© 2010 Urantia Sihtasutus
112:0.1 ARENEVAD planeedid on inimeste päritolusfäärid, kus tõususureliku elujärk algab. Urantia on teie lähtepunkt, siin moodustate oma jumaliku Mõttekohandajaga ajutise liidu. Teile on annetatud täiuslik teejuht; seetõttu saate ajastuid kestva auhinna, kui siiralt ajaga võidu jooksete ja usu finišisse jõuate: te ühinete igaveseks teie sisimas elava Kohandajaga. Siis alustate oma tõelist elu, tõusuelu, millele teie praegune surelik seisund on vaid eeskojaks. Siis algab ülev ja edasiviiv missioon lõpetanutena teie ees avanevas igavikus. Kõigi järjestikuste ajastute ja arengulise kasvu etappide jooksul jääb aga üks osa teist täiesti muutumatuks ja see on isiksus — miski püsiv kõigis muutustes.
112:0.2 Ehkki püüd määratleda isiksust tähendaks liigset enesekindlust, võib olla abi mõningate isiksuse kohta teada olevate faktide loetlemisest:
112:0.3 1. isiksus on see omadus reaalsuses, mille on annetanud Kõikne Isa ise või Isa nimel tegutsev Ühine Toimija;
112:0.4 2. selle võib annetada igale elavale energiasüsteemile, milles on olemas meel või vaim;
112:0.5 3. see ei allu täielikult eelneva põhjusliku seose kammitsatele. See on suhteliselt loov või kaasloov;
112:0.6 4. annetatuna arenevatele ainelistele loodud-olenditele, ajendab see vaimu püüdma energiat-ainet meele vahendusel allutada;
112:0.7 5. isiksusel puudub küll identiteet, kuid see võib ühildada suvalise elava energiasüsteemi identiteedi;
112:0.8 6. see ilmutab ainult kvalitatiivseid reageeringuid isiksuseringlusele vastupidiselt kolmele energiale, mis reageerivad gravitatsioonile nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt;
112:0.9 7. isiksus jääb muutustes muutumatuks;
112:0.10 8. see võib teha Jumalale kingituse — pühendada oma vaba tahte Jumala tahte täitmisele;
112:0.11 9. sellele on iseloomulik kõlblus — teadlikkus suhete suhtelisusest teiste isikutega. See eristab käitumistasandeid ja teeb nende vahel valikuid;
112:0.12 10. isiksus on ainulaadne, täiesti ainulaadne: see on ainulaadne ajas ja ruumis; see on ainulaadne igavikus ja Paradiisis; see annetatakse ainulaadsena — teisikuid ei ole olemas; selle iga eksisteerimishetk on ainulaadne; selle suhe Jumalaga on ainulaadne — Jumal ei ole isikute austaja, kuid ka ei liida neid kokku, sest need ei ole liidetavad — nad on ühendatavad, kuid mitte summeeritavad;[1]
112:0.13 11. isiksus reageerib otseselt teise isiksuse juuresolekule;
112:0.14 12. seda saab vaimule lisada, mis näitab Isa esimust Poja suhtes (meelt ei pea vaimule lisama);
112:0.15 13. isiksus võib sureliku surmas ellu jääda koos identiteediga, mis säilib seejuures ellujäävas hinges. Kohandaja ja isiksus ei muutu, nendevaheline suhe (hinges) on aga pidev muutumine ja jätkuv evolutsioon ning kui see muutumine (kasv) lakkaks, lakkaks hing olemast;
112:0.16 14. isiksus on ainulaadselt teadlik ajast ja see on midagi muud kui meele või vaimu ajataju.
112:1.1 Kõikne Isa annetab oma loodud-olenditele isiksuse potentsiaalselt igavese annetusena. See jumalik kingitus on mõeldud toimima universumi arvukatel tasanditel ja järjestikustes olukordades, alates alamast piiritletud seisundist kuni kõrgeima absoniitse seisundini, isegi absoluutsuse piirini. Seega toimib isiksus kolmel kosmilisel tasandil ehk kolmes universumifaasis:
112:1.2 1. asendipõhine staatus. Isiksus toimib ühtviisi tõhusalt nii kohalikus universumis, superuniversumis kui ka keskses universumis;
112:1.3 2. tähendusepõhine staatus. Isiksus toimib tõhusalt nii piiritletud kui ka absoniitsel tasandil ja isegi absoluutsuse piiril;
112:1.4 3. väärtusepõhine staatus. Isiksust võib kogemuslikult tunnetada järjestikustel aladel: ainelisel, morontia-ja vaimuvallas.
112:1.5 Isiksusel on täiustatud toimimisulatus kosmilistes mõõtmetes. Piiritletud isiksusel on kolm mõõdet ja need toimivad umbes nii:
112:1.6 1. pikkus esindab edasimineku olemust ja suunda — liikumist läbi ruumi ja jälgides aja kulgu —, see on evolutsioon;
112:1.7 2. sügavus vertikaalsuunas hõlmab organismi tunge ja hoiakuid, eneseteostust ja üldist keskkonnale reageerimist erinevatel tasanditel;
112:1.8 3. laius hõlmab kooskõla, seoseid ja iseolu korraldust.
112:1.9 Urantia surelikele annetatud isiksusetüübil on potentsiaalselt seitse eneseväljenduse ehk eneseteostuse mõõdet. Neist mõõtmetest kui nähtustest võivad kolm teostuda piiritletud, kolm absoniitsel ja üks absoluutsel tasandil. Absoluutsest madalamatel tasanditel on see seitsmes ehk terviklikkuse mõõde kogetav isiksuse faktina. See ülim mõõde on seostatav absoluut ja kuigi see pole lõpmatu, on sel mõõtmel potentsiaali lõpmatust madalamal tasemel absoluutseni jõuda.
112:1.10 Isiksuse piiritletud mõõtmed on seotud kosmilise pikkuse, sügavuse ja laiusega. Pikkus tähistab tähendust, sügavus tähistab väärtust, laius hõlmab taipamist — võimet kogeda kosmilise reaalsuse vastuvaidlematut tunnetamist.
112:1.11 Morontiatasandil kõik need ainelise tasandi piiritletud mõõtmed suurenevad tunduvalt ja teatud uued dimensioonilised väärtused saavad mõistetavaks. Mota mõjul ja morontiamatemaatika kaasabil põimuvad need morontiatasandi avardunud dimensioonilised kogemused imekaunilt ülima ehk isiksusemõõtmega.
112:1.12 Surelike vaev inimisiksuse uurimisel oleks suures osas välditav, kui piiritletud loodud-olend peaks meeles, et dimensioonilised tasandid ja vaimsed tasandid ei kooskõlastu isiksuse kogemuslikult teostudes.
112:1.13 Elu on tegelikult organismi (individuaalsuse) ja tema keskkonna vahel kulgev protsess. Isiksus annab sellele organismi ja keskkonna ühendusele identiteedilise väärtuse ja jätkuvuse tähendused. Seega arvestatakse, et stiimulile reageerimine kui nähtus ei ole ainult mehaaniline protsess, sest isiksus toimib ühe tegurina terviklikus situatsioonis. Alati on tõsi, et mehhanismid on olemuselt passiivsed, organismid aga olemuselt aktiivsed.
