1 Ja tema tuli Jeeriko linna ja läks sealt läbi. [1]
2 Ja vaata, seal oli mees, Sakkeus nimi, ja see oli tölnerite ülem ja oli rikas. [2]
3 Ja ta püüdis näha saada Jeesust, kes ta on, aga ei saanud rahva pärast, sest ta oli väikese kasvuga.
4 Ja ta jooksis ettepoole ja ronis metsviigipuu otsa, et teda näha; sest Jeesus pidi sealtkaudu minema.
5 Kui nüüd Jeesus sinna paika jõudis, vaatas ta üles ja nägi teda ning ütles temale: „Sakkeus, tule usinasti maha, sest täna ma pean jääma sinu kotta!” [3]
6 Ja ta tuli usinasti maha ja võttis teda vastu rõõmuga.
7 Seda nähes nurisesid kõik ning ütlesid: „Tema on ühe patuse mehe juurde läinud jalgu puhkama!” [4]
8 Aga Sakkeus astus Issanda ette ning ütles: „Vaata, Issand, poole oma varandusest ma annan vaestele; ja kui ma kellelegi olen ülekohut teinud, annan ma neljakordselt tagasi!”
9 Siis Jeesus ütles temale: „Täna on sellele kojale õnnistus tulnud, sest ka tema on Aabrahami poeg; [5]
10 sest Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud!” [6]
11 Aga kui nad seda kuulsid, ütles ta sinna juurde veel tähendamissõna, sellepärast et ta oli Jeruusalemma lähedal ja et nemad arvasid Jumala riigi varsti ilmuvat. [7] [8]
12 Sellepärast ta ütles: „Üks suursugune inimene läks teele kaugele maale, et omandada kuningriik ja tulla tagasi. [9]
13 Aga ta kutsus oma kümme sulast ja andis neile kümme naela raha ning ütles neile: kaubelge seni, kuni ma tagasi tulen. [10]
14 Aga tema kodanikud vihkasid teda ja läkitasid käskjalad temale järele ja lasksid öelda: me ei taha, et ta on kuningaks meie üle!
15 Ja sündis, kui tema tuli tagasi ja oli omandanud selle riigi, et ta käskis kutsuda enese juurde need sulased, kellele ta raha oli andnud, et teada saada, missugust kasu igaüks kaubeldes oli saavutanud. [11] [12]
16 Siis tuli sinna esimene ja ütles: isand, sinu nael raha on tootnud kümme naela! [13]
17 Tema ütles talle: see on hea, sa hea sulane! Et sa kõige vähemas oled ustav olnud, siis olgu sul valitsus kümne linna üle! [14]
18 Ja teine tuli ja ütles: isand, sinu nael on tootnud viis naela!
19 Aga ta ütles sellelegi: ja sina valitse viie linna üle!
20 Veelgi tuli teine ja ütles: isand, vaata, siin on su nael, mida ma olen hoidnud higirätikus;
21 sest ma kartsin sind, et sa oled vali inimene; sa võtad, mida sa ei ole paigale pannud, ja lõikad, mida sa ei ole külvanud!
22 Ta ütles temale: sinu suust ma mõistan sind hukka, sa paha sulane! Kui sa teadsid, et ma olen vali mees ja võtan, mida ma ei ole pannud paigale, ja lõikan, mida ma ei ole külvanud,
23 miks sa siis ei andnud mu raha panka? Küll ma tulles oleksin selle tagasi nõudnud kasudega.
24 Ja ta ütles juuresseisjaile: võtke nael ära ta käest ja andke sellele, kellel on kümme! [15] [16]
25 Ja nad ütlesid talle: isand, temal on kümme naela!
26 Ma ütlen teile: kellel on, sellele antakse, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on! [17]
27 Aga need mu vaenlased, kes ei tahtnud mind kuningaks, tooge tänna ja tapke nad ära minu ees!”
28 Ja kui ta seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. [18]
29 Ja sündis, kui ta Betfage ja Betaania ligi jõudis, mäe juurde, mida kutsutakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks oma jüngrit [19]
30 ning ütles: „Minge vastasolevasse alevisse, ja kui te sinna jõuate, leiate te kinniseotud sälu, kelle seljas ükski inimene ei ole istunud. Päästke ta lahti ja tooge siia.
31 Ja kui keegi teilt küsib: miks te ta lahti päästate? siis öelge nii: Issandal on teda tarvis!”
32 Aga need, kes olid läkitatud, läksid ja leidsid kõik nõnda, nagu ta neile oli öelnud. [20]
33 Kui nad sälgu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: „Miks te sälu lahti päästate?”
34 Nemad vastasid: „Issandal on teda tarvis!”
35 Ja nad tõid selle Jeesuse juurde, heitsid oma riided sälu peale ja panid Jeesuse tema selga istuma. [21]
36 Kui ta nüüd edasi liikus, laotasid nad oma riided tee peale. [22]
37 Aga kui ta lähenes Õlimäe kallakule, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades suure häälega kiitma Jumalat kõigi vägevate tegude eest, mis nad olid näinud,
38 ning ütlesid: „Kiidetud olgu kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!”
39 Ja mõningad variserid rahva seast ütlesid temale: „Õpetaja, sõitle oma jüngreid!” [23]
40 Ta vastas ning ütles: „Ma ütlen teile, kui need vait jääksid, hakkaksid kivid kisendama!”
41 Ja kui ta ligi jõudis ja linna nägi, nuttis ta tema pärast [24] [25]
42 ning ütles: „Kui sina teaksid sellel päeval, mis sinu rahule tarvis läheb! Ent nüüd see on pandud varjule sinu silmade eest.
43 Sest päevad tulevad sinu peale, mil su vaenlased teevad sinu ümber valli ja piiravad sind ja vaevavad sind kõikepidi. [26]
44 Ja lõhuvad sind maha maatasa ja su lapsed sinu sees ega jäta kivi kivi peale, sellepärast et sa ei ole tundnud oma armukatsumisaega!”
45 Ja ta läks pühakotta ja hakkas välja ajama neid, kes seal müüsid ja ostsid, [27] [28] [29]
46 ning ütles neile: „Kirjutatud on: minu koda on palvekoda, aga teie olete ta teinud röövliauguks!”
47 Ja ta oli iga päev õpetamas pühakojas; aga ülempreestrid ja kirjatundjad ja rahvaülemad püüdsid teda hukka saata, [30]
48 kuid ei leidnud, mis teha. Sest kõik rahvas rippus ta küljes teda kuulates.