1 Kui Iisrael oli noor, siis ma armastasin teda ja ma kutsusin oma poja Egiptusest!
2 Mida rohkem neid kutsuti, seda rohkem nad läksid eest ära, ohverdasid baalidele ja suitsutasid nikerdatud kujudele!
3 Mina õpetasin Efraimi käima, võtsin nad oma kätele, aga nad ei mõistnud, et ma tahtsin neid terveks teha!
4 Ma tõmbasin neid inimlike sidemetega, armastuse paeltega; ma olin neile nagu ikke kergitajaks nende kaela pealt; ma kummardasin tema juurde ja toitsin teda!
5 Ta peab minema tagasi Egiptusemaale ja ta kuningaks saab Assur, sest nad on tõrkunud pöördumast!
6 Mõõk tantsib ta linnades, lõpetab ta lobisemised ja neelab nad nende kavatsuste pärast!
7 Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski!
8 Kuidas ma annaksin ära sind, Efraim, loovutaksin sind, Iisrael? Kuidas ma teeksin sind Adma sarnaseks, talitaksin sinuga nagu Seboimiga? Mu süda muutub mu sees, ühtlasi ärkab mu halastus!
9 Ma ei tee teoks oma tulist viha, ma ei hävita enam Efraimi, sest ma olen Jumal, aga mitte inimene, su keskel püha, ja ma ei tule põletama!
10 Nad hakkavad käima Jehoova järel, kes möirgab nagu lõukoer! Kui tema ise möirgab, siis tulevad ta pojad värisedes mere poolt!
11 Nad tulevad Egiptusest värisedes nagu linnud ja Assurimaalt nagu tuvid! Ja mina luban neid elada nende oma kodades, ütleb Jehoova!