1 Kuidas küll istub üksinda see kord nii rahvarohke linn! Kes rahvaste seas oli suur, on saanud lesknaise sarnaseks. Vürstitar maakondade hulgas peab tegema orjatööd.
2 Ta nutab öösel kibedasti, pisarad voolavad tal üle näo. Pole tal trööstijat ühestki armastajast: kõik ta sõbrad on teda petnud, on saanud ta vaenlasteks.
3 Juuda on sattunud viletsusse ja ränka orjusesse, ta elab paganate seas ega leia hingamist. Kõik jälitajad saavad ta kätte keset kitsikusi.
4 Siioni teed leinavad, et pole pühiks tulijaid. Kõik ta väravad on tühjad, ta preestrid ohkavad. Tema neitsid on kurvad ja tal enesel on kibe käes.
5 Tema rõhujad on saanud võimu, tema vaenlastel käib käsi hästi. Sest Issand on toonud talle häda tema paljude üleastumiste pärast. Tema lastel on tulnud minna vangidena vaenlase ees.
6 Siioni tütrelt on kõik ta toredus läinud. Tema vürstid on nagu hirved, kes ei leia karjamaad; nad astuvad jõuetult tagaajaja ees.
7 Jeruusalemm mõtleb oma viletsuse ja kodutuse päevil kõigile kallistele asjadele, mis tal muistsest ajast on olnud. Et ta rahvas langes vaenlase kätte ja tal ei olnud aitajat, siis näevad vaenlased seda ja naeravad tema lõppu.
8 Jeruusalemm on raskesti patustanud, seepärast on ta saanud jäleduseks. Kõik, kes teda austasid, põlastavad teda, sest nad on näinud ta alastiolekut. Ka tema ise ohkab ja tõmbub pelgu.
9 Tema roojus on ta hõlmadel. Ta ei mõelnud oma lõpule ja on langenud hämmastaval viisil: tal pole trööstijat. Vaata, Issand, mu viletsust, sest vaenlane suurustab!
10 Vaenlane sirutab käe kõigi ta kalliste asjade järele; sest ta sai näha, et ta pühamusse tulid paganad, need, keda sa olid keelanud, et nad ei tuleks su kogudusse.
11 Kogu ta rahvas ohkab ja otsib leiba: nad annavad oma aarded toidu eest, et pidada hinge sees. Vaata, Issand, ja näe, kui põlatud ma olen!
12 Kas see teile ei lähegi korda, kõik, kes te mööda lähete? Vaadake ja nähke! Ons olemas valu, minu valu sarnast, mis mulle on tehtud, millega Issand mind on nuhelnud oma tulise viha päeval? [1]
13 Ta läkitas kõrgusest tule mu luudesse ja vaevas neid; ta laotas mu jalgadele võrgu, ta tõrjus mind tagasi; ta jättis mind üksikuks igavesti haigena.
14 Mu üleastumiste ike on kokku seotud, tema käed põimisid need ühte: need tulid mu turjale, tema murdis mu jõu; Issand andis mu nende kätte, ma ei suuda üles tõusta.
15 Issand heitis kõrvale mu keskelt kõik vägevad; ta kutsus kokku peo minu vastu, et purustada mu noori mehi. Issand sõtkus surutõrt neitsile, Juuda tütrele.
16 Nende asjade pärast ma nutan, mu silmad, mu silmad voolavad vett. Sest kaugel on minust trööstija, kes turgutaks mu hinge. Mu lapsed on hävitatud, sest vaenlane on vägev.
17 Siion laiutab käsi, tal ei ole trööstijat. Issand on käsutanud vaenlastena Jaakobi vastu selle enese naabrid. Jeruusalemm on muutunud nende seas jäleduseks.
18 Õiglane on tema, Issand, sest mina olen tõrkunud tema käsu vastu. Kuulge ometi, kõik rahvad, ja vaadake mu valu: mu neitsid ja noored mehed on läinud vangi.
19 Ma kutsusin oma armastajaid, nad petsid mind. Mu preestrid ja vanemad surid linnas, kui nad otsisid enesele toitu, et turgutada oma hinge. [2]
20 Vaata, Issand, kuidas mul on kitsas käes: mu sisemus käärib, mu süda pööritab sees, sest ma olen kõvasti tõrkunud. Väljas teeb mõõk mind lastetuks, sees on päris surm.
21 Nad on kuulnud, et ma ägan. Mul pole trööstijat. Kõik mu vaenlased on kuulnud mu õnnetusest, nad rõõmutsevad, et sina seda tegid. Too ometi päev, millest sa kuulutasid, et nende käsi käib samuti kui mul!
22 Tulgu kõik nende kurjus su palge ette, ja talita nendega, nagu sa talitasid minuga kõigi mu üleastumiste pärast! Jah, mu ohkeid on palju ja mu süda on haige.