1 Kui Jumal muiste mitu korda ja mitmel kombel vanemaile oli rääkinud prohvetite kaudu, [1]
2 siis on ta neil viimseil päevil meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on pannud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on teinud maailmaajastud, [2] [3]
3 kes, olles tema aupaistus ning ta olemuse kuju ja kandes kõike oma vägeva sõnaga, pärast seda kui ta iseenese läbi oli toimetanud meie pattude puhastuse, istus Ausuuruse paremale käele kõrguses [4]
4 ning sai seda ülemaks inglitest, mida kõrgema nime ta on pärinud kui nemad.
5 Sest missugusele inglile on ta iganes öelnud: „Sina oled mu Poeg, täna ma sünnitasin sind!”, või jälle: „Mina tahan olla temale Isaks ja tema peab olema mulle Pojaks!”? [5]
6 Ent sellest, kui ta jälle toob esmasündinu maailma, ütleb ta: „Ka kõik Jumala inglid kummardagu teda!” [6]
7 Ent inglitest ta ütleb küll: „Ta teeb oma inglid tuulteks ja oma teenijad tuleleegiks!”
8 Aga Pojale ta ütleb: „Su aujärg, Jumal, on ikka ja igavesti, su valitsuskepp on õigluse kepp! [7]
9 Sa armastad õigust ja vihkad ülekohut; sellepärast on Jumal, sinu Jumal, sind võidnud rõõmuõliga enam kui su kaaslasi!”
10 Ja: „Sina, Issand, panid maale aluse ja taevad on su käte tööd!
11 Need hävivad, aga sina püsid; nad kõik kuluvad nagu kuub
12 ja sa rullid nad kokku nagu mantli, nagu kuue, ja nad muudetakse; aga sina oled seesama ja sinu aastad ei lõpe!”
13 Või missugusele inglile on ta kunagi öelnud: „Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalgealuseks järiks!”
14 Eks nad kõik ole teenijad vaimud, läkitatud abistama neid, kes õndsuse pärivad? [8]