1 Egiptuse kuningas kogus palju sõjaväge, mida oli otsekui liiva mererannas, ja palju laevu. Siis ta püüdis kavalusega vallutada Aleksandri kuningriiki ja liita oma kuningriigiga.
2 Ta läks Süüriasse rahusõnadega, ja need, kes linnades olid, avasid talle väravad ning läksid talle vastu, sest kuningas Aleksander oli käskinud teda vastu võtta, kuna ta oli tema äi.
3 Aga kui Ptolemaios linnadesse sisse tuli, siis ta jättis igasse linna sõjaväge linnaväeks.
4 Kui ta lähenes aga Asdodile, siis näidati temale põletatud Daagoni templit ja selle ümber olevaid hävitatud linnu, pillutatud laipu ja põletatute jäänuseid, kes sõjas olid põletatud, sest need olid kuhjatud tema tee äärde.
5 Ja kuningale jutustati, mida Joonatan oli teinud, et teda teotada. Aga kuningas vaikis.
6 Joonatan tuli Joppesse kuningale vastu austusavaldustega, nad tervitasid teineteist ning jäid sinna ööseks.
7 Siis Joonatan saatis kuningat kuni jõeni, mida hüütakse Eleuteroseks, ja pöördus tagasi Jeruusalemma.
8 Aga kuningas Ptolemaios vallutas rannikulinnad kuni Seleukeiani ja haudus kurje kavatsusi Aleksandri vastu.
9 Ja ta läkitas saadikud kuningas Demeetriose juurde sõnumiga: „Tule, teeme teineteisega liidu ja ma annan sulle oma tütre, kes nüüd on Aleksandril, ja sina saad kuningaks oma isa kuningriigis.
10 Ma kahetsen, et andsin oma tütre temale, sest ta püüab mind tappa.”
11 Ta teotas teda, sest ta himustas tema kuningriiki.
12 Ta võttis temalt ära oma tütre ja andis Demeetriosele ning võõrdus Aleksandrist ja nende vahel tuli ilmsiks vaen.
13 Ptolemaios läks siis Antiookiasse ja pani enesele pähe Aasia krooni, nõnda et temal oli peas kaks krooni: Egiptuse ja Aasia.
14 Kuningas Aleksander oli aga sel ajal Kiliikias, sest selle piirkonna elanikud olid temast taganenud.
15 Kui Aleksander sellest nüüd kuulda sai, läks ta sõtta Ptolemaiose vastu. Aga seegi läks teele ja tuli temale vastu tugeva sõjaväega ning sundis ta põgenema.
16 Aleksander põgenes siis Araabiasse, et seal enesele kaitset otsida. Kuningas Ptolemaios jäi võitjaks.
17 Aga araablane Sabdiel raius maha Aleksandri pea ning läkitas selle Ptolemaiosele.
18 Kolmandal päeval pärast seda aga kuningas Ptolemaios suri. Tema linnaväed, kes olid kindlustes, surmati nende linnade elanike poolt.
19 Ja Demeetrios sai kuningaks aastal sada kuuskümmend seitse.
20 Neil päevil kogus Joonatan kokku juudid võitluseks Jeruusalemma kindluse vastu. Ja nad valmistasid selle jaoks palju piiramisseadmeid.
21 Siis mõned, kes oma rahvast vihkasid, Seaduse-vastased mehed, läksid kuninga juurde ja kuulutasid temale, et Joonatan piirab kindlust.
22 Seda kuuldes kuningas vihastas. Kui ta seda oli kuulnud, läks ta otsekohe teele ning tuli Ptolemaisi. Ja ta kirjutas Joonatanile, et ta lõpetaks piiramise ja tuleks kiiremas korras Ptolemaisi temaga kohtuma.
23 Aga kui Joonatan seda kuulis, siis ta käskis piiramist jätkata ja valis Iisraeli vanemate ja preestrite hulgast mõned saadikuiks ning läks ka ise hädaohtlikule teekonnale.
24 Ta võttis kaasa hõbedat ja kulda, riideid ja palju muid kingitusi ning läks Ptolemaisi kuninga juurde ja ta leidis armu tema silmis.