112:1.14 Füüsiline elu kui protsess kulgeb mitte niivõrd organismi sees kui organismi ja keskkonna vahel. Iga niisugune protsess kaldub looma ja sisse seadma organismi sellisele keskkonnale reageerimise algkujusid. Kõik need suunavad algkujud mõjutavad väga tugevalt sihi valikut.
112:1.15 Mina ja keskkond loovad omavahel tähendusrikka kontakti just meele vahendusel. Organismi võime ja valmisolek keskkonnaga nii tähendusrikkaid kontakte luua (reageering ajele) näitab kogu isiksuse hoiakut.
112:1.16 Isiksus ei saa isolatsioonis eriti hästi toimida. Inimene on loomult ühiskondlik olend, teda valitseb soov kuhugi kuuluda. On sõna-sõnalt õige: „Keegi meist ei ela iseenesele[2].”
112:1.17 Ent isiksuse mõiste kui kogu elava ja toimiva loodud-olendi tähendus märgib palju enamat kui suhete integreerimist: see tähendab kõigi reaalsuse tegurite ühildamist ja suhete kooskõlastamist. Kahe objekti vahel eksisteerivad suhted, kuid kolme või enama objekti vahel tekib süsteem ja see süsteem on midagi palju enamat kui vaid suurem või keerulisem suhe. See erinevus on väga oluline, sest kosmilises süsteemis on üksikliikmed omavahel seotud ainult suhtes tervikuga ja terviku individuaalsuse kaudu.
112:1.18 Inimorganismis moodustab selle osade summa iseolu — individualiteedi —, kuid sellel protsessil pole midagi ühist isiksusega, sest see ühildab endas kõiki neid tegureid suhestatult kosmilise reaalsusega.
112:1.19 Kogumites on osad kokku liidetud, süsteemides on osad kokku seatud. Süsteemid on olulised just oma korrastatuse — asendipõhise väärtuse — poolest. Heas süsteemis on kõik tegurid kosmiliselt paigas. Halvas süsteemis on kas midagi puudu või paigast ära — häiritud. Inimsüsteemis ühildab isiksus kõiki tegevusi ja annab omalt poolt identiteedile ja loovusele omadusi.
112:2.1 Iseolu uurides oleks kasulik meeles pidada, et:
112:2.2 1. füüsilised süsteemid on alluvad;
112:2.3 2. intellektuaalsed süsteemid on kooskõlastuvad;
112:2.4 3. isiksus on domineeriv;
112:2.5 4. sisimas elav vaimne jõud on potentsiaalselt suunav.
112:2.6 Kõigis iseolu käsitustes tuleks võtta arvesse, et elu fakt on esmane ning hinnangud ja tõlgendused järgnevad sellele. Inimlaps kõigepealt elab ja seejärel mõtleb oma elu üle. Kosmilises süsteemis eelneb taipamine ettenägelikkusele.
112:2.7 See universumi fakt, et Jumalast sai inimene, on kõiki inimisiksuse tähendusi ja väärtusi igaveseks muutnud. Armastus selle sõna tõelises tähenduses tähendab tervikisiksuste vastastikust lugupidamist, olgu nad inimlikud või jumalikud või inimlikud ja jumalikud. Ise osad võivad toimida arvukatel erinevatel viisidel — mõelda, tunda, soovida —, ent vaid kogu isiksuse kooskõlastatud omadused on koondatud arukas tegutsemises, kusjuures kõik need võimed seostuvad surelikule meelele antud vaimse annetusega, kui inimene armastab siiralt ja isetult teist inimest või jumalikku olendit.
112:2.8 Kõik surelike arusaamad reaalsusest põhinevad eeldusel, et inimisiksus on tegelik; kõik arusaamad inimesest kõrgematest reaalsustest põhinevad inimisiksuse kogemustel seoses teatavate vaimsete olemusvormide ja jumalike isiksustega kosmilistes reaalsustes. Kõik mittevaimne inimkogemuses, välja arvatud isiksus, on vahend eesmärgi saavutamiseks. Sureliku inimese iga tõeline suhe teiste isikutega — inimlike või jumalikega — on eesmärk omaette. Ja selline osadus Jumaluse isiksusega on universumis tõusu igavene siht.
112:2.9 Isiksuse omamine teeb inimesest vaimse olendi, sest iseolu terviklikkus ja isiksuse eneseteadvus on aineülese maailma annetused. Ainuüksi asjaolu, et surelik materialist võib eitada aineüleste reaalsuste eksisteerimist, näitab iseeneses ja iseenesest vaimusünteesi ja kosmilise teadvuse kohalolekut ja toimimist tema inimmeeles.
112:2.10 Ainet ja mõtet lahutab suur kosmiline kuristik ning ainelise meele ja vaimse armastuse vahel on see kuristik mõõtmatult suurem. Teadvust, ammugi siis eneseteadvust, ei saa seletada ühegi teooriaga elektronide mehaanilistest ühendustest või materiaalsetest energianähtustest.
112:2.11 Sedamööda, kuidas meel püüdleb reaalsuse lõpliku analüüsi poole, haihtub aine aineliste aistingute jaoks, kuid võib jääda meele jaoks siiski reaalseks. Kui vaimne kaemus püüdleb selle reaalsuse poole, mis jääb alles pärast aine kadumist, ja jõuab lõpliku analüüsini, siis see reaalsus kaob meele jaoks, kuid vaim võib ikka veel tajuda vaimse olemusega kosmilisi reaalsusi ja ülimaid väärtusi. Seega taandub teadus filosoofia ees, filosoofia peab aga alistuma ehtsast vaimsest kogemusest tulenevatele järeldustele. Mõtlemine alistub tarkusele ja tarkus kaob valgustavas ja peegeldavas palveldamises.
112:2.12 Teaduses vaatleb inimese ise ainelist maailma; filosoofia vaatleb seda ainelise maailma vaatlemist; religioonis, tõelises vaimses kogemuses, teostub kogemuslikult kogu selle aja ja ruumi energeetiliste materjalide suhtelise sünteesi vaatlemise kosmiline reaalsus. Universumifilosoofia ülesehitamisel ainuüksi materialismile jäetakse arvestamata asjaolu, et kõiki ainelisi asju kujutletakse alguses reaalsetena inimteadvuses. Vaatleja ei saa olla vaatluses vaatlemise objekt, hindamine nõuab teataval määral eemaldumist hinnatavast.
112:2.13 Ajas viib mõtlemine tarkusele ja tarkus palveldamisele, igavikus viib palveldamine tarkusele ja tarkus jõuab lõpptulemusena mõtte lõplikkuseni.
