1 Ja Jehoova sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
2 „Võta kätte, mine Niinivesse, sinna suurde linna ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
3 Aga Joona tahtis Jehoova palge eest põgeneda Tarsisesse; ta läks alla Jafasse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna ühes nendega Tarsisesse, Jehoova palge eest ära. [1]
4 Ent Jehoova paiskas mere peale suure tuule, nõnda et merel tõusis suur torm ja näis, et laev hukkub.
5 Ja meremehed kartsid ning hüüdsid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevad asjad, et seda neist kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
6 Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles temale: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
7 Aga isekeskis nad ütlesid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
8 Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
9 Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Jehoovat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa!”
10 Siis mehed hakkasid üpris väga kartma ja ütlesid temale: „Miks sa seda tegid?” Sest mehed teadsid, et ta oli Jehoova palge eest põgenemas, kuna ta oli neile sellest rääkinud.
11 Ja nad küsisid temalt: „Mida peaksime sinuga tegema, et meri meie poolest võiks rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama.
12 Ja ta vastas neile: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et minu pärast on see suur torm teile tulnud!”
13 Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas üha enam mässama nende vastu.
14 Siis nad hüüdsid Jehoova poole ja ütlesid: „Oh Jehoova, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Jehoova, teed nõnda nagu on sinule meelepärane!”
15 Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
16 Aga mehed kartsid Jehoovat üpris väga ja nad ohverdasid Jehoovale tapaohvri ning andsid tõotusi.