1 Aga olles kaastegevad me ka manitseme, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks!
2 Sest ta ütleb: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud päästepäeval!” Näe, nüüd on hästi soodus aeg, vaata, nüüd on päästepäev!
3 Me ei anna üheski asjas mingit põhjust pahanduseks, et meie ametit ei laidetaks, [3]
4 vaid kõiges me näitame endid kui Jumala abilised: suures kannatuses, viletsustes, hädades, kitsikustes,
5 hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes,
6 puhtuses, tunnetuses, pikas meeles, helduses, Pühas Vaimus, silmakirjatsematus armastuses,
7 tõe sõnas, Jumala väes, õiguse sõjariistade varal paremas ja vasakus käes,
8 aus ja häbis, kurja kõne all ja hea all, kui eksitajad ja ometi tõtt rääkijad,
9 kui tundmatud ja ometi küll tuntud, kui surijad, ja vaata, me elame; kui karistatud, kuid mitte surmatud;
10 kui kurvastatud, kuid ikka rõõmsad; kui vaesed, kes aga teevad paljusid rikkaks; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik!
11 Meie suu on avatud teie vastu, korintlased, meie süda on avardunud;
12 meie sees ei ole teil kitsas, vaid teil on kitsas teie omas südames.
13 Vastutasuks tehke sedasama - ma ütlen teile kui lastele - avardage ka teie oma süda!
14 Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega; sest mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega?
15 Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? Või mis osa on usklikul uskmatuga?
16 Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: „Ma elan nende sees ja käin ja olen nende Jumal, ja nad peavad olema mu rahvas!” [1]
17 Sellepärast „minge ära nende keskelt ja eralduge neist”, ütleb Issand, „ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu
18 ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks”, ütleb kõigeväeline Issand. [2]