112:2.14 Areneva ise ühildamise võimalus peitub nende tegurite omadustes, millest see koosneb: põhienergiad, algkoed, põhialuseks olev keemiline üldjuhtimine, ülimad ideed, ülimad ajed, ülimad sihid ja jumalik Paradiisi poolt annetatud vaim — inimese vaimse olemuse eneseteadvuse saladus.
112:2.15 Kosmilise evolutsiooni eesmärk on saavutada isiksuse ühtsus tänu vaimu üha kasvavale üleolekule ja tahtelisele valmisolekule võtta vastu Mõttekohandaja õpetus ja juhatus. Nii inimisiksusel kui ka inimesest kõrgemal isiksusel on talle iseloomulik kosmiline omadus, mida võiks nimetada „üleoleku evolutsiooniks” — üha kasvav kontroll nii enda kui ka oma keskkonna üle.
112:2.16 Kunagine inimisiksus, tõusuolend, läbib kaks suurt faasi, mille käigus tahe domineerib üha enam ise ja universumi üle:
112:2.17 1. lõpetanu-eelne ehk Jumala otsimise kogemus, mis seisneb eneseteostuse kasvus identiteedi avardumise ja tegelikustumise kaudu koos kosmiliste probleemide lahendamise ja seejärel universumi valitsemisega;
112:2.18 2. lõpetanu-järgne ehk Jumala ilmutamise kogemus, kuhu kuulub eneseteadvuse loov avardumine, ilmutades kogemuslikku Ülimat Olendit Jumalat otsivatele mõistustele, kes pole veel jõudnud jumalanäolisuse jumalikele tasanditele.
112:2.19 Laskuvad isiksused saavutavad samasuguseid kogemusi oma mitmesugustel avastusretkedel universumis, otsides avaramaid võimalusi Ülima Jumaluse, Viimase Jumaluse ja Jumalus-Absoluudi jumaliku tahte väljaselgitamiseks ja täitmiseks.
112:2.20 Aineline ise, inimidentiteedi ego-olemusvorm, sõltub füüsilise elu ajal ainelise elu kandja jätkuvast funktsioneerimisest, energiate ja intellekti ebapüsiva tasakaalu jätkuvast eksisteerimisest, mida Urantial on hakatud eluks nimetama. Ent ellujäämisväärtusega iseolu, mis suudab ületada surmakogemuse, kujuneb välja ainult tänu sellele, et areneva isiksuse identiteet kantakse ajutisest elukandjast — ainelisest kehast — potentsiaalselt üle kestvamasse ja surematusse morontiahinge ning edasi neile tasanditele, kus see täitub vaimureaalsusega ja saavutab lõpuks vaimureaalsuse staatuse. See tegelik üleminek ainelistelt sidemetelt morontiaga samastumisele toimub tänu Jumalat otsiva inimolendi otsuste siirusele, püsivusele ja vankumatusele.
112:3.1 Urantialased tunnevad üldiselt vaid üht liiki surma, eluenergiate füüsilist lakkamist. Ent isiksuse ellujäämise seisukohalt on tegelikult olemas kolme liiki surma:
112:3.2 1. Vaimne (hinge) surm. Kui surelik inimene on lõplikult ellujäämisest loobunud, kui ta on tunnistatud Kohandaja ja ellujäävate seeravite arvates vaimselt lootusetuks, morontialikult läbikukkunuks, ja kui see üksmeelne teade on Uversal registreeritud ning Hindajad ja nende peegeldavad kaaslased on neid järeldusi kontrollinud, annavad Orvontoni valitsejad kohe korralduse sisimas elava Kohandaja vabastamiseks. Kohandaja vabastamine ei mõjuta mingil viisil selle Kohandajast mahajäetud indiviidi isiklike või rühmaseeravite kohustusi. Seda liiki surm on vaatamata füüsiliste ja meelemehhanismide eluenergiate ajutisele jätkumisele oma tähenduselt lõplik. Kosmilisest vaatepunktist on surelik juba surnud, elu jätkumine näitab ainult kosmiliste energiate ainelise hoo püsimist.
112:3.3 2. Intellektuaalne (meele) surm. Kui meeleabivaimude kõrgema hoolekande elutähtsad ringlused mõistuse segaduste või ajumehhanismi osalise hävimise tõttu katkevad ja kui need tingimused läbivad teatava kriitilise punkti, kust alates neid enam parandada ei saa, vabastatakse sisimas elav Kohandaja kohe ja ta lahkub Diviningtonile. Universumiürikutes registreeritakse sureliku isiksuse surm inimliku tahtelise tegevuse jaoks tähtsate meeleringluste hävimise tõttu. Ning ka see on surm, olenemata füüsilise keha elumehhanismi jätkuvast funktsioneerimisest. Keha ilma tahtelise meeleta ei ole enam inimene, ent vastavalt inimtahte varasemale valikule võib sellise indiviidi hing ellu jääda.
112:3.4 3. Füüsiline (keha ja meele) surm. Kui inimene satub surma võimusesse, jääb Kohandaja meele tsitadelli, kuni see lakkab funktsioneerimast aruka mehhanismina ehk ligikaudu selle hetkeni, mil lakkavad mõõdetavate ajuenergiate rütmilised elutuksed. Pärast seda lahkub Kohandaja hääbuvast meelest niisama märkamatult, kui ta sellesse aastaid tagasi sisenes, ning siirdub Uversa kaudu Diviningtonile.
112:3.5 Pärast surma pöördub aineline keha tagasi elementide maailma, millest ta oli tekkinud, kuid kaks ellujääva isiksuse mitteainelist tegurit jätkavad olemasolu: koos enne teda eksisteerinud Mõttekohandajaga siirdub Diviningtonile Kohandaja mällu talletatud sureliku elujärk ja saatuse kaitsja hoole alla jääb surnud inimese surematu morontiahing[3]. Need hinge faasid ja vormid, need kunagi liikuvad, kuid nüüd staatilised identiteedivalemid on vajalikud taasisikustamiseks morontiamaailmades ning Kohandaja taasühinemine hingega koondab kokku ellujäänud isiksuse, mis teid morontiaärkamise ajal taas teadvusele toob.
112:3.6 Nende puhul, kellel pole isiklikku seeravist kaitseinglit, täidavad sama identiteedi säilitamise ja isiksuse taaselustamise ülesannet ustavalt ja tõhusalt rühmakaitsjad. Seeravid on isiksuse taaskoondamisel asendamatud.
112:3.7 Surmaga kaotab Mõttekohandaja ajutiselt isiksuse, kuid mitte identiteedi; inimesest hoolealune kaotab ajutiselt identiteedi, kuid mitte isiksuse; eluasemeilmades ühinevad mõlemad igaveseks avaldumiseks. Lahkunud Mõttekohandaja ei pöördu mitte kunagi maa peale tagasi olendina, kelle sisimas ta on elanud; isiksus ei avaldu kunagi ilma inimtahteta; Kohandajast lahutatud inimene ei ilmuta ennast pärast surma kunagi aktiivse identiteedina ega loo mingil viisil sidet Maa peal elavate olenditega. Need Kohandajast lahutatud hinged on oma pika või lühikese surmaune ajal täiesti ja tervenisti teadvuseta. Nad ei saa kuidagi ilmutada isiksust ega suhelda teiste isiksustega enne, kui on lõplikult ellu ärganud. Eluasemeilmadesse siirdujatel ei ole lubatud saata endast mahajäänud armsatele sõnumeid. Selline suhtlemine on praeguse usulise elukorralduse ajal kõigis universumites keelatud.
