1 Aastal sada kuuskümmend tuli Aleksander, Antiohhos Epifanese poeg, ja vallutas Ptolemaisi. Ta võeti vastu ja ta valitses seal kuningana.
2 Kui kuningas Demeetrios seda kuulis, siis ta kogus väga suure sõjaväe ja läks sõtta tema vastu.
3 Ja Demeetrios saatis Joonatanile kirju leplike sõnadega, et teda austada.
4 Sest ta mõtles: „Ruttame temaga rahu tegema, enne kui tema seda teeb Aleksandriga meie vastu!
5 Sest kindlasti meenutab ta kõike seda kurja, mida oleme teinud temale, tema vendadele ja tema rahvale.”
6 Ta andis temale loa koguda sõjaväge, muretseda sõjariistu ja olla tema liitlane. Ja ta käskis anda temale need pantvangid, kes kindluses olid.
7 Joonatan läks siis Jeruusalemma ja luges kirja kogu rahva ning kindluses olijate kuuldes.
8 Need aga hakkasid väga kartma, kui nad kuulsid, et kuningas oli temale loa andnud sõjaväe kogumiseks.
9 Kindluses olijad loovutasid siis pantvangid Joonatanile ja tema andis nad nende vanemaile.
10 Joonatan asus nüüd Jeruusalemma elama ning hakkas linna ehitama ja taastama.
11 Ta käskis töömehi ehitada müürid neljakandilistest kividest ning muuta Siioni mägi ümberringi kindluseks. Ja nad tegid nõnda.
12 Siis need muulased, kes olid neis kindlustes, mis Bakhides oli ehitanud, põgenesid,
13 igaüks jättis oma asupaiga ja läks oma maale.
14 Ainult Beet-Suuri jäid mõned, kes olid hüljanud Seaduse ja korraldused, sest see oli neile pelgulinnaks.
15 Kui kuningas Aleksander kuulis lubadustest, mis Demeetrios Joonatanile oli andnud, ja kui temale jutustati neist võitlustest ja kangelastegudest, mida Joonatan ja tema vennad olid teinud, nõndasamuti raskustest, mis neil olid olnud,
16 siis ta ütles: „Teist niisugust meest me ei leia. Tehkem tema nüüd meie sõbraks ja liitlaseks!”
17 Ja ta kirjutas kirju ning saatis need temale. Sõnastus oli niisugune:
18 „Kuningas Aleksander tervitab vend Joonatani!
19 Meie oleme sinust kuulnud, et oled väga vapper mees ja väärt olema meie sõber.
20 Ja nüüd me seame su täna sinu rahvale ülempreestriks ja sind hüütakse kuninga sõbraks,” - ühtlasi saatis ta temale purpurmantli ja kuldkrooni - „ole meiega ühes nõus ja pea meiega sõprust!”
21 Joonatan pani püha kuue selga saja kuuekümnenda aasta seitsmendal kuul, lehtmajadepühal. Ja ta kogus sõjaväge ning hankis palju sõjariistu.
22 Kui Demeetrios neist asjust kuulis, siis ta jäi murelikuks ja ütles:
23 „Miks lasksime sündida, et Aleksander meist ette jõudis, sõlmides sõpruse juutidega enesele toeks?
24 Minagi tahan neile kirjutada nende ergutamiseks ülendamistest ja kingitustest, et nad oleksid mulle abiks.”
25 Ja ta saatis neile kirja niisuguses sõnastuses: „Kuningas Demeetrios tervitab juudi rahvast!
26 Et te olete pidanud meiega tehtud lepinguid ja olete jäänud meiega sõprusesse ega ole ühinenud meie vaenlastega, sellest oleme rõõmuga kuulnud.
27 Jääge nüüd edaspidigi selle juurde, et olete meile truud, siis me tasume teile selle hea eest, mida te meile teete!
28 Me lubame teile rohkeid soodustusi ja teeme kingitusi.
29 Nüüd ma kuulutan teid priiks ning vabastan kõik juudid lõivudest, soola- ja kroonimaksust.
30 Ka kolmandikust seemneviljast ja poolest puuviljast, mis mul on õigus saada, ma loobun tänasest päevast alates. Enam ei võeta seda Juudamaalt ja kolmest selle juurde kuuluvast piirkonnast, Samaariast ja Galileast, tänasest päevast alates igavesti.
31 Jeruusalemm koos piirkonnaga olgu püha ja maksuvaba, mis puutub kümnisesse ja tollirahasse!
32 Ma loobun õigusest Jeruusalemma kindlusele ja loovutan selle ülempreestrile, et ta paneks sinna mehed, keda ta valib seda kaitsma.
33 Kõik juudid, kes Juudamaalt on vangi viidud kuhugi minu kuningriiki, lasen ma vabaks ilma lunata. Keegi ei tohi neid maksustada, ka mitte nende loomade eest!
