© 2010 Urantia Sihtasutus
115:0.1 KUI Isaks on Jumal, on pojaseisus ülev suhe. Ülima Jumala puhul eelneb saavutamine staatusele — lisaks sellele, et midagi olla, peab ka midagi tegema.
115:1.1 Osalised, puudulikud ja arenevad intellektid oleksid tervikuniversumis abitud, nad ei suudaks moodustada ühtki ratsionaalse mõtlemise algkuju, kui kogu meelel, nii kõrgel kui ka madalal, poleks loomupärast võimet moodustada universumistruktuuri, milles mõelda. Kui meel ei suuda mõista järeldusi, kui see ei suuda tungida tõeliste algpõhjusteni, postuleerib ta lakkamatult järeldusi ja leiutab algpõhjusi, et tal oleks neis meele loodud postulaatide struktuurides loogilise mõtte vahendeid. Ning kuigi need loodud-olendi mõtte universumistruktuurid on ratsionaalse mõistuse toimimiseks asendamatud, on nad kõik eranditult vähem või rohkem ekslikud.
115:1.2 Universumi arusaamapiirid on vaid suhteliselt tõesed; nad on kasulikud kui tellingud, mis peavad avarduva kosmilise arusaamise ees lõpuks järele andma. Arusaamad tõest, ilust ja headusest, kõlblusest, eetikast, kohusest, armastusest, jumalikkusest, päritolust, eksistentsist, eesmärgist, saatusest, ajast, ruumist, isegi Jumalusest, on vaid suhteliselt tõesed. Jumal on palju-palju enam kui Isa, kuid Isa on inimese kõrgeim ettekujutus Jumalast. Vaatamata sellele täiendatakse seda Looja ja loodud-olendi suhte kujutamist Isa-Poja suhtena nende surelikkust ületavate jumalusekäsitustega, milleni jõutakse Orvontonis, Havonas ja Paradiisis. Inimene peab mõtlema sureliku universumistruktuuris, kuid see ei tähenda, et ta ei tohi kujutleda teisi, kõrgemaid struktuure, milles mõtlemine võib toimuda.
115:1.3 Hõlbustamaks surelike arusaamist universumite universumist, on kosmilise reaalsuse erinevad tasandid nimetatud piiritletuks, absoniitseks ja absoluutseks. Neist ainult absoluutne on tingimatult igavene, tõeliselt eksistentsiaalne. Absoniitne ja piiritletud tasand on tekkinud lõpmatuse algse ja ürgse absoluutse reaalsuse tuletisena või selle teisendamise, tingimustamise ja nõrgestamise tulemusena.
115:1.4 Piiritletud maailmad eksisteerivad tänu Jumala igavesele eesmärgile. Piiritletud loodud-olendid, nii kõrged kui ka madalad, võivad esineda ja ongi esinenud teooriatega piiritletu vajalikkusest kosmilises süsteemis, kuid lõppkokkuvõttes eksisteerib see sellepärast, et Jumal on nii tahtnud. Universum ei ole seletatav ning piiritletud loodud-olend ei saa pakkuda omaenda individuaalsele eksistentsile ratsionaalset põhjust, pöördumata lähteolendite, Loojate või sigitajate eelmiste tegude ja varemeksisteerinud tahte poole.
115:2.1 Eksistentsiaalsest vaatepunktist ei saa kusagil galaktikates juhtuda midagi uut, sest mõistele MINA OLEN omane lõpmatuse lõpetatus on igavesti olemas seitsmes Absoluudis, on funktsionaalselt seotud kolmühtsustega ja vahendatult ühendatud kolmikliitudes. Ent asjaolu, et lõpmatus on neis absoluutsetes ühendustes nii eksistentsiaalselt olemas, ei muuda uute kosmiliste kogemuslike olemuste teostumist mingil viisil võimatuks. Piiritletud loodud-olendi vaatepunktist sisaldab lõpmatus paljugi potentsiaalset, paljutki, mis on pigem tulevane võimalus kui praegune tegelikkus.
