1 Ja nad tulid teisele poole merd gerasalaste maale. [1] [2]
2 Ja kui ta paadist väljus, kohtas teda varsti haudadest tulnud mees, kellel oli rüve vaim. [3]
3 Mehe eluase oli surnuhaudades ja keegi ei suutnud teda ahelatega kinni panna,
4 sest ta oli mitu korda olnud kinni jalgraudus ja ahelais, aga oli ahelad puruks kiskunud ja jalgrauad katki murdnud, nii et ükski ei suutnud teda taltsutada. [4]
5 Ööd ja päevad läbi oli ta aina mägedel ja surnuhaudades ning karjus ja peksis ennast kividega. [5]
6 Aga kui ta Jeesust kaugelt nägi, jooksis ta ja kummardas teda [6]
7 ja ütles suure häälega kisendades: „Mis sinul on minuga tegemist, Jeesus, kõige kõrgema Jumala Poeg? Ma vannutan sind Jumala juures, et sa mind ei piinaks!” [7]
8 Sest ta oli öelnud temale: „Mine välja inimesest, sa rüve vaim!” [8]
9 Ja ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ta ütles talle: „Mu nimi on Leegion, sest meid on palju!”
10 Ja ta anus teda väga, et ta neid välja ei saadaks sealt maalt.
11 Ent seal oli mäe all suur seakari söömas. [9]
12 Ja rüvedad vaimud anusid teda ning ütlesid: „Läheta meid sigade sisse, et me läheksime neisse!”
13 Ja tema andis neile loa. Siis rüvedad vaimud väljusid ja läksid sigade sisse. Ja seakari kukutas enese ülepeakaela kaldalt merre, arvult ligi kaks tuhat, ja uppus merre.
14 Aga nende karjatajad põgenesid ja teatasid sellest linnas ja maal. Ja inimesi tuli välja vaatama, mis on sündinud.
15 Ja nad tulid Jeesuse juurde ja nägid seestunut, kelles oli olnud Leegion, istuvat, riietatud ja selge aruga olevat. Ja nad kartsid. [10]
16 Ja need, kes seda olid näinud, jutustasid neile, mis seestunuga oli sündinud, ja sigadest. [11]
17 Ja inimesed hakkasid teda paluma, et ta nende maa-alalt ära läheks.
18 Kui ta paati astus, palus talt see, kes oli olnud seestunud, et ta tohiks jääda tema juurde. [12]
19 Aga tema ei lubanud seda talle mitte, vaid ütles talle: „Mine koju omaste juurde ja teata neile, mis suuri asju Issand sulle on teinud ja kuidas ta sinu peale on halastanud.”
20 Ja ta läks ära ja hakkas Dekapolis kuulutama, mis suuri asju Jeesus temale oli teinud. Ja kõik panid seda imeks.
21 Ja kui Jeesus paadiga jälle siiapoole kaldale oli jõudnud, kogunes palju rahvast tema juurde, ja ta oli mererannas. [13]
22 Siis tuleb üks kogudusekoja ülemaid, Jairus nimi, ja langeb teda nähes tema jalge ette maha
23 ja palub teda väga ning ütleb: „Mu tütreke on hinge vaakumas; ma palun, et sa tuleksid ja paneksid oma käed tema peale, et ta saaks terveks ning jääks ellu!” [14]
24 Ja ta läks temaga. Ja palju rahvast käis tema järel ja rõhus ta peale.
25 Ja seal oli naine, kes oli kaksteist aastat olnud veritõves [15] [16]
26 ja oli saanud palju kannatada mitme arsti all ning oli kulutanud kogu oma vara, ilma et ta oleks mingit abi saanud, kuna haigus oli läinud veel pahemaks.
27 See oli kuulnud Jeesusest ja tuli rahva seas tema selja taha ja puudutas ta kuube.
28 Sest ta mõtles: kui ma aga puudutaksin tema riideid, saaksin ma terveks.
29 Ja kohe kuivas tema vereläte, ja ta tundis oma ihu vaevast terveks saanud olevat.
30 Ka Jeesus tundis kohe iseeneses, et vägi temast oli väljunud, pöördus ümber rahva seas ja küsis: „Kes puudutas mu riideid?” [17]
31 Tema jüngrid ütlesid temale: „Sa näed, et rahvas rõhub su peale, ja küsid: kes puudutas mind?”
32 Ent ta vaatas ümber, et näha, kes seda oli teinud.
33 Siis lõi naine kartma ning värises, sest et ta teadis, mis temale oli sündinud, ja tuli ning heitis maha tema ette ja ütles temale kogu tõe.
34 Aga ta ütles naisele: „Tütar, sinu usk on sind aidanud; mine rahuga ja ole terve oma vaevast!” [18]
35 Kui ta alles rääkis, tulid mõned kogudusekoja ülema perest ja ütlesid: „Su tütar on surnud, mis sa õpetajat veel tülitad?” [19]
36 Aga Jeesus jättis tähele panemata, mida räägiti, ja ütles kogudusekoja ülemale: „Ära karda, usu vaid!” [20]
37 Ja ta ei lasknud kedagi tulla ühes enesega kui vaid Peetruse, Jakoobuse ja Johannese, Jakoobuse venna.
38 Ja nad tulevad kogudusekoja ülema majasse, ja ta näeb käratsemist ja nutjaid ja ulujaid;
39 ja sisse minnes ütleb ta neile: „Mis te käratsete ja nutate? Laps ei ole surnud, vaid magab!”
40 Ja nad naersid teda. Aga kui ta kõik on välja ajanud, võtab ta enesega lapse isa ja ema ja enese juures olijad ja läheb sisse sinna, kus laps maas oli.
41 Ja lapse käest kinni hakates ütleb ta temale: „Talitaa kuum!” see on tõlgitult: neitsike, ma ütlen sulle, tõuse üles!
42 Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis; ta oli juba kaksteist aastat vana. Ja nad ehmusid üliväga.
43 Ja ta keelas neid kangesti, et keegi seda ei saaks teada, ja käskis tütarlapsele süüa anda. [21]