112:4.1 Ainelise, intellektuaalse või vaimse iseloomuga surma korral jätab Kohandaja oma sureliku hoolealusega hüvasti ja lahkub Diviningtonile. Kohaliku universumi ja superuniversumi keskusest astutakse peegelduvuskontakti mõlema valitsuse juhendajatega ja Järelevaataja kirjutatakse välja sama numbri all, millega registreeriti tema sisenemine ajamaailmadesse.
112:4.2 Kõiksed Hindajad saavad mingil mitte päriselt arusaadaval viisil enda valdusesse kokkuvõtte selle inimese elust, kelle sisimas Kohandaja elas ja mille kohta tal on selle meele vaimsete väärtuste ja morontiatähenduste salvestus. Hindajad saavad surnud inimese ellujäämisiseloomu ja vaimsete omaduste salvestuse Kohandajalt üle võtta ja esitada kõik need andmed kohtumõistmise ajal koos seeravite ürikutega indiviidi kohta. Seda informatsiooni kasutatakse ka nende superuniversumi korralduste kinnitamiseks, mis võimaldavad mõnel tõusuteelisel alustada kohe morontiaelujärku ning siirduda pärast sureliku elu lõppu eluasemeilmadesse enne planeedi usulise elukorralduse ametlikku lõppu.
112:4.3 Pärast füüsilist surma siirdub vabastatud Kohandaja kohe oma kodusfäärile Diviningtonile, välja arvatud juhul, kui tema hoolealune tõstetakse otse elavate seast üles. Mis selles maailmas täpselt toimub, kui oodatakse ellujääva sureliku tegelikku taasilmumist, sõltub põhiliselt sellest, kas inimolend tõuseb eluasemeilmadesse oma isikliku õigusega või ootab ära planeediajastu magavate ellujääjate kokkukutsumise kohtumõistmiseks.
112:4.4 Kui surelik kaaslane kuulub rühma, mis taasisikustatakse usulise elukorralduse lõpus, ei pöördu Kohandaja eelmise teenistussüsteemi eluasemeilma kohe tagasi, vaid astub omal valikul mõnda järgnevasse ajutisse teenistusse:
112:4.5 1. laseb end värvata kadunud Järelevaatajate hulka avaldamata teenistusse;
112:4.6 2. laseb end mõneks ajaks määrata Paradiisi korda jälgima;
112:4.7 3. asub õppima ühte Diviningtoni paljudest väljaõppekoolidest;
112:4.8 4. laseb end mõneks ajaks määrata õpilasvaatlejaks ühele ülejäänud kuuest pühast sfäärist, mis moodustavad Paradiisi maailmades Isa ringluse;
112:4.9 5. laseb end määrata Isikustatud Kohandajate sõnumitoomisteenistusse;
112:4.10 6. asub abiõpetajaks mõnda Diviningtoni kooli, mis on pühendunud algajate rühma kuuluvate Järelevaatajate koolitamisele;
112:4.11 7. talle antakse võimalus valida rühm võimalikke maailmu, kus teenida, kui on piisavalt alust arvata, et inimpartner võib olla ellujäämisest loobunud.
112:4.12 Kui te olete surma saabudes jõudnud kolmandasse ringi või mõnda kõrgemasse maailma ja teile on seetõttu määratud isiklik kaitseingel ning kui kaitseingel on Kohandaja esitatud ellujäämisolemuse kokkuvõtte lõpliku salvestuse tingimusteta kinnitanud — kui nii seeravid kui ka Kohandaja on iga kirjega nendes eluürikutes ja soovitustes põhiliselt nõus —, kui Kõiksed Hindajad ja nende peegelduvuskaaslased Uversal kinnitavad neid andmeid ning teevad seda ühemõtteliselt ja tingimusteta, siis saadavad Päevilt Vanad Salvingtoni sideringluste kaudu välja kõrge käsu, mis võimaldab Nebadoni Suverääni kohtutel anda korralduse saata ellujääv hing kohe eluasemeilmade ülestõusmissaalidesse.
112:4.13 Kui inimindiviid jääb viivituseta ellu, siis registreerib Kohandaja end Diviningtonil, ja nagu mulle on öeldud, siirdub Paradiisi Kõikse Isa juurde, kuid pöördub sealt kohe tagasi, kusjuures superuniversumi ja talle teenistuspaigaks määratud kohaliku universumi Isikustatud Kohandajad võtavad teda embustega vastu, Diviningtoni Isikustatud Järelevaatajate juht avaldab talle tunnustust ja ta suundub kohe „identiteedi üleviimist teostama”. Sealt kutsutakse ta kolmandaks perioodiks eluasemeilma tegeliku isiksuse vormis, mis on valmistatud ette maise sureliku ellujääva hinge vastuvõtmiseks sellises vormis, nagu on kavandanud kaitseingel.
112:5.1 Individuaalsus on kosmiline reaalsus — olgu see siis aineline, morontialik või vaimne reaalsus. Isikulisuse tegelikkus on Kõikse Isa annetus, milles Kõikne Isa toimib endas ja enda nimel või oma paljude esindajate kaudu universumis. Öeldes, et olend on isikuline, tunnistatakse selle olendi suhtelist individualiseerumist kosmilises organismis. Eluskosmos on peaaegu lõputu integreeritud reaalsete üksuste kogum, üksuste, mis kõik on suhteliselt sõltuvad terviku saatusest. Ent neile, kes on isikulised, on annetatud tegelik valik — kas võtta saatus vastu või sellest loobuda.
112:5.2 Isast lähtuv on igavene nagu Isa ja see kehtib ka isiksuse kohta, mille Jumal annab oma vabal tahtel, nagu ka jumaliku Mõttekohandaja kohta, kes on Jumala tegelik fragment[4]. Inimese isiksus on igavene, kuid identiteedi osas tingimuslik igavene reaalsus. Olles ilmunud Isa tahte kohaselt, saavutab isiksus eesmärgi, milleks on Jumalus, kuid inimene peab valima, kas ta viibib selle eesmärgi saavutamise juures või mitte. Ilma selle valikuta jõuab isiksus kogemusliku Jumaluseni otse, saades osaks Ülimast Olendist. See tsükkel on ette määratud, kuid inimese osalemine selles on vabatahtlik, isiklik ja kogemuslik.
112:5.3 Surelik identiteet on ajutine, ajalik eluseisund universumis; see on reaalne vaid juhul, kui isiksus soovib saada jätkuvaks universuminähtuseks. See on inimese ja energiasüsteemi põhierinevus: energiasüsteem peab jätkuma, sellel pole valikut, kuid inimesel on kogu võim oma saatust määrata. Kohandaja on tõeline tee Paradiisi, kuid inimene ise peab seda teed mööda astuma oma otsuse toel, omal vabal valikul.