25 Siis süüdistasid teda mõned jumalakartmatud tema oma rahva hulgast.
26 Aga kuningas kohtles teda, nagu tema eelkäijad olid teda kohelnud, ja ülendas teda kõigi oma sõprade ees.
27 Ta kinnitas temale ülempreestriameti ja kõik muud aunimetused, mis tal enne olid olnud, ja pidas teda oma parimaks sõbraks.
28 Joonatan palus nüüd kuningat, et ta jätaks maksuvabaks Juudamaa ja need kolm piirkonda Samaarias, ning pakkus temale kolmsada talenti.
29 See oli kuningale meelepärane ja ta kirjutas selle kõige kohta Joonatanile kirja, mille sisu oli niisugune:
30 „Kuningas Demeetrios tervitab oma venda Joonatani ja juudi rahvast!
31 Ärakirja kirjast, mille oleme teie pärast kirjutanud oma sugulasele Lastenesele, oleme kirjutanud ka teile teadmiseks:
32 Kuningas Demeetrios tervitab isa Lastenest!
33 Juudi rahvale, meie sõpradele ja ustavatele liitlastele, oleme otsustanud head teha nende poolt meile osutatud heatahtlikkuse pärast.
34 Meie kinnitame neile Juuda alad ja need kolm piirkonda: Afairema, Lüdda ja Raamataimi, mis Samaariast on liidetud Juudamaaga, ja kõik, mis neile kuulub. Kõigile, kes Jeruusalemmas ohverdavad, me jätame kuningale kuuluva osa, mida kuningas varem igal aastal maa saadustest ja puuviljast neilt võttis.
35 Ja muust, mis praegu meile kuulub, kümnisest ja meile tulevatest tollimaksudest, soolatiikidest ja meile tulevatest kroonimaksudest - kõigest sellest me loobume nende heaks.
36 Mitte midagi sellest lepingust ärgu tühistatagu alates tänasest kuni igavese ajani!
37 Kandke siis hoolt, et sellest tehtaks ärakiri ja antaks Joonatanile! See pandagu pühale mäele, nähtavasse paika!”
38 Kui kuningas Demeetrios nüüd nägi, et tema maal on rahu ja keegi ei pane temale vastu, siis ta saatis ära kogu oma sõjaväe, igaühe tema kodupaika, välja arvatud võõrad palgasõdurid, keda ta oli värvanud paganate saartelt. Sellepärast vihkasid teda kõik need väed, kes olid tema isade ajast.
39 Trüfon aga, kes oli endine Aleksandri poolehoidja, kui ta nägi, et kõik väeosad nurisesid Demeetriose vastu, läks araablase Imalku juurde, kes oli Aleksandri poja Antiohhose kasvataja.
40 Ta palus teda tungivalt, et ta annaks poja temale, et see võiks saada kuningaks oma isa asemel. Ta jutustas temale kõigest, mida Demeetrios oli teinud, ja vihast, mis tema vägedel tema vastu on. Ja ta jäi sinna kauaks ajaks.
41 Joonatan saatis aga sõna kuningas Demeetriosele, et ta võtaks ära Jeruusalemma kindluses ja muudes kindlustes olevad väesalgad, sest need olid Iisraelile vaenulikud.
42 Demeetrios läkitas siis Joonatanile sõna: „Ma teen sinule ja sinu rahvale mitte ainult seda, vaid ma tahan sind ja sinu rahvast ka väga austada, kui selleks on sobiv silmapilk.
43 Nüüd siis sa teed hästi, kui läkitad mulle mehi, kes aitaksid mul sõdida, sest kogu mu sõjavägi on minust taganenud.”
44 Joonatan läkitaski temale Antiookiasse kolm tuhat vaprat meest ja kui need kuninga juurde tulid, tundis kuningas rõõmu nende saabumisest.
45 Linna elanikud aga kogunesid linna keskele, ligi sada kakskümmend tuhat meest, ja tahtsid kuninga tappa.
46 Siis kuningas põgenes paleesse, linna elanikud aga vallutasid linna sissepääsud ja alustasid võitlust.
47 Nüüd kutsus kuningas juudid appi ja need kõik kogunesid kohe tema juurde ning sedamaid hajus kogu rahvas linnas ja nad tapsid neist sel päeval ligi sada tuhat.