115:2.2 Väärtus on universumi reaalsuse ainulaadne element. Me ei saa aru, kuidas millegi lõpmatu ja jumaliku väärtust on võimalik suurendada. Ent me avastame, et isegi lõpmatu Jumaluse suhetes võib tähendusi muuta, kui mitte täiendada. Kogemuslike universumite seisukohalt kasvavad isegi jumalikud väärtused tegelikkuseks, kui reaalsuse tähendustest arusaamine avardub.
115:2.3 Kogu kõikse loomise ja arengu kava on kõigil kogemistasanditel ilmselt võimalikkuste tegelikkusteks muundamise küsimus; see muundamine on võrdselt seotud ruumi, meele ja vaimu tõhususe valdkondadega.
115:2.4 Kosmose võimalikkuste tegelikustamise viisid näivad olevat erinevatel tasanditel erinevad, piiritletud tasandil toimub see kogemusliku evolutsiooni ja absoniitsel tasandil kogemusliku ilmnemise teel. Eksistentsiaalne lõpmatus on tõepoolest oma kõikehõlmavuses määratlematu ning just see kõikehõlmavus peab hõlmama isegi arengulise piiritletud kogemise võimalust. Sellise kogemusliku kasvu võimalus saab universumi tegelikkuseks Ülimat mõjutavate kolmikliitsuhete kaudu ja Ülimas.
115:3.1 Absoluutset kosmost kujutletakse piirituna, selle ürgreaalsuse ulatuse ja olemuse määratlemine tähendaks lõpmatuse tingimustamist ja puhta igaviku käsituse rikkumist. Idee lõpmatust-igavesest, igavesest-lõpmatust on ulatuselt määratlematu ja faktina absoluutne. Ükski Urantia mineviku, oleviku ega tuleviku keel ei väljenda küllaldaselt lõpmatuse reaalsust või reaalsuse lõpmatust. Inimene kui piiritletud loodud-olend lõpmatus kosmoses peab rahulduma moonutatud peegeldustega ja ligikaudsete kontseptsioonidega sellest piiritust, piirideta, alguseta ja lõputa eksistentsist, millest aru saada ei ole tegelikult tema võimuses.
115:3.2 Inimene ei saa kunagi loota, et suudab mõista Absoluuti, kui ta ei püüa kõigepealt murda selle reaalsuse ühtsust. Meel ühildab kõik lahknevused, kuid nende lahknevuste puudumisel ei leia meel lähtealust, millelt püüda arusaamiseks vajalikke mõisteid formuleerida.
115:3.3 Kui inimene teeb katset aru saada, peab ta lõpmatuse algse liikumatuse kõigepealt segmenteerima. Lõpmatuses on olemas ühtsus, mida käesolevates kirjades on väljendatud mõistega MINA OLEN — loodud-olendi meele esimese postulaadiga. Ent loodud-olend ei suuda kunagi mõista, kuidas sellest ühtsusest võib saada kahesus, kolmühtsus ja paljusus, samal ajal kui see jääb endiselt määratlematuks ühtsuseks. Inimesel tekib sama probleem ka siis, kui ta hakkab mõtlema Kolmsuse jagamatu Jumaluse üle kõrvuti Jumala mitmese isikustatusega.
115:3.4 Seda mõistet väljendatakse ühe sõnaga vaid inimese kauguse tõttu lõpmatusest. Kuigi lõpmatus on ühest küljest ÜHTSUS, on see teisest küljest lõputa ja piirita PALJUSUS. Piiritletud intellektidele näib lõpmatus loodud-olendi filosoofia ja piiritletud metafüüsika maksimaalse paradoksina. Kuigi inimese vaimne olemus sirutub palveldamiskogemuses Isa poole, kes on lõpmatu, piirdub inimese intellektuaalne arusaamisvõime maksimaalselt kontseptsiooniga Ülimast Olendist. Sellest Ülimast edasi minnes on kontseptsioonid üha enam nimed, nad on üha vähem reaalsuse tõelised tähistused, nad muutuvad üha enam loodud-olendi piiritletust kõrgema piiritletud arusaamise projektsioonideks.