112:5.4 Inimolenditel on identiteet ainult ainelises tähenduses. Neid mina omadusi väljendab aineline meel, toimides mõistuse energiasüsteemis. Öeldes, et inimesel on identiteet, tunnistatakse asjaolu, et tal on olemas meeleringlus, mis on allutatud inimisiksuse tegudele ja tahte valikutele. Ent see on aineline ja puhtajutine avaldumine, nii nagu inimloode on inimelu ajutine parasiitlik faas. Kosmilisest vaatepunktist toimub inimolendite sünd, elu ja surm suhteliselt lühikesel ajahetkel; nad ei ole kestvad. Ent surelikul isiksusel on omal valikul võime viia oma identiteedi asupaik ajutisest ainelise intellekti süsteemist üle kõrgemasse morontiahinge süsteemi, milles koos Mõttekohandajaga luuakse uus isiksuse avaldumise kandja.
112:5.5 Ning just see valikuvõime, vaba tahtega olendi tunnus universumis, on inimese suurim võimalus ja ülim kosmiline vastutus. Inimtahte rikkumatusest sõltub tulevase lõpetanu igavene saatus, sureliku vaba tahte siirusest sõltub jumaliku Kohandaja igavese isiksuse saavutamine, sureliku valiku ustavusest Kõikse Isa suhtes sõltub, kas teostub uus tõusupoeg, otsuste-tegude vankumatusest ja tarkusest sõltub Ülima Olendi kogemusliku evolutsiooni tegelikkus.
112:5.6 Kuigi isiksuse kasvu kosmilised ringid tuleb igal juhul läbida, väljastatakse katseaja pikendamise korraldus siis, kui teist mitteolenevatel põhjustel takistavad aja ettenägematud asjaolud ja ainelisele eksistentsile omased puudused teil nende tasanditeni jõudmast oma sünniplaneedil, kuid teie kavatsustel ja soovidel on ellujäämisväärtust. Teile antakse täiendavalt aega end näidata.
112:5.7 Kui iganes tekib kahtlus, kas on tark viia inimidentiteet edasi eluasemeilmadesse, teevad universumivalitsused alati otsuse selle indiviidi isiklike huvide kohaselt — nad annavad hingele kõhklematult üleminekuolendi ajutise staatuse, jätkates avalduva morontiakavatsuse ja vaimse sihi jälgimist. Seega on jumalik õiglus tagatud ja jumalik halastus saab taas võimaluse avarduda.
112:5.8 Orvontoni ja Nebadoni valitsus ei väidagi, et surelike taasisikustamise kõikne kava toimiks pisimate detailideni täiuslikult, kuid nad väidavad end ilmutavat ja ilmutavadki kannatlikkust, sallivust, arusaamist ja halastavat osavõtlikkust. Pigem riskime süsteemi mässuga kui lepime ohuga, et kas või üks mõne areneva maailma heitlev surelik võiks tõusutee igavesest rõõmust ilma jääda.
112:5.9 See ei tähenda, nagu peaksid inimolendid pärast esimese võimaluse tagasilükkamist saama kasutada teist võimalust — sugugi mitte. Ent see tähendab, et kõik tahteolendid peavad kogema üht tõelist võimalust teha kaheldamatu, teadvustatud ja lõplik valik. Universumite suveräänsed Kohtunikud ei jäta isiksusestaatusest ilma ühtki olendit, kes pole teinud lõplikult ja täielikult igavest valikut, sest inimese hingele peab andma ja antaksegi täielik ning küllaldane võimalus ilmutada oma tõelist kavatsust ja tegelikku eesmärki.
112:5.10 Kui vaimselt ja kosmiliselt arenenumad surelikud surevad, siirduvad nad kohe eluasemeilmadesse; seda sätet kohaldatakse üldiselt neile, kellele on määratud isiklikud seeravitest kaitsjad. Teisi surelikke võidakse kinni pidada ajani, mil kohtumõistmine nende tegude üle on lõpule viidud, mille järel nad kas siirduvad eluasemeilmadesse või määratakse magavate ellujäävate hulka, kes taasisikustatakse korraga praeguse usulise elukorralduse lõpus.
112:5.11 Kaks asjaolu takistavad mind minu püüdlustes selgitada teile, mis teiega, Kohandajast eraldunud ellujääva teiega täpselt surres juhtub. Ühest küljest on võimatu edastada teie arusaamistasemele piisavat kirjeldust füüsilise ja morontiamaailma piiril toimuvast. Teiseks takistuseks on piirangud, mida Urantia taevased võimukandjad minu lähetamisel tõeilmutajaks mulle kehtestasid. Võiksin esitada palju huvitavaid üksikasju, kuid teie planeedi otseste juhendajate soovitusel jätan need ilmutamata. Oma volituste piires võin aga öelda järgmist:
112:5.12 On midagi reaalset, midagi inimevolutsioonist, midagi lisaks Saladuslikule Järelevaatajale, mis elab surma üle. See äsjailmunud olemusvorm on hing ja see elab üle nii füüsilise keha kui ka ainelise meele surma[5]. See olemusvorm on teie jumaliku mina ehk Kohandaja ja teie inimmina käsikäes elatud elu ja ponnistuste ühine laps. See inimliku ja jumaliku vanema laps ongi maise päritoluga ellujääv element — see on morontiamina, surematu hing.
112:5.13 See püsiva tähenduse ja ellujäämisväärtusega laps on oma surmast kuni taasisikustamiseni täiesti teadvuseta ja kogu selle ooteaja seeravist kaitseingli hoole all. Te hakkate pärast surma funktsioneerima teadliku olendina alles siis, kui omandate Satania eluasemeilmades uue morontiateadvuse.
112:5.14 Surres katkeb elutähtsa liikumise lakkamise tõttu inimisiksusega kaasnev funktsionaalne identiteet. Inimisiksus on küll kõigist oma koostisosadest kõrgemal, kuid tema funktsionaalne identiteet sõltub neist. Elu seiskumine hävitab meele toimimiseks vajalikud füüsilised ajumustrid ja meele hävimine teeb lõpu surelikule teadvusele. Selle loodud-olendi teadvus saab ilmuda hiljem, alles siis, kui on loodud kosmiline olukord, mis võimaldab selsamal inimisiksusel funktsioneerida taas ühenduses eluenergiaga.
112:5.15 Ellujäävate surelike üleminekul päritolumaailmast eluasemeilma kas isiksuse taaskoondumise teel kolmandal perioodil või tõusmisega grupilise taaselustamise ajal säilitavad peainglid isiksuse koosseisu ürikut truult oma eriliste tegevuste maailmades. Need olendid ei ole isiksuse alalhoidjad (nii nagu kaitseseeravid hoolitsevad hinge eest), kuid usaldusväärsete sureliku ellujäämise eest hoolitsevate usaldusisikutena hoiavad sellele vaatamata tõhusalt kõiki isiksust määratlevaid tegureid. Me ei tea, kus täpselt surelik isiksus surma ja ellujäämise vahelisel ajal viibib.
