1 Siis ta läks teele ja olles jõudnud Niineve lähedale, ütles Raafael Tobiasele:
2 „Kas sa ei mäleta, mu vend, missugusesse olukorda sa jätsid oma isa?
3 Ruttame ette sinu naisest ja seame maja korda!
4 Ja võta kala sapp kaasa!” Nad läksid siis edasi ja koer käis nende kannul.
5 Hanna aga istus, silmitsedes oma poja tuleku teed.
6 Kui ta märkas teda tulevat, siis ta ütles tema isale: „Vaata, sinu poeg tuleb, ja mees, kes läks koos temaga!”
7 Ja Raafael ütles: „Mina tean, et su isa teeb silmad lahti!
8 Võia siis sapiga tema silmi, ja kui kipitab, siis ta hõõrub neid, valged laigud kaovad ja ta näeb sind!”
9 Hanna jooksis tulijaile vastu, kaelustas oma poega ja ütles talle: „Mina olen sind näinud, mu laps, nüüd ma võin surra!” Ja nad mõlemad nutsid.
10 Toobit läks siis ukse juurde ja komistas. Aga poeg jooksis temale vastu
11 ja haaras oma isa käest kinni ning tilgutas sappi isa silmadesse, üteldes: „Ole rahulik, isa!”
12 Aga kui silmad kipitasid, siis Toobit hõõrus neid ja tema silma nurkadest eraldusid valged laigud.
13 Nähes nüüd oma poega, kaelustas ta teda, nuttis ja ütles:
14 „Ole kiidetud, Jumal, olgu igavesti kiidetud sinu nimi ja olgu kiidetud kõik sinu pühad inglid! Sest sina oled mind karistanud, aga oled minu peale ka halastanud. Vaata, ma näen oma poega Tobiast!”
15 Tema poeg läks siis rõõmsana sisse ja jutustas isale neist suurist asjust, mis Meedias olid temale sündinud.
16 Ja Toobit läks välja Niineve väravasse oma miniale vastu, rõõmustades ja Jumalat kiites. Ja kes nägid teda käimas, imestasid, et ta jälle näeb. Toobit tunnistas nende ees, et Jumal oli tema peale halastanud.
17 Ja kui Toobit jõudis oma minia Saara juurde, siis ta õnnistas teda, üteldes: „Ole terve tulemast, tütar! Kiidetud olgu Jumal, kes sinu on saatnud meie juurde, nõndasamuti su isa ja ema!”
18 Ja kõigil tema vendadel Niineves oli suur rõõm.
19 Saabusid ka tema vennapoeg Ahhiahharos ja Naadab. Ja Tobiase pulmi peeti seitse päeva rõõmsasti.