115:3.5 Absoluutse tasandi ühtne põhikontseptsioon hõlmab kolme faasi postuleerimist:
115:3.6 1. algne. Esimese Allika ja Keskme tingimatu kontseptsioon, see MINA OLEN algne avaldumine, millest on saanud alguse kogu reaalsus;
115:3.7 2. tegelik. Tegelikkuse kolme Absoluudi — Teise, Kolmanda ja Paradiisi Allika ja Keskme liit. See Igavese Poja, Lõpmatu Vaimu ja Paradiisisaare kolmikliit kujutab endast Esimese Allika ja Keskme algsuse tegelikku ilmutust;
115:3.8 3. potentsiaalne. Kolme potentsiaalsuse Absoluudi — Jumalus-Absoluudi, Määratlematu Absoluudi ja Kõikse Absoluudi — liit. See eksistentsiaalse potentsiaalsuse kolmikliit kujutab endast Esimese Allika ja Keskme algsuse potentsiaalset ilmutust.
115:3.9 Algse, Tegeliku ja Potentsiaalse omavaheline seos tekitab lõpmatuses pingeid, mille tulemuseks on igasuguse kasvu võimalikkus universumis, ja kasv on Seitsmekordse, Ülima ja Viimase olemus.
115:3.10 Jumalus-Absoluudi, Kõikse Absoluudi ja Määratlematu Absoluudi ühenduses on potentsiaalsus absoluutne, kuid tegelikkus kujunev; Teise, Kolmanda ja Paradiisi Allika ja Keskme ühenduses on tegelikkus absoluutne, potentsiaalsus aga kujunev; Esimese Allika ja Keskme algsuse kohta ei saa me öelda, kas tegelikkus või potentsiaalsus on eksisteeriv või kujunev — Isa on.
115:3.11 Aja seisukohalt on Tegelik see, mis oli ja on; Potentsiaalne on see, mis on tulemas ja tuleb; Algne on see, mis on. Igaviku seisukohalt ei ole Algse, Tegeliku ja Potentsiaalse erinevused nii ilmsed. Paradiisi-igaviku tasanditel ei ole need kolmesed omadused nii eristatavad. Igavikus on kõik olemas — kõike pole ainult veel ajas ja ruumis ilmutatud.
115:3.12 Loodud-olendi seisukohalt on tegelikkus tõelisus, potentsiaalsus võimekus. Tegelikkus eksisteerib kõige keskel ja laieneb sealt lõpmatuse äärealadele, potentsiaalsus tuleb lõpmatuse äärealadelt sissepoole ja koondub kõige keskele. Algsus on see, mis algul põhjustab ja seejärel tasakaalustab reaalsuse muundumistsükli kahesed liikumised — potentsiaali tegelikkuseks ja tegeliku potentsiaaliks.
115:3.13 Kolm potentsiaalsuse Absoluuti toimivad kosmose puhtigavesel tasandil, seega ei toimi need kunagi sellistena alamabsoluutsetel tasanditel. Madalamatel reaalsuse tasanditel avaldub potentsiaalsuse kolmikliit Viimases ja Ülimas. Potentsiaalil võib mõnes osas, mõnel alamabsoluutsel tasandil ajas tegelikustumine ebaõnnestuda, kuid mitte kunagi täielikult. Jumala tahe jääb lõpuks peale, küll mitte alati üksikisiku suhtes, kuid alati terviku suhtes.
115:3.14 Kõige Kosmoses eksisteeriva kese on tegelikkuse kolmikliidus; nii vaim, meel kui ka energia — kõik koonduvad sellesse Poja, Vaimu ja Paradiisi ühendusse. Vaimust Poja isiksus on kõikjal universumites kõigi isiksuste põhialgkuju. Paradiisisaare tõelisus on põhialgkuju, mis Havonas on täiuslik ja superuniversumites täiustuv, ilmutus. Ühine Toimija on samaaegselt nii kosmilise energia aktiveerimine meeles, vaimse sihi kontseptualiseerumine kui ka aineliste tasandite matemaatiliste põhjus-tagajärg seoste integreerumine vaimse tasandi tahteliste sihtide ja ajenditega. Piiritletud universumis ja selle suhtes toimivad Poeg, Vaim ja Paradiis Viimases ja selle suhtes sel määral, kui see on tingimustatud ja tingitud Ülimas.
