1 Aga peaasi selles, millest me kõneleme, on see: meil on selline ülempreester, kes istub Ausuuruse istme paremal käel taevas, [1] [2]
2 pühamu ja tõelise telgi ametitalitaja, mille on ehitanud Jumal ja mitte inimene.
3 Sest iga ülempreester seatakse ohverdama ande ja ohvreid, mispärast on paratamata vajalik, et tal oleks midagi ning seda, mida ohverdada.
4 Kui ta nüüd oleks maa peal, ei ta siis olekski preester, sest on olemas neid, kes käsuõptuse järgi ohverdavad ande [3]
5 ja kes teenivad selles, mis on taevase pühamu kuju ja vari, nagu Moosesele ilmutati, kui ta hakkas telki valmistama. Sest nii öeldi talle: „Vaata, et sa kõik teed selle eeskuju järgi, mis sulle mäel näidati!” [4]
6 Aga nüüd on tema saanud seda kallima ameti, mida parema lepingu vahemees ta ka on, mis on rajatud parematele tõotustele.
7 Sest kui esimene leping oleks olnud laitmatu, ei siis oleks otsitud aset teisele.
8 Sest neid laites ütleb prohvet neile: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu:
9 mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, mil ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptusemaalt - sest nad ei jäänud minu lepingusse ja nii minagi ei hoolinud neist, ütleb Issand - [5]
10 vaid leping, mille ma teen Iisraeli sooga pärast neid päevi, ütleb Issand, on niisugune: ma panen neile meelde oma käsud ja kirjutan need neile südamesse; siis ma olen neile Jumalaks ja nemad on mulle rahvaks! [6]
11 Siis ei õpeta keegi enam oma kaaskodanikku ega vend oma venda, öeldes: „Tunne Issandat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi nende pisukesed kui nende suured. [7]
12 Sest ma olen armuline nende ülekohtustele tegudele ega tuleta enam meelde nende patte!” [8]
13 Kui ta nimetab uut, siis on ta esimese tunnistanud vananenuks. Aga mis vananeb ja iganeb, on hävimisele ligi!