1 Ja variserid ja mõned kirjatundjaist, kes olid tulnud Jeruusalemmast, kogunesid tema juurde, [1] [2]
2 ja nähes mõningaid ta jüngritest ebapühade, see on pesemata kätega leiba võtvat -
3 sest variserid ja ükski juut ei söö enne, kui nad on hoolsasti käsi pesnud, nii pidades esivanemate pärimust;
4 ka turult tulles ei söö nad muidu kui et nad endid enne pesevad; ja palju muid asju on, mida nad on võtnud pidada, nagu karikate ja kiviriistade ja vasknõude pesemised -
5 küsisid temalt variserid ja kirjatundjad: „Miks sinu jüngrid ei ela vanemate pärimuse järgi, vaid söövad leiba ebapühade kätega?”
6 Aga ta ütles neile: „Jesaja on hästi teist silmakirjatsejaist ennustanud, nõnda nagu on kirjutatud: see rahvas austab mind huultega, kuid nende süda on minust kaugel;
7 ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised.
8 Sest hüljates Jumala käsu, te peate inimeste pärimust!”
9 Ja ta ütles neile: „Ilus küll! Te heidate Jumala käsu kõrvale, et pidada oma pärimust!
10 Sest Mooses ütles: sa pead oma isa ja ema austama, ja kes isa või ema neab, peab surma surema!
11 Teie aga ütlete: kui inimene ütleb oma isale või emale: korbaan - see tähendab ohvriand - on see, mis sa iganes minu käest võiksid saada!,
12 siis te ei lase teda enam ühtki head teha oma isale ega emale
13 ja teete nõnda Jumala sõna tühjaks oma pärimusega, mille te olete pärinud, ja teete palju muud seesugust.”
14 Ja ta kutsus jälle kõik rahva enese juurde ja ütles neile: „Kuulge mind kõik ja mõistke? [3]
15 Miski, mis läheb väljastpoolt inimest tema sisse, ei või teda rüvetada; aga mis läheb inimesest välja, see rüvetab inimest.
16 [Kui kellelgi kõrvad on kuulda, see kuulgu!]
17 Ja kui ta rahva juurest oli läinud ühte majasse, küsisid ta jüngrid temalt selle tähendamissõna mõtet.
18 Ja ta ütles neile: „Kas teiegi olete mõistmatud? Eks te saa aru, et kõik, mis väljastpoolt läheb inimese sisse, ei või teda rüvetada?
19 Sest see ei lähe mitte tema südamesse, vaid kõhtu, ja väljub eri paika.” Nii ta kuulutas kõik toidused puhtaks.
20 Ja ta ütles: „Mis inimesest välja läheb, see rüvetab inimest.
21 Sest seestpoolt, inimeste südamest, lähtuvad kurjad mõtted, hoorus, vargused, tapmised,
22 abielurikkumised, ahnus, kurjused, kavalus, kiimalus, kade silm, Jumala pilkamine, kõrkus, rumalus. [4]
23 Kõik need pahad asjad lähtuvad seestpoolt ja rüvetavad inimest.”
24 Ja ta tõusis ning läks sealt ära Tüürose ja Siidoni alale. Ja ta läks ühte majasse ega tahtnud, et keegi seda teada saaks. Kuid ta ei võinud jääda varjule. [5] [6]
25 Sest üks naine, kelle tütrekesel oli rüve vaim, oli temast kohe kuulda saanud ja tuli ning heitis ta jalge ette maha. [7] [8]
26 See naine oli kreeklane, sündimise poolest Sürofoiniikia inimene. Ja see palus teda, et ta ajaks kurja vaimu välja ta tütrest. [9]
27 Siis ütles Jeesus temale: „Lase esmalt laste kõhud täis saada; sest ei ole mitte hea võtta laste leib ja heita koerakeste ette!” [10]
28 Ent naine kostis ja ütles temale: „Jah, Issand, aga koerakesed laua all söövad laste raasukesi!”
29 Siis ta ütles naisele: „Selle sõna pärast mine; kuri vaim on sinu tütrest lahkunud!” [11]
30 Ja naine läks koju ja leidis tütre voodis magavat ning kurja vaimu lahkunud olevat.
31 Ja kui ta jälle välja läks Tüürose aladelt, tuli ta Siidoni kaudu Galilea mere äärde Dekapoli alade keskkohale.
32 Ja ta juurde toodi kurt, kellel oli kidakeel, ja paluti teda, et ta paneks oma käe tema peale.
33 Siis ta võttis tema rahva seast kõrvale ja pistis oma sõrmed tema kõrvu ja sülitas ning puudutas ta keelt,
34 vaatas üles taevasse, ohkas ja ütles talle: „Effataa!”, see on: mine lahti!
35 Ja tema kõrvad läksid lahti ja ta keeleköidik pääses kohe valla, ja ta rääkis selgesti.
36 Ja ta keelas neid seda ühelegi rääkimast. Aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad kuulutasid seda. [12]
37 Ja inimesed hämmastusid üliväga ja ütlesid: „Kõik on ta hästi teinud; kurdid teeb ta kuulma ja keeletud rääkima!”