115:3.15 Inimene otsib Paradiisi-tõusul (Jumaluse) tegelikkust. Inimeses areneb selle otsingu käigus (inimliku jumalikkuse) potentsiaalsus. Algne teeb võimalikuks tegeliku inimese, potentsiaalse inimese ja igavese inimese kooseksisteerimise ning integreerumise.
115:3.16 Kosmose lõplik dünaamika on seotud reaalsuse pideva ülekandumisega potentsiaalsusest tegelikkusesse. See muundumine võib teoreetiliselt ka lõppeda, kuid tegelikult oleks see võimatu, sest nii Potentsiaalne kui ka Tegelik on mõlemad hõlmatud Algsega (MINA OLEN) ning see samastumine muudab universumi arengu edasiliikumisele piiri seadmise igavesti võimatuks. Kõik see, mis samastub mõistega MINA OLEN, ei saa oma edasiliikumist kunagi lõpetada, sest MINA OLEN potentsiaalide tegelikkus on absoluutne ning MINA OLEN tegelikkuste potentsiaalsus on samuti absoluutne. Tegelikud avavad seni võimatuks jäänud potentsiaalide teostumisele alati uusi teid — inimeste iga otsus tegelikustab inimkogemuses uue reaalsuse ja avab ka uue võimaluse inimese kasvuks. Igas lapses elab täiskasvanud inimene ja küpses Jumalat tundvas inimeses peitub morontia-edasiliikuja.
115:3.17 Kosmoses tervikuna ei saa kunagi olla kasvu seiskumist, sest kasvu alus — absoluutne tegelik — on määratlematu ja kasvu võimalused — absoluutsed potentsiaalid — on piiritud. Praktilisest seisukohast on universumi filosoofid jõudnud järeldusele, et sellist asja nagu lõpp pole olemas.
115:3.18 Piiratud vaatepunktist on tõepoolest olemas palju lõppe, palju tegevuste lõpetamisi, kuid vaadatuna avaramast vaatepunktist kõrgemal universumitasandil ei ole lõppe, on vaid üleminekud ühest arengufaasist teise. Tervikuniversumi üldkroonikasse kuulub mitu universumiajastut, Havona, superuniversumi ja välise universumi ajastud. Ent ka need järjestikuste suhete põhijaotused saavad olla vaid suhtelised teetähised igaviku lõputul maanteel.
115:3.19 Lõplik tungimine Ülima Olendi tõe, ilu ja headuseni võiks avada arenevale loodud-olendile vaid need lõpliku jumalikkuse absoniitsed omadused, mis jäävad väljapoole tõe, ilu ja headuse mõistetasandite piire.
115:4.1 Igasugune Ülima Jumala päritolu vaatlemine peab algama Paradiisi-Kolmsusest, sest Kolmsus on algne Jumalus, Ülim on aga tuletatud Jumalus. Igasugusel Ülima kasvu vaatlemisel peab vaatlema eksistentsiaalseid kolmikliite, sest need hõlmavad kogu absoluutset tegelikkust ja kogu lõpmatut potentsiaalsust (koos Esimese Allika ja Keskmega). Ning potentsiaalse muutumine tegelikuks — muundumine — piiritletud eksisteerimistasandil on kulmineerunud ja isikliku tahtega koondunud arengulises Ülimas. Need kaks kolmikliitu, tegelik ja potentsiaalne, hõlmavad kõiki kasvu vastastikuseid seoseid universumites.
