1 „Ma otsisin öösiti oma voodis teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
2 Ma tõusen nüüd ja uitan linnas tänavail ja turgudel, otsin teda, keda mu hing armastab. Ma otsisin teda, aga ei leidnud.
3 Vahid, kes uitavad linnas, leidsid minu. „Kas olete näinud teda, keda mu hing armastab?”
4 Vaevalt olin neist möödunud, kui ma leidsin tema, keda mu hing armastab. Ma hoidsin teda kinni ega lasknud lahti, kuni olin ta viinud oma ema kotta, selle kambrisse, kes mind oma ihus oli kandnud.
5 Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred, gasellide või aasa hirvede juures: ärge eksitage ega äratage armastust, enne kui see ise tahab!”
6 „Mis see on, mis kõrbest üles tuleb suitsusammaste kujul, suitsutus mürrist ja viirukist, kaupmehe mitmesugustest vürtsidest?
7 Vaata, Saalomoni kandetool! Selle ümber on kuuskümmend kangelast Iisraeli kangelastest.
8 Nad kõik kannavad mõõka, nad on õpetatud sõdima; igaühel on oma mõõk puusal öiste hädaohtude pärast.
9 Kuningas Saalomon oli teinud enesele kandetooli Liibanoni puudest.
10 Selle sambad olid tehtud hõbedast, seljatugi kullast, iste purpurist; selle sisemus oli armastusega sisustatud Jeruusalemma tütarde poolt.
11 Tulge välja ja vaadake, Siioni tütred, kuningas Saalomoni krooniga, millega ta ema teda on ehtinud ta pulmapäeval, ta südame rõõmupäeval.”