34 Kõik pühad, hingamispäevad, noorkuupühad ja muud kindlaksmääratud päevad, nõndasamuti kolm päeva pärast püha - kõik need päevad olgu tolli- ja maksuvabad kõigile juutidele, kes minu kuningriigis on!
35 Mitte kellelgi ärgu siis olgu meelevalda neilt midagi nõuda ja neid koormata, ükskõik missugune põhjus ka on!
36 Ja kuninga sõjaväe tarvis kirjutatagu üles juutide hulgast kolmkümmend tuhat meest ja neile antagu moona, nagu seda antakse kõigile kuninga väeosadele!
37 Osa neist paigutatagu kuninga suurtesse kindlustesse ja osa neist seatagu kuningriigi usaldusameteisse! Nende ülemad ja pealikud võetagu nende endi hulgast! Nad elagu oma seaduste järgi, nõnda nagu kuningas on määranud ka Juudamaal!
38 Need kolm maakonda, mis Samaaria alast on liidetud Juudamaaga, ühendatagu Juudamaaga nõnda, et neid arvestatakse alluvaks ühele, ja nad ei tarvitse kuulata muud võimu kui ülempreestrit!
39 Ptolemaisi linna koos selle juurde kuuluvaga annan ma kingituseks Jeruusalemma pühamule, pühamu vajalike kulutuste katteks.
40 Mina ise annan igal aastal viisteist tuhat seeklit hõbedat kuninga tuludest, võetud selleks kohastest paikadest.
41 Ja kõik muu, mis on maksmata jäänud eelmistel aastatel, tuleb nüüdsest peale anda templiteenistuse tarvis.
42 Aga peale selle veel viis tuhat seeklit hõbedat, mis võeti pühamu varadest, iga-aastastest tuludest, seegi jäetakse, sest see kuulub teenistust toimetavaile preestreile.
43 Igaüks, kes iganes põgeneb Jeruusalemma templisse või kogu selle piirkonda ja kellel on võlg kuningale või mõni muu süü, olgu karistusest vaba, nõndasamuti kõik tema omand minu kuningriigis!
44 Ja pühamu ehitus- ning uuendustöö kulud makstakse kuninga tuludest.
45 Ka Jeruusalemma müüride ehitamiseks ja selle ümberringi kindlustamiseks vajalikud kulud makstakse kuninga tuludest, nõnda ka teiste linnade müüride ehitamine Juudamaal.”
46 Aga kui Joonatan ja rahvas kuulsid neid sõnu, siis nad ei uskunud neid ega võtnud vastu, sest neil oli meeles see suur kuritegu, mida kuningas Iisraelis oli teinud, ja kui väga ta neid oli rõhunud.
47 Nad pidasid paremaks hoida Aleksandri poole, sest tema oli esimesena rahu pakkunud, ja nad olid kogu aja olnud tema liitlased.
48 Kuningas Aleksander kogus suure sõjaväe ning lõi leeri üles Demeetriose vastu.
49 Ja mõlemad kuningad läksid kokku tapluseks. Demeetriose leer põgenes ja Aleksander ajas teda taga ning sai võidu nende üle.
50 Ta jätkas ägedat võitlust kuni päikeseloojakuni, ja Demeetrios langes sel päeval.
51 Aleksander läkitas siis saadikud Egiptuse kuninga Ptolemaiose juurde viima niisuguseid sõnumeid:
52 „Mina olen nüüd tagasi tulnud oma kuningriiki, istun oma isade aujärjel ja olen võtnud valitsuse enda kätte. Ma olen võitnud Demeetriose ja taas võtnud oma valdusesse meie maa.
53 Ma läksin temaga kokku lahingus ja me hävitasime tema enese ja tema leeri ning istusime tema kuninglikule aujärjele.
54 Tehkem nüüd teineteisega sõprust: sina anna oma tütar mulle naiseks, siis saan ma sinu väimeheks ning annan sinule ja temale kingitusi, mis on sinu väärilised!”
55 Kuningas Ptolemaios vastas, üteldes: „Õnnelik on see päev, mil sa oled tagasi tulnud oma isade maale ja oled istunud nende kuningriigi aujärjele.
56 Ja nüüd ma teen, nagu sa oled kirjutanud. Aga tule minuga kohtuma Ptolemaisi linna, et näeksime teineteist! Siis ma võtan sinu väimeheks, nagu sa oled soovinud.”
57 Ptolemaios tuli siis Egiptusest, tema ise ja tema tütar Kleopatra, ja saabus Ptolemaisi linna aastal sada kuuskümmend kaks.
58 Ja kuningas Aleksander kohtas teda seal. Ja tema andis oma tütre Kleopatra temale ning tegi temale Ptolemaisis pulmad suure toredusega, nagu kuningail on kombeks.
59 Ja kuningas Aleksander kirjutas Joonatanile, et ta tuleks temaga kohtuma.
60 Ta läks siis Ptolemaisi suure toredusega ja kohtas mõlemat kuningat. Ta andis neile ja nende sõpradele hõbedat ja kulda ja palju kingitusi ning leidis nende silmis armu.