115:4.2 Ülima allikas peitub Paradiisi-Kolmsuses — igaveses, tegelikus ja jagamatus Jumaluses. Ülim on eelkõige vaimisik ning see vaimisik pärineb Kolmsusest. Ent teiseks on Ülim kasvu — arengulise kasvu — Jumalus ning see kasv tuleneb kahest kolmikliidust, tegelikust ja potentsiaalsest.
115:4.3 Kui teil on raske aru saada, et lõpmatud kolmikliidud võivad toimida piiritletud tasandil, mõelge hetkeks, et just nende lõpmatus peab iseenesest sisaldama piiritletu potentsiaalsust; lõpmatu hõlmab kõike, alates madalaimast ja määratletuimast piiritletud eksistentsist kuni kõrgeimate ja määratlematumalt absoluutsete reaalsusteni.
115:4.4 Pole nii raske mõista, et lõpmatu sisaldab endas piiritletut, kuid raske on aru saada sellest, kuidas see lõpmatu tegelikult täpselt piiritletus avaldub. Ent surelikus inimeses elavad Mõttekohandajad on üks igavesi tõendeid selle kohta, et isegi absoluutne Jumal (absoluudina) saab võtta ja võtabki otseselt kontakti ka madalaima ja tähtsusetuimaga kõigist universumi tahteolenditest.
115:4.5 Kolmikliidud, mis ühiselt hõlmavad tegelikku ja potentsiaalset, avalduvad piiritletud tasandil koos Ülima Olendiga. Selline avaldumine toimub nii otseselt kui ka kaudselt: otseselt sel määral, kui kolmikliidu suhted kajastuvad otseselt Ülimas, ja kaudselt sel määral, kui need on tuletatud läbi absoniitse ilmnenud tasandi.
115:4.6 Ülim reaalsus, mis on kogu piiritletud reaalsuse kogusumma, on praegu dünaamiliselt kasvamas väliskosmose määratlematute potentsiaalide ja määratlematute tegelike vahel, kõige keskel. Seega tõelisustub piiritletud ala Paradiisi absoniitsete vahendajate ja Ülima Looja Ajaisiksuste koostöö kaudu. Kolme suure potentsiaalse Absoluudi tingimuslike võimalikkuste viimine küpsusele on Tervikuniversumi Arhitektide ja nende transtsendentsete kaaslaste absoniitne funktsioon. Ning kui need ilmnemised on teatud küpsuspunktini jõudnud, saabuvad Paradiisist Ülima Looja Isiksused tegelema igikestva ülesandega tuua arenevad universumid tõeliselt oleva hulka.
115:4.7 Ülimuslikkuse kasv tuleneb kolmikliitudest, Ülima vaimisik Kolmsusest, ent Kõikvõimsa võimu eesõigused tuginevad Seitsmekordse Jumala jumalikkuse edukusel, kusjuures Kõikvõimsa Ülima võimu eesõiguste ühendamine Ülima Jumala vaimisikuga toimub tänu selle Ühise Toimija hoolekandele, kes annetas Ülima meele selles arenevas Jumaluses ühendavaks teguriks.
115:5.1 Ülima Olendi isikliku ja vaimolemuse reaalsus on absoluutselt sõltuv Paradiisi-Kolmsuse eksistentsist ja tegevusest. Ülima kasv on küll seotud kolmikliidu suhtega, kuid Ülima Jumala vaimisiksus sõltub ja tuleneb Paradiisi-Kolmsusest, mis jääb alati täiusliku ja lõpmatu stabiilsuse absoluutseks keskmeks ja allikaks, mille ümber toimub pidevalt Ülima arenguline kasv.
115:5.2 Kolmsuse funktsioneerimine on seotud Ülima funktsioneerimisega, sest Kolmsus toimib kõigil (koond)tasanditel, sealhulgas Ülimuslikkuse funktsiooni tasandil. Ent sedamööda, kuidas Havona ajastu annab teed superuniversumi ajastule, taganeb Kolmsuse kui vahetu looja nähtav tegevus Paradiisi-Jumaluste laste loometegude ees.