112:5.16 Taasisikustamist võimaldav olukord tekitatakse kohaliku universumi morontia vastuvõtuplaneetide ülestõusmissaalides. Siin, neis elukoondamiskambrites, annavad juhendavad valitsusvõimud universumienergiat — morontia-, meele-ja vaimuenergiat — vahekorras, mis võimaldab magava ellujääja taas teadvusele tuua. Kunagise ainelise isiksuse koostisosade taaskoondamine hõlmab järgmist:
112:5.17 1. valmistatakse sobiv vorm, morontia energia-algkuju, milles uus ellujääja saab astuda kontakti mittevaimse reaalsusega ja millesse kosmilise meele morontiavariandi võib lülitada;
112:5.18 2. Kohandaja pöördub ootava morontia-olendi juurde tagasi. Kohandaja on teie tõusva identiteedi igavene hoidja: teie Järelevaataja on absoluutne tagatis sellele, et teie ise asute oma isiksuse ärkamisel loodavasse morontiavormi — ja mitte keegi teine. Ja Kohandaja viibib teie isiksuse taaskoondumise juures, et võtta enda peale teie ellujääva mina Paradiisi-teejuhi roll;
112:5.19 3. kui need taasisikustamise eeltingimused on kokku koondatud, asetab magava surematu hinge potentsiaalsuste seeravist kaitsja arvukate kosmiliste isiksuste abiga ootavale morontia meele-keha vormile peale selle morontia olemusvormi ja paigutab ta ühtlasi sellesse vormi, luues Ülima areneva lapse ja ootava Kohandaja vahele igavese ühenduse. Ja sellega jõuab lõpule taasisikustamine: mälu, taipamise ja teadvuse — identiteedi — taaskoondamine.
112:5.20 Taasisikustamine seisneb selles, et ärkav inimmina haarab äsjaeristunud kosmilise meele kaasa ringlusse lülitatud morontiafaasi. Isiksuseks nimetatud nähtuse jaoks on oluline, et iseolu-identiteedi reaktsioon universumikeskkonnale ei katke; ja seda saab teostada ainult meele kaudu. Iseolu säilib hoolimata mina kõigi komponentide pidevast muutumisest; füüsilises elus toimub muutumine järk-järgult, surres ja taasisikustumisel toimub muutumine äkki. Kogu iseolu (isiksuse) tõeline reaalsus on võimeline funktsioneerima, reageerides universumitingimustele, tänu oma koostisosade lakkamatule muutumisele, seisak tähendab vältimatut surma. Inimelu on elutegurite lõputu muutumine, mida ühendab muutumatu isiksuse stabiilsus.
112:5.21 Kui te Jerusemi eluasemeilmades selliselt ärkate, olete nii muutunud, teie vaimne muundumine on olnud nii suur, et kui poleks Mõttekohandajat ja kaitseinglit, kes nii täielikult seostavad teie uue elu uutes maailmades teie vana eluga esimeses maailmas, oleks teil algul raske ühendada oma uut morontiateadvust endise identiteedi taaselustuva mäluga. Vaatamata isikliku iseolu jätkumisele näib surelik elu algul suures osas ähmase ja häguse unenäona. Ent aeg selgitab paljusid surelikele omaseid assotsiatsioone.
112:5.22 Mõttekohandaja meenutab ja kordab teile ainult neid mälestusi ja kogemusi, mis kuuluvad teie universumi-elujärku ja on selle jaoks olulised. Kui Kohandaja on olnud inimmeeles millegi evolutsioonis osaline, siis säilivad need väärt kogemused Kohandaja igaveses teadvuses. Ent suur osa teie varasemast elust ja selle mälestustest, millel pole ei vaimset ega morontiaväärtust, hävib koos ainelise ajuga; paljud ainelised kogemused hääbuvad nagu kunagised tellingud, millel pole universumis enam otstarvet pärast seda, kui nad on olnud teile sillaks morontiatasandile. Ent isiksus ja isiksustevahelised suhted ei ole kunagi vaid tellingud: surelikel mälestustel isiksuste suhetest on kosmiline väärtus ja need säilivad. Eluasemeilmades te teate ja teid teatakse, veel enam — te mäletate ja teid mäletavad teie lühikese, kuid huvitava elu kunagised kaaslased Urantialt[6].
112:6.1 Nagu tõugust saab liblikas, nii ilmuvad ka inimolendite tõelised isiksused eluasemeilmadesse, kus nad avalduvad esimest korda lahus oma kunagisest ainelisest kestast. Morontia-elujärk kohalikus universumis on seotud isiksusemehhanismi pideva tõusuga hinge eksistentsi morontia-algtasandilt kuni üha areneva vaimsuse morontia-lõpptasandini.
112:6.2 Mul on raske teile tutvustada kohaliku universumi elujärgu morontia-isiksuse vorme. Teile antakse isiksuse avaldumiseks morontia-algkujud ja need rõivad jäävadki teile lõppkokkuvõttes arusaamatuks. Kuigi need vormid on täiesti reaalsed, ei ole need ainelist liiki energiavormid, mida te praegu tunnete. Ent need teenivad kohaliku universumi maailmades sama otstarvet nagu teie ainelised kehad inimeste päritoluplaneetidel.
112:6.3 Ainelise keha-vormi ilmumine sõltub teataval määral isiksuse identiteedi iseloomust: füüsiline keha peegeldab piiratud määral midagi isiksuse omapärast. Morontiavorm peegeldab seda veel enam. Füüsilises elus võivad surelikud olla väliselt kaunid, kuigi sisemiselt ebameeldivad; morontiaelus, eriti selle kõrgematel tasanditel, sõltub isiksuse vorm üha enam otseselt inimese sisemisest olemusest. Vaimsel tasandil hakkavad väline vorm ja sisemine olemus järjest kõrgematel vaimutasanditel üha enam ja täiuslikumalt lähenema täielikule samastumisele.
112:6.4 Morontiaseisundis annetatakse tõususurelikule Orvontoni Meistervaimu kosmilise meele Nebadoni variant. Surelik intellekt kui selline on hävinud, lakanud olemast fookustatud universumi-olemusvormina, mis on lahus Loova Vaimu eristamata meeleringlustest. Ent sureliku meele tähendused ja väärtused pole hävinud. Ellujäävas hinges jätkuvad teatavad meelefaasid; teatavad endise inimmeele kogemuslikud väärtused on hoiul Kohandaja käes, ja kohalikus universumis säilivad ürikud inimelust, nagu seda lihas elati, koos teatavate elavate salvestustega arvukates olendites, kes osalevad tõususurelikule lõpliku hinnangu andmises — alates seeravitest kuni Kõiksete Hindajateni ja tõenäoliselt neist veel edasi kuni Ülima endani.
