1 Neil päevil, kui jälle väga palju rahvast koos oli ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: [1]
2 „Mul on väga hale meel rahvast, sest nad on juba kolm päeva olnud minu juures, ja neil ei ole midagi süüa.
3 Ja kui ma nad lasen koju minna söömata, nõrkevad nad teel!” Sest mõned neist olid kaugelt tulnud.
4 Ja ta jüngrid vastasid temale: „Kust võib keegi siin kõrbes neid leivaga täita?”
5 Ja ta küsis neilt: „Mitu leiba teil on?” Nad ütlesid: „Seitse.”
6 Ja ta käskis rahva istuda maa peale. Siis ta võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad paneksid ette. Ja nad panid rahvale ette.
7 Ja neil oli pisut kalu; ja ta õnnistas ja käskis ka need ette panna.
8 Siis nad sõid ja nende kõhud said täis, ja ülejäänud palukesi korjati kokku seitse korvitäit.
9 Aga sööjaid oli olnud arvata neli tuhat. Ja ta laskis nad minna.
10 Ja varsti ta astus ühes oma jüngritega paati ja jõudis Dalmanuuta paikadesse.
11 Ja variserid tulid välja ja hakkasid temaga vaidlema ning nõudsid temalt tunnustähte taevast, et teda kiusata. [2] [3]
12 Siis ta ohkas oma vaimus ja ütles: „Miks see sugu otsib tähte? Tõesti, ma ütlen teile, sellele soole ei anta tähte!” [4]
13 Ja ta jättis nad maha ja astus jälle paati ja läks ära teisele poole.
14 Ja nad olid unustanud leiba kaasa võtta ja neil ei olnud rohkem kui üksainus leib paadis kaasas.
15 Ja ta käskis neid ning ütles: „Vaadake ette, hoiduge variseride haputaignast ja Heroodese haputaignast!” [5]
16 Ja nad arutlesid isekeskis seda, et neil ei ole leiba.
17 Tema märkas seda ning ütles neile: „Mis te arutate, et teil ei ole leiba? Kas te veel ei mõista ega saa aru? Kas teil on ikka alles kõva süda?
18 Silmad teil on, aga te ei näe; kõrvad teil on, aga te ei kuule ega mäleta. [6]
19 Kui ma viis leiba murdsin viiele tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?„ Nad ütlesid: ”Kaksteist!”
20 „Kui ma seitse murdsin neljale tuhandele, mitu korvitäit palukesi te siis korjasite?” Nad ütlesid: „Seitse.”
21 Siis ta ütles neile: „Kuidas te siis ei mõista?”
22 Ja nad tulevad Betsaidasse. Ja ta juurde tuuakse pime, ja nad paluvad teda, et ta teda puudutaks.
23 Siis ta haaras pimeda käest kinni ja viis ta alevist välja, sülitas temale silmi ning pani oma käed ta peale ja küsis talt: „Kas sa näed midagi?” [7]
24 Tema vaatas üles ning ütles: „Ma näen inimesi, ma näen neid nagu puid kõndimas!”
25 Siis ta pani taas oma käed ta silmadele; ja nüüd ta vaatas teravasti ja oli jälle terve; ja ta nägi kõike selgesti.
26 Ja ta saatis tema koju ning ütles: „Ära minegi külasse!” [8]
27 Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt ning ütles neile: „Kelle mind inimesed ütlevad olevat?” [9] [10]
28 Aga nemad vastasid temale ning ütlesid: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, ja veel teised ühe prohveteist!” [11]
29 Siis ta küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete mind olevat?” Peetrus vastas ning ütles temale: „Sina oled Kristus!” [12] [13] [14]
30 Ja ta hoiatas neid kõvasti, et nad temast ühelegi ei räägiks. [15] [16]
31 Ja ta hakkas neid õpetama: „Inimese Poeg peab palju kannatama ja hüljatama vanemate ja ülempreestrite poolt ning tapetama ja kolme päeva pärast üles tõusma.” [17]
32 Ja ta rääkis seda üsna avalikult. Ja Peetrus võttis ta isepäinis ja hakkas teda noomima. [18]
33 Aga tema pöördus, vaatas oma jüngritele ja sõitles Peetrust ning ütles: „Tagane minust, saatan, sest sa ei mõtle seda, mis on Jumala, vaid mis on inimeste kohane!” [19]
34 Ja ta kutsus rahva enese juurde ühes oma jüngritega ning ütles neile: „Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end ära ja võtku oma rist enese peale ja järgigu mind. [20] [21] [22]
35 Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes iganes oma hinge kaotab minu ja armuõpetuse pärast, see päästab selle. [23]
36 Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks? [24]
37 Või mis võib inimene anda oma hinge vahetushinnaks?
38 Sest kes häbeneb minu ja mu sõnade pärast selles abielurikkujas ja patuses tõus, selle pärast häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa auhiilguses ühes pühade inglitega!” [25]