115:6.1 Tegelikkuse kolmikliit jätkab Havona-järgsetel epohhidel otsest tegutsemist: Paradiisi gravitatsioon haarab ainelise eksistentsi põhiühikuid, Igavese Poja vaimu gravitatsioon mõjutab otseselt vaimeksistentsi põhiväärtusi ning Ühise Toimija meelegravitatsioon tabab eksimatult intellektuaalse eksistentsi kõiki elutähtsaid tähendusi.
115:6.2 Ent iga loova tegevuse etapp kulgeb väljapoole läbi kaardistamata kosmose, see funktsioneerib ja eksisteerib üha kaugemal keskel paiknevate loovate jõudude ja jumalike isiksuste otsesest toimest — absoluutsest Paradiisisaarest ja seal asuvatest lõpmatutest Jumalustest. Need kosmilise eksistentsi järjestikused tasandid hakkavad seega sõltuma üha enam arengutest, mis toimuvad lõpmatuse kolmes Absoluutses potentsiaalis.
115:6.3 Ülim Olend hõlmab kosmilise hoolekande võimalusi, mis ei ole nähtavalt avaldunud Igaveses Pojas, Lõpmatus Vaimus või Paradiisisaare mitteisikulistes reaalsustes. Seda võib öelda, arvestades nende kolme põhitegelikkuse absoluutsust, kuid Ülima kasv ei põhine mitte ainult nendel Jumaluse ja Paradiisi tegelikkustel, vaid on seotud ka Jumalus-Absoluudi, Kõikse Absoluudi ja Määratlematu Absoluudi sisemiste protsessidega.
115:6.4 Ülim kasvab sedamööda, kuidas Loojad ja arenevate universumite loodud-olendid saavutavad sarnasuse Jumalaga, ja see piiritletud Jumalus kogeb kasvu sedamööda, kuidas loodud-olend ja Looja kasutavad suuruniversumi piiritletud võimalusi. Ülima liikumine on kahene: intensiivselt Paradiisi ja Jumaluse poole ning ekstensiivselt potentsiaalse Absoluutide piiramatuse poole.
115:6.5 Praegusel universumiajastul tuleb see kahene liikumine esile suuruniversumi laskuvates ja tõusvates isiksustes. Ülima Looja Isiksused ja kõik nende jumalikud kaaslased peegeldavad Ülima väljapoole kulgevat, eralduvat liikumist, tõusupalverändurid seitsmest superuniversumist näitavad aga Ülimuslikkuse sissepoole kulgevat, koonduvat suundumust.
115:6.6 Piiritletud Jumalus püüdleb alati kahese korrelatsiooni poole, sissepoole, Paradiisi ja selle Jumaluste suunas, ning väljapoole, lõpmatuse ja selles olevate Absoluutide suunas. Jumalikkuse Paradiisi loova alge võimas purse, mis isikustub Loojates-Poegades ja väljendab oma võimsust võimsusejuhtijates, tähendab Ülimuslikkuse hiiglaslikku voogamist potentsiaalsuse aladele, samal ajal kui suuruniversumi tõusuolendite lõputu protsessioon saab tunnistajaks Ülimuslikkuse võimsale sissepoole voogamisele Paradiisi-Jumaluse ühtsuse poole.
115:6.7 Inimolendid on saanud selgeks, et nähtamatu liikumist võib vahel tajuda, vaadeldes selle mõju nähtavale; ning oma universumites oleme juba ammu õppinud avastama Ülimuslikkuse liikumisi ja suundumusi, täheldades nende protsesside vastukajasid suuruniversumi isiksustes ja algkujudes.
115:6.8 Me ei ole küll selles kindlad, kuid usume, et Ülim kui Paradiisi-Jumaluse piiritletud peegeldus kulgeb igavesti väliskosmose suunas, ent väliskosmose kolme Absoluutse potentsiaali tingimusliku väljendusena püüdleb see Ülim Olend igavesti koherentsusele Paradiisiga. Nende kaheste liikumistega näib olevat seletatav enamik praeguste korrastatud universumite põhitegevustest.