112:6.5 Loodud-olendi tahe ei saa eksisteerida ilma meeleta, kuid see säilib ainelise intellekti kadumisele vaatamata. Vahetult pärast ellujäämist juhindub tõusuisiksus suurel määral inimelust päritud iseloomuvormidest ja morontia mota äsjailmunud mõjust. Need eluasemeilmades käitumise juhised toimivad morontiaelu varastel etappidel ja enne morontiatahte ilmumist nagu tõusuisiksuse täieõiguslikud tahteavaldused.
112:6.6 Kohaliku universumi elujärgus pole mõjusid, mis oleksid võrreldavad inimeksistentsi seitsme meeleabivaimu mõjudega. Morontiameel peab arenema otseses kontaktis kosmilise meelega, sest seda kosmilist meelt on muutnud ja teisendanud kohaliku universumi intellekti loov allikas — Jumalik Hoolekandja.
112:6.7 Sureliku meele eneseteadvus on enne surma Kohandaja kohalolekust sõltumatu; meeleabivaimu tegevuseks on vajalik vaid sellega seonduv aineline energiavorm. Ent meeleabivaimudest kõrgemal oleval morontiahingel, kui ta on ilma jäänud ainelise meele mehhanismist, ei säili eneseteadvus ilma Kohandajata. Sellel areneval hingel on jätkuvalt iseloom, mis tuleneb temaga varem seondunud meeleabi otsustest, ja see iseloom saab aktiivseks mäluks, kui tagasipöörduv Kohandaja selle algkujud energiaga täidab.
112:6.8 Mälu säilimine tõendab algse iseolu-identiteedi säilimist, see on oluline isiksuse jätkuvuse ja avardumise täielikuks tunnetamiseks. Neid surelikke, kes tõusevad ilma Kohandajata, abistavad inimmälu taastamisel seeravitest kaaslased, muus osas ei ole Vaimuga ühtesulanud surelike morontiahinged piiratud. Mälumuster säilib hinges, kuid see muster saab kohe äratuntavaks jätkuva mäluna vaid endise Kohandaja juuresolekul. Ilma Kohandajata kulub surelikul ellujääjal endise eksistentsi tähenduste ja väärtushinnangute taasavastamiseks ja -omandamiseks üsna palju aega.
112:6.9 Ellujäämisväärtusega hing kajastab tõetruult ainelise intellekti, iseolu-identiteedi endise asupaiga kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tegusid ning ajendeid. Tõe, ilu ja headusega seonduvate valikute tegemisel astub surelik meel oma morontia-eelsesse elujärku nende seitsme meeleabivaimu kaitsva juhtimise alla, keda suunab tarkusevaim. Seejärel, pärast morontia-eelsete saavutuste seitsme ringiga lõpulejõudmist, algatab morontiameele annetamine meeleabivaimudest juhitud meelele kohalikus universumis edasiarenemise vaimueelse ehk morontia-elujärgu.
112:6.10 Kui loodud-olend lahkub oma sünniplaneedilt, jääb meeleabivaimude hoolekanne temast maha ja ta hakkab sõltuma ainult morontiaintellektist. Kohalikust universumist lahkudes on tõusuteeline jõudnud vaimse eksistentsi tasemele, mis on morontiatasemest samm edasi. See uus ilmuv vaim-olemusvorm häälestub Orvontoni kosmilise meele otsesele hoolekandele.
112:7.1 Mõttekohandajaga sulandumine annab isiksusele sellised igavikulised tegelikkused, mis varem olid ainult potentsiaalsed. Nende uute annetuste seast võib nimetada järgmisi: jumalikkusele viitava omaduse kinnitumist, möödunud igaviku kogemust ja mälu, surematust ning määratletud potentsiaalse absoluutsuse faasi.
112:7.2 Kui teie maine tee ajalikus vormis lõpule jõuab, on teile määratud ärgata parema maailma kallastel ja te ühinete lõpuks oma ustava Kohandajaga igaveses embuses[7][8]. Selles sulandumises seisneb Jumala ja inimese ühinemise saladus, piiritletud loodud-olendi evolutsiooni saladus, ja see on igavesti tõsi. Sulandumine on püha Ascendingtoni sfääri saladus ja ükski loodud-olend peale nende, kes on Jumaluse vaimuga sulandumist kogenud, ei saa aru selliste tegelike väärtuste tõelisest tähendusest, mis viiakse kokku aja loodud-olendi identiteedi igavesel ühendamisel Paradiisi-Jumaluse vaimuga.
112:7.3 Sulandumine Kohandajaga toimub tavaliselt ajal, kui tõusuteeline viibib oma kohalikus süsteemis. See võib toimuda sünniplaneedil loomuliku surma ületamisena, see võib toimuda ükskõik missuguses eluasemeilmas või süsteemi keskuses, see võib viibida isegi kuni tähtkujusse jõudmiseni, või erijuhtudel teostuda alles siis, kui tõusuteeline on juba kohaliku universumi keskusmaailmas.
112:7.4 Kohandajaga ühtesulanud isiksuse igavest elujärku ei saa enam miski ohustada. Taevaseid olendeid pannakse proovile pikaajaliste kogemuste käigus, kuid surelikud läbivad arenevates ja morontiamaailmades suhteliselt lühikese ja intensiivse katseaja.
112:7.5 Kohandajaga sulandumine ei toimu kunagi enne, kui on teatavaks tehtud superuniversumi otsus, et inimloomus on langetanud lõpliku ja pöördumatu otsuse igavese elujärgu kasuks. See on taasühinemisluba, mille alusel sulandunud isiksus võib lõpuks lahkuda kohalikust universumist ja siirduda kunagi edasi superuniversumi keskusesse, kus aja-palverändur võetakse sekonavi hõlma pikaks lennuks kesksesse Havona universumisse ja Jumaluse avastamise retkele.
112:7.6 Arenevates maailmades on iseolu aineline, see on asi ja allub universumis ainelise eksistentsi seadustele. See on fakt ajas ja reageerib ajalikele elumuutustele. Siin tuleb formuleerida ellujäämisotsused. Morontiaseisundis on minast saanud uus ja kestvam universumireaalsus ning selle jätkuva kasvu eelduseks on üha täpsem häälestumine universumite meele-ja vaimuringlustele. Siin saavad ellujäämisotsused kinnituse. Kui mina jõuab vaimsele tasandile, on sellest saanud universumis kindel väärtus ja see uus väärtus tugineb asjaolule, et on tehtud ellujäämisotsused, mida on kinnitanud sulandumine Mõttekohandajaga. Ja saavutanud tõelise universumiväärtusega staatuse, saab loodud-olend potentsiaalselt vabaks otsimaks universumi kõrgeimat väärtust — Jumalat.
112:7.7 Sellised sulandunud olendid reageerivad universumis kaheselt: nad on eraldi morontiaindiviidid, kes on üsna sarnased seeravitele, olles samal ajal ka potentsiaalselt Paradiisi lõpetanute klassi kuuluvad olendid.
