1 Sest me teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, mitte kätega tehtud igavene hoone taevas. [6]
2 Sellepärast me ka ohkame igatsedes, et kaetud saada taevase eluasemega,
3 ometi nõnda, et meid kaetult kord ei leitaks alasti olevat.
4 Sest meiegi, kes elame selles telgis, ohkame olles koorma all, sellepärast et me ei taha kattest vabaneda, vaid kaetud olla, et elu neelaks ära selle, mis on surelik.
5 Aga meid on sellesama tarvis valmistanud Jumal, kes meile on andnud Vaimu pandi.
6 Sellepärast me oleme julged igal ajal ja teame, et niikaua kui me kodus oleme ihus, oleme Issanda juurest ära;
7 sest me käime usus ja mitte nägemises; [4]
8 aga me oleme julges meeles ja himustaksime ennemini ära olla ihust ja kodus olla Issanda juures.
9 Sellepärast me ka püüame olla temale meelepärased, kas oleme kodus või võõrsil.
10 Sest me kõik peame saama ilmsiks Kristuse kohtujärje ees, et igaühele tasutaks vastavalt sellele, mis ta ihus olles tegi, olgu see hea või kuri!
11 Et me nüüd teame, mis on Issanda kartus, siis me meelitame inimesi uskuma, aga Jumalale me oleme tuntud, ja ma loodan, et me ka teie südametunnistuses oleme tuntud.
12 Me ei soovita jälle endid teie ees, vaid me anname teile põhjust kiidelda meist, et teil oleks millega kiidelda nende ees, kes kiitlevad sellega, mis on silma ees, aga mitte sellega, mis on südames.
13 Sest kui me oleme olnud arust ära, siis oleme seda olnud Jumalale; ja kui me oleme selge meelega, siis teile.
14 Sest Kristuse armastus sunnib meid ning me otsustame nõnda: kui üks on surnud kõikide eest, siis on kõik surnud;
15 ja ta on surnud kõikide eest, et need, kes elavad, ei elaks enam enestele, vaid temale, kes nende eest on surnud ja üles tõusnud.
16 Sellepärast me ei tunne praegusest ajast peale kedagi liha poolest; ja kui me ka oleme tundnud Kristust liha poolest, siis me ei tunne teda nüüd mitte enam nõnda.
17 Niisiis: kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu; vana on möödunud, vaata, uus on tekkinud! [1] [2]
18 Aga kõik on Jumalast, kes meid on iseenesega lepitanud Kristuse läbi ja on meile andnud lepitusameti. [7]
19 Sest Jumal oli Kristuses ja lepitas maailma iseenesega ega arvanud neile nende üleastumisi süüks ja on pannud meie sisse lepitussõna. [5]
20 Seepärast me oleme nüüd käskjalad Kristuse asemel, otsekui manitseks Jumal meie läbi. Me palume Kristuse asemel: andke endid lepitada Jumalaga! [3]
21 Ta on tema, kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees. [8]