48 Nad süütasid linna põlema ning võtsid sel päeval palju saaki ja päästsid kuninga.
49 Aga kui linna elanikud nägid, et juudid olid saanud linna oma võimusesse, nagu need olid tahtnud, siis nad kaotasid julguse ja kisendasid kuninga poole palvega, üteldes:
50 „Anna meile käsi, et juudid lõpetaksid sõdimise meie ja linna vastu!”
51 Siis nad heitsid sõjariistad ära ja tegid rahu. Juudid tõusid aga ausse kuninga ja kõigi tema kuningriigis olijate ees ja nad läksid tagasi Jeruusalemma suure saagiga.
52 Ja kuningas Demeetrios istus jälle oma kuningriigi aujärjel ning tema maal oli rahu.
53 Aga ta salgas ära kõik, mis ta oli lubanud, ja võõrdus Joonatanist ega tasunud temale tehtud heategude eest, vaid rõhus teda väga.
54 Pärast seda tuli aga Trüfon tagasi ja koos temaga oli Antiohhos, kes oli alles noor poiss. Antiohhos sai kuningaks ja temale pandi kroon pähe.
55 Tema juurde kogunes terve see sõjavägi, kes Demeetriose poolt oli laiali aetud, ja sõdis nüüd Demeetriose vastu. See põgenes ja võideti.
56 Ja Trüfon võttis enesele elevandid ning vallutas Antiookia.
57 Noor Antiohhos kirjutas siis Joonatanile nõnda: „Mina kinnitan sulle ülempreestriameti ja panen su valitsema nelja piirkonda ja sa kuulud kuninga sõprade hulka.”
58 Ta saatis temale kuldriistu ja lauatarbeid ning lubas tal juua kuldkarikaist, riietuda purpurisse ja kanda kuldpannalt.
59 Tema venna Siimoni pani ta väepealikuks „Tüürose trepist” kuni Egiptuse piirini.
60 Joonatan läks nüüd välja, ületas jõe ja läks läbi linnade. Tema juurde kogunesid kõik Süüria sõjajõud, et teda võitluses aidata. Siis ta tuli Askeloni ja linna elanikud tulid temale vastu austusavaldustega.
61 Sealt läks ta Gazasse, aga Gaza elanikud sulgesid väravad. Siis ta piiras linna, põletas tulega eeslinnad ja rüüstas need.
62 Nüüd palusid Gaza elanikud Joonatani ja tema andis neile rahukäe, võttis nende ülikute pojad pantvangideks ja saatis need Jeruusalemma. Siis ta käis maa läbi kuni Damaskuseni.
63 Kui Joonatan kuulis, et Demeetriose pealikud olid tulnud suure sõjaväega Galilea Kaadesisse, et teda tema tegevuses takistada,
64 siis ta läks nende vastu. Aga oma venna Siimoni jättis ta kodumaale.
65 Siimon lõi leeri üles Beet-Suuri alla ja sõdis kaua aega selle vastu, seda sisse piirates.
66 Siis nad palusid temalt rahukätt ja tema andis selle neile, ajas aga nad sealt ära, vallutas linna ja paigutas sinna kaitseväe.
67 Joonatan ja tema sõjavägi lõid leeri üles Genneesareti järve kaldale ning läksid varahommikul Haasori lagendikule.
68 Vaata, siis tuli lagendikul tema vastu võõramaalaste sõjavägi. Ja need, olles mäestikku paigutanud ka varitsejad, ründasid teda otsekohe.
69 Siis tulid varitsejad oma paikadest välja ja sekkusid taplusesse.
70 Kõik Joonatani mehed põgenesid nüüd, ja neist jäid paigale ainult Mattatias, Absalomi poeg, ja Juudas, Halfi poeg, kes olid sõjaväe ülempealikud.
71 Joonatan käristas siis oma riided lõhki, raputas enesele mulda pähe ja palvetas.
72 Seejärel pöördus ta tagasi võitlema nende vastu, võitis nad, ja nad põgenesid.
73 Kui need tema mehed, kes olid põgenenud, seda nägid, siis nad pöördusid tagasi tema juurde ja ajasid koos temaga vaenlasi taga kuni Kaadesini, kuni nende leerini, ja jäid ise sinna leeri.
74 Võõramaalasi langes sel päeval ligi kolm tuhat meest. Ja Joonatan läks tagasi Jeruusalemma.