112:7.8 Sulandunud indiviid on aga tegelikult üks isiksus, üks olend, kelle ühtsus trotsib kõiki universumite intellektide püüdeid seda analüüsida. Olles läbinud kohaliku universumi kohtud kõige madalamast kõige kõrgemani, millest ükski pole suutnud inimest ja Kohandajat teineteisest eristada, jõutakse lõpuks oma kohaliku universumi Isa, Nebadoni Suverääni ette. Ja seal annab just see olend, kelle loov isadus on teinud võimalikuks teie elu selles aja universumis, teile need volitused, mis annavad lõpuks õiguse siirduda superuniversumi elujärku otsima Kõikset Isa.
112:7.9 Kas võidukas Kohandaja on võitnud endale isiksuse tänu inimkonna suurepärasele teenimisele või on vapper inimolend omandanud surematuse tänu oma siiratele pingutustele saada Kohandaja-sarnaseks? Ei üht ega teist, ent nad koos on arendanud välja Ülima tõusuisiksuste ühe ainulaadse klassi liikme — olendi, kes on alati teenimisvõimeline, ustav ja tõhus, edasise kasvu ja arengu kandidaadi, kes alati pürgib ülespoole ega peatu taevasel tõusul enne, kui on läbinud seitse Havona ringlust, nii et kunagine maise päritoluga hing seisab Paradiisi-Isa tegeliku isiksuse ees palveldavas äratundmises.
112:7.10 Kogu selle suurejoonelise tõusu jooksul on Mõttekohandaja tõususureliku tulevase täieliku vaimse stabiliseerumise jumalik pant. Sureliku vaba tahte kohalolek annab aga Kohandajale igavese kanali jumaliku ja lõpmatu olemuse vabanemiseks. Nüüd on need kaks identiteeti üheks saanud. Ükski aja-ega igavikusündmus ei saa enam inimest ja Kohandajat lahutada, nad on lahutamatud, igaveseks sulandunud.
112:7.11 Kohandajaga sulandumise maailmades on Saladusliku Järelevaataja saatus tõususureliku omaga identne — Paradiisi Lõplikkuse Korpus. Ja ei Kohandaja ega surelik suuda jõuda selle ainulaadse sihini, tegemata teisega täielikku koostööd ja teda ustavalt abistamata. See erakordne partnerlus on üks tähelepanuväärsemaid ja hämmastavamaid kõigist käesoleva universumiajastu kosmilistest nähtustest.
112:7.12 Kohandajaga sulandumine annab arenevale loodud-olendile tõusuteelise staatuse. Selle ühenduse inimliikmel oli isiksus enne ja seepärast ületab ta Kohandajat kõigis isiksuse teadvustamist puudutavates küsimustes. Selle sulandunud olendi keskus Paradiisis on Ascendington, mitte Divinington, ning seda inimese ja Jumala ainulaadset kombinatsiooni loetakse kogu tema teel Lõplikkuse Korpusesse tõususurelikuks.
112:7.13 Kui Kohandaja on kord tõususurelikuga ühte sulanud, kustutatakse selle Kohandaja number superuniversumi ürikutest. Ma ei tea, mida tehakse Diviningtoni ürikutes, kuid oletan, et selle Kohandaja andmed viiakse Lõplikkuse Korpuse tegevjuhi Grandfanda sisemiste kodade salaringidesse.
112:7.14 Kohandajaga sulandumisega on täidetud Kõikse Isa lubadus kinkida end ainelistele loodud-olenditele, ta on selle lubaduse täitnud ja viinud ellu jumalikkuse igaveseks inimkonnale annetamise kava. Nüüd algavad inimese püüdlused mõista ja tegelikustada piirituid võimalusi, mis peituvad selliselt reaalsuseks saanud taevalikus partnerluses Jumalaga.
112:7.15 Ellujäävate surelike praegu teadaolev saatus on Paradiisi Lõplikkuse Korpus, mis on ka kõigi nende Mõttekohandajate saatus, kes on astunud oma surelike kaaslastega igavesse liitu. Praegu töötavad Paradiisi lõpetanud kõikjal suuruniversumis paljude ettevõtmiste juures, kuid me kõik oletame, et neil on kauges tulevikus, pärast seitsme superuniversumi stabiliseerumist valgusesse ja ellu, kui piiritletud Jumal kerkib lõpuks esile seda Ülimat Jumalust ümbritsevast salapärast, täita teisi ja veelgi taevalikumaid ülesandeid.
112:7.16 Keskse universumi, superuniversumite ja kohalike universumite organisatsioonilisest struktuurist ja personalist on teile teatud määral kõneldud. Teile on räägitud midagi kõigi nende erinevate isiksuste olemusest ja päritolust, kes praegu neis kaugeleulatuvates loodutes valitsevad. Teid on teavitatud ka sellest, et suuruniversumi äärealadest veel kaugemal, esimesel väliskosmose tasandil toimub hiiglaslike universumigalaktikate korrastumine. Käesolevates jutustustes on vihjatud ka sellele, et Ülim Olend kavatseb neis väliskosmose veel kaardistamata piirkondades avaldada oma ilmutamata kolmanda astme funktsiooni, ning teile on öeldud, et Paradiisi Korpusesse kuuluvad lõpetanud on Ülima kogemuslikud lapsed.
112:7.17 Me usume, et Kohandajaga sulandunud surelikud on koos oma lõpetanutest kaaslastega määratud mingil viisil tegutsema väliskosmose esimese tasandi universumite haldamisel. Pole vähimatki kahtlust, et need tohutud galaktikad saavad kunagi asustatud universumiteks. Ja me oleme niisama veendunud, et nende haldurite seas leidub Paradiisi lõpetanuid, kelle olemused on tekkinud loodudolendi ja Looja kosmilise ühinemise tulemusena.
112:7.18 Milline seiklus! Milline romantika! Hiiglaslikku loodut hakkavad haldama Ülima lapsed, need isikustatud ja inimesestatud Kohandajad, need Kohandajaga varustatud ja igavikustatud surelikud, need Esimese Allika ja Keskme olemuse kõrgeimate teadaolevate avaldumisvormide ja madalaima Kõikset Isa mõista ja temani jõuda suutva mõistusliku eluvormi salapärased kombinatsioonid ja igavesed ühendused. Me oletame, et neist ühinenud olenditest, neist Looja ja loodud-olendi liitudest saavad suurepärased valitsejad, võrratud haldurid ning arusaajad ja osavõtlikud suunajad kõigile mõistusliku elu vormidele, mis võivad tekkida kõigis neis väliskosmose esimese tasandi tulevastes universumites.
112:7.19 Teie, surelikud, olete, tõsi küll, loomset päritolu, teie kehad on tõepoolest põrmust[9]. Ent kui te tõesti tahate ja soovite, kuulub ajastute pärand teile ja te teenite kunagi kõikjal universumis sellistena, nagu te tõeliselt olete — kogemuse Ülima Jumala lastena ja kõigi isiksuste Paradiisi-Isa jumalike poegadena.
112:7.20 [Esitanud üks Orvontoni Üksildastest Sõnumitoojatest.]