid tuua Jeremija vahtkonnaõuest ning andsid tema Gedalja, Saafani poja Ahikami poja hoolde, et ta viiks tema oma kotta; nõnda jäi ta rahva keskele.
15 Ja Issanda sõna oli tulnud Jeremijale, kui teda vahtkonnaõues kinni peeti; ta oli öelnud:
16 „Mine ja räägi etiooplase Ebed-Melekiga ning ütle: Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma teen tõeks oma sõnad selle linna kohta, õnnetuseks, aga mitte õnneks, ja sel päeval sünnib see sinu nähes.
17 Aga sinu ma päästan sel päeval, ütleb Issand, ja sind ei anta nende meeste kätte, keda sa kardad.
18 Sest ma päästan su tõesti, nõnda et sa ei lange mõõga läbi, vaid saad enesele osaks oma hinge, sellepärast et sa oled lootnud minu peale, ütleb Issand.”