61 Tema vastu kogunes nüüd nurjatuid mehi Iisraelist, Seadusest taganenud mehi, teda süüdistama. Kuningas aga ei võtnud neid kuulda.
62 Kuningas käskis võtta Joonatanilt tema oma riided ning panna talle selga purpurmantli. Ja nõnda tehti.
63 Kuningas pani ta enese kõrvale istuma ning ütles oma vürstidele: „Minge koos temaga linna keskele ja kuulutage, et ükski ärgu süüdistagu teda mingisugusel põhjusel ja ükski ärgu tülitagu teda mingi asjaga!”
64 Ja sündis, kui süüdistajad nägid tema austamist, nõnda nagu kuulutati, ja et ta oli riietatud purpurisse, et nad kõik siis põgenesid.
65 Kuningas austas teda veelgi rohkem, kirjutas ta oma parimate sõprade nimekirja ning pani väejuhiks ja asehalduriks.
66 Joonatan läks tagasi Jeruusalemma rahu ja rõõmuga.
67 Aastal sada kuuskümmend viis tuli Demeetrios, Demeetriose poeg, Kreetalt oma isade maale.
68 Sellest kuuldes jäi kuningas Aleksander väga murelikuks ja läks tagasi Antiookiasse.
69 Demeetrios pani jälle ametisse Apollooniose, Koile-Süüria asehalduri, kes kogus suure sõjaväe, lõi leeri üles Jamniasse ja läkitas ülempreester Joonatanile sõnumi:
70 „Sina oled ainus, kes meile vastu hakkab. Mina olen nüüd sinu pärast saanud naeru- ja pilkealuseks. Miks sa tahad meiega jõudu katsuda mäestikus?
71 Kui sa nüüd loodad oma sõjaväe peale, siis tule meie juurde alla lagendikule! Seal võime teineteisega jõudu katsuda, sest minuga on linnade sõjajõud.
72 Küsi ja õpi tundma, kes olen mina ja kes on need teised, kes meid aitavad, siis vastatakse sulle: ei ole teie jalgel peatust meie ees, sest kaks korda on sinu isad põgenema aetud nende enda maal!
73 Ega nüüd sinagi suuda vastu seista ratsaväele ja nii suurele sõjaväele lagendikul, kus ei ole kaljut ega kivi ega paika, kuhu põgeneda!”
74 Aga kui Joonatan kuulis Apollooniose sõnu, siis oli ta hingelt vapustatud ja, valides kümme tuhat meest, läks Jeruusalemmast välja. Tema vend Siimon tuli temale vastu, et teda aidata.
75 Ta lõi leeri üles Joppe alla, aga linnas olijad ei lasknud teda sisse, sest Apollooniosel oli Joppes linnavägi. Siis nad ründasid seda.
76 Linnas olijad avasid siis kartuse pärast väravad ja Joonatan vallutas Joppe.
77 Kui Apolloonios sellest kuulda sai, siis ta seadis võitlusvalmis kolm tuhat ratsameest ja palju jalaväge ning läks Asdodi poole, nagu tahaks ta sellest läbi minna, läks aga ühtlasi ka lagendikule, sest temal oli palju ratsaväge, kelle peale ta lootis.
78 Joonatan aga jälgis teda kuni Asdodini ja seal läksid leerid kokku tapluseks.
79 Aga Apolloonios oli salaja jätnud tuhat ratsanikku nende selja taha.
80 Kuid Joonatan sai teada, et tema selja taga olid varitsejad. Need piirasid nüüd sisse tema leeri ja ambusid nooli rahva peale hommikust õhtuni.
81 Ent rahvas jäi paigale, nõnda nagu Joonatan oli käskinud, ja vaenlase hobused väsisid.
82 Nüüd tõi Siimon oma väeosa välja ja ründas jalaväe rinnet, sest ratsavägi oli juba jõuetu. Ja vaenlane purustati ning ta põgenes.
83 Aga ratsavägi hajus lagendikule ja nad põgenesid Asdodisse ning läksid Beet-Daagonisse, oma ebajumala templisse, et endid päästa.
84 Joonatan põletas Asdodi ja selle ümberkaudsed linnad ning võttis neist sõjasaaki. Ka Daagoni templi ja need, kes sinna olid põgenenud, põletas ta tulega.
85 Mõõga läbi langenuid ning põletatuid oli ligi kaheksa tuhat meest.
86 Siis läks Joonatan sealt teele ja lõi leeri üles Askeloni alla. Ja linnas olijad tulid välja temale vastu suurte austusavaldustega.
87 Siis Joonatan ja need, kes olid koos temaga, pöördusid rikkaliku saagiga tagasi Jeruusalemma.
88 Kui kuningas Aleksander nendest sündmustest kuulis, siis ta austas Joonatani veelgi rohkem.
89 Ta saatis temale kuldpandla, nagu on viisiks anda kuninga sugulastele. Ja ta andis temale pärisosaks Ekroni ning kõik selle alad.