115:7.1 Isa — MINA OLEN on Ülimas Jumaluses oma staatuse lõpmatusele, olemise igavikulisusele ja olemuse absoluutsusele omastest piirangutest peaaegu täielikult vabanenud. Ent Ülim Jumal on vabastatud kõigist eksistentsiaalsetest piirangutest vaid sel moel, et on hakanud alluma kõikse funktsioneerimise kogemuslikele tingimuslikkustele. Kogemisvõime omandamisega peab piiritletud Jumal paratamatult ka hakkama kogema; igavikulisusest vabanedes kohtab Kõikvõimas ajatõkkeid, ning Ülim võib tunnetada kasvu ja arengut vaid siis, kui tema eksistents on osaline, olemus puudulik ja olemine mitteabsoluutne.
115:7.2 Kõik see toimub ilmselt Isa kava kohaselt, mis on seadnud piiritletud progressi sõltuvaks jõupingutustest, loodud-olendi saavutused järjekindlatest püüdlustest ja isiksuse arengu usust. Ülima kogemuslikku evolutsiooni selliselt korraldades on Isa teinud piiritletud loodud-olenditele võimalikuks universumis eksisteerida ning kogemusliku arengu tulemusena kunagi Ülimuslikkuse pühaduseni jõuda.
115:7.3 Kaasa arvatud Ülim ja isegi Viimane, on kogu reaalsus suhteline, välja arvatud seitsme Absoluudi määratlematud väärtused. Ülimuslikkuse fakt põhineb Paradiisi võimsusel, Poja isiksusel ja Ühisel toimimisel, kuid Ülima kasv sisaldub Jumalus-Absoluudis, Määratlematus Absoluudis ja Kõikses Absoluudis. Ja see sünteesiv ning ühendav Jumalus — Ülim Jumal — on selle piiritletud varju personifikatsioon, mille heidab üle suuruniversumi Paradiisi Isa, Esimese Allika ja Keskme tundmatu olemuse lõpmatu tervik.
115:7.4 Sel määral kui kolmikliidud toimivad otseselt piiritletud tasandil, mõjutavad nad Ülimat, kelles kui Jumaluses on koondunud ja kosmiliselt summeerunud nii Absoluutse Tegeliku kui ka Absoluutse Potentsiaali olemuste piiritletud tingimuslikkused.
115:7.5 Paradiisi-Kolmsust loetakse absoluutselt vältimatuks, Seitse Meistervaimu on ilmselt Kolmsuse vältimatused, Ülima võimsuse-meele-vaimu-isiksuse tegelikustumine on ilmselt siis arenguline vältimatus.
115:7.6 Paistab, et Ülim Jumal ei ole olnud vältimatu määratlematus lõpmatuses, vaid ta näib seda olevat kõigil suhtelisuse tasanditel. Ta on arenguliste kogemuste asendamatu koondaja, summeerija ja hõlmaja, kes ühendab selle reaalsustajuviisi tulemused tõhusalt enda kui Jumaluse olemuses. Ning ta näib seda kõike tegevat, et aidata kaasa Viimase Jumala vältimatule ilmnemisele, kogemuseülesele ja piiritletust kõrgemale avaldumisele.
115:7.7 Ülimat Olendit ei saa täielikult tunnetada, arvestamata allikat, funktsiooni ja saatusi: suhet sellele alguse pannud Kolmsusega, toimimisuniversumit ja vahetu saatuse Viimast Kolmsust.
115:7.8 Ülim ühendab arengulist kogemust koondades piiritletu absoniitsega, nii nagu Ühise Toimija meel integreerib isikulise Poja jumaliku vaimsuse Paradiisi algkuju muutumatute energiatega ja nagu Kõikse Absoluudi kohalolek ühendab Jumaluse aktivatsiooni Määratlematu reaktivatsiooniga. Ning selles ühtsuses ilmneb nähtavasti kõigi asjade ja kõigi olendite Esimese Isa-Põhjuse ja Allika-Algkuju algse ühtsuse avastamata mõju.
115:7.9 [Esitanud ajutiselt Urantial viibiv Vägev Sõnumitooja.]