© 2010 Urantia Sihtasutus
75:0.1 PÄRAST enam kui sada aastat kestnud pingutusi Urantial nägi Aadam väljaspool aeda väga vähe edasiminekut, maailmas ei olnud üldiselt erilist paranemist märgata. Rassi täiustumine näis olevat veel kaugel ja olukord tundus nii meeleheitlik, et nõudis lisameetmeid, mida esialgsetes plaanides ei sisaldunud. Aadam mõtles sellele igatahes sageli ja rääkis oma mõtetest korduvalt ka Eevale. Aadam ja tema kaaslane olid ustavad, kuid nad olid omasugustest eraldatud ja nende maailma armetu seisukord viis nad sügavasse ahastusse.
75:1.1 Aadama missioon katselisel, mässust lõhestatud ja isoleeritud Urantial oli hirmuäratav ettevõtmine, Aineline Poeg ja Tütar said oma ülesande raskusest ning keerulisusest planeedil varakult aru. Vaatamata sellele asusid nad vapralt oma arvukaid probleeme lahendama. Ent kui nad alustasid ülitähtsat tööd puudulike ja mandunud inimtüvikondade kõrvaldamiseks, olid nad üsna nördinud. Nad ei näinud ühtki lahendusteed ega saanud ka endast kõrgematega Jerusemil või Edential nõu pidada. Siin olid nad isolatsioonis ja sattusid päev päeva järel silmitsi üha uute ja keerulisemate probleemide sasipuntraga, pealtnäha lahendamatute probleemidega.
75:1.2 Normaalsetes tingimustes oleks Planeedi Aadama ja Eeva esimene töö olnud rasside koordineerimine ja omavaheline segamine. Ent Urantial tundus niisugune ettevõtmine peaaegu lootusetu, sest rassid olid küll bioloogiliselt kõlblikud, kuid neid polnud kunagi mandunud ja puudulikest tüvikondadest puhastatud.
75:1.3 Aadam ja Eeva leidsid end sfääril, mis oli inimestevahelise vendluse väljakuulutamiseks täiesti ette valmistamata, maailmas, mis kobas armetus vaimupimeduses ja kannatas segaduse all, mida raskendas veelgi eelmise valitsuse missiooni nurjumine. Meel ja moraal olid madalal tasemel ja religioosse ühtsuse loomise asemel pidid nad alustama päris algusest, elanikkonna pööramisest kõige lihtsamate religioosse uskumuse vormide juurde. Selle asemel, et leida eest üht keelt, mida sobiks üle võtta, valitses maailmas sadade kohalike dialektide segadik. Ükski planeedile teenima lähetatud Aadam polnud kunagi eest leidnud raskemat maailma, takistused näisid ületamatud ja probleemid loodud-olenditele üle jõu käivad.
75:1.4 Nad olid isolatsioonis ja neid tabanud kohutavat üksildustunnet süvendas veelgi Melkisedekite-hooldajate varane lahkumine. Nad said suhelda planeediväliste olenditega ainult kaudselt, ingliklasside vahendusel. Nende vaprus nõrgenes aegamööda, meeleolu langes ja mõnikord lõi koguni usk peaaegu vankuma.
75:1.5 Need kaks üllast hinge olidki tegelikult lausa masendatud, kui enda ees seisvaid ülesandeid arutasid. Nad olid mõlemad vägagi teadlikud tohutust tööst, mida nende ülesande täitmine planeedil neilt nõudis.
75:1.6 Ükski Nebadoni Ainelistest Poegadest polnud ilmselt kunagi saanud nii rasket ja näiliselt lootusetut ülesannet, nagu oli Aadamal ja Eeval Urantia armetus seisukorras. Ent neid oleks kunagi ka edu krooninud, kui neil oleks olnud rohkem ettenägelikkust ja kannatlikkust. Nad mõlemad, eriti Eeva, olid ülearu kannatamatud, nad ei olnud nõus alustama pikka-pikka vastupidavuskatset. Nad tahtsid kohe mingeid tulemusi näha ja saavutasidki need, kuid nende tulemused osutusid nii neile endale kui ka maailmale väga hukatuslikuks.
75:2.1 Caligastia külastas sageli aeda ja vestles tihti Aadama ja Eevaga, kuid valitsejapaar oli järeleandmatu kõigi tema kompromissettepanekute ja liialt kiirete avantüüride suhtes. Mässul oli niigi liiga palju tagajärgi, mis tegid neid kõigi ta ahvatlevate ettepanekute suhtes igati immuunseks. Ka Aadama noored järeltulijad jäid Daligastia lähenemiskatsete vastu külmaks. Ei Caligastial ega tema kaaslasel polnud muidugi mingit võimu ühegi indiviidi mõjutamiseks tolle tahte vastaselt, ammugi Aadama laste veenmiseks pahategusid sooritama.
75:2.2 Tuleb arvestada, et Caligastia oli ikka veel nime poolest Urantia Planeedivürst, kohaliku universumi eksinud, kuid siiski kõrge Poeg. Ta kukutati Urantial lõplikult alles Kristus Miikaeli ajal.
75:2.3 Ent langenud Vürst oli otsustav ja sihikindel. Peagi loobus ta Aadama mõjutamisest ja otsustas salakavalalt Eevat rünnata. Pahategija järeldas, et ta võib edu saavutada ainult sel juhul, kui kasutab osavalt ära sobivad isikud nodiitide rühma ülemkihist, oma kunagise kehalise kaaskonna järeltulijad. Nii plaanitsetigi violetse rassi ema lõksu püüda.
75:2.4 Eeval polnud mõtteski teha kunagi midagi niisugust, mis oleks vastu Aadama kavadele või ohustaks neile usaldatud planeeti. Teades naiste kalduvust oodata rohkem koheseid tulemusi kui kavandada ettenägelikult kaugemaid tulemusi, olid Melkisedekid lahkudes hoiatanud Eevat eriliste ohtude eest, mis tulenesid nende isoleeritud seisundist planeedil, eriti oma kaaslase kõrvalt eemaldumise eest, mis tähendas, et ta ei tohtinud püüda isiklikult ega salaja nende vastastikuseid ettevõtmisi edendada. Eeva oli neid juhiseid enam kui sada aastat väga täpselt täitnud ja talle ei tulnud pähegi, et tema üha isiklikumate ja usalduslikumate külaskäikudega ühe nodiitide juhi Serapatatia juurde võiks kaasneda mingi oht. Kogu olukord arenes nii vähehaaval ja loomulikult, et sündmused tabasid teda ootamatult.
75:2.5 Aia elanikud olid olnud nodiitidega kontaktis juba Eedeni algusaegadest saadik. Nad olid saanud neilt Caligastia kaaskonna ebalojaalsete liikmete järglastelt palju väärtuslikku abi ja nendega koostööd teinud ning Eedeni valitsemiskord pidi nüüd nende tõttu täielikule hävingule ja lõplikule kukutamisele vastu minema.
75:3.1 Aadam oli just jõudnud esimesed sada aastat maakeral valitseda, kui Serapatatia sai oma isa surma järel nodiidi hõimude läänepoolse ehk Süüria konföderatsiooni juhiks. Serapatatia oli pruuni jumega mees, Dalamatia tervishoiukomisjoni kunagise esimehe särav järglane, kelle esiisa oli abiellunud sel kaugel ajal sinise rassi ühe arenenuma mõistusega naisega. See suguvõsa oli ajastuid võimul olnud ja omas nodiitide läänepoolsete hõimude seas suurt mõju.
75:3.2 Serapatatia oli külastanud aeda mitu korda ja Aadama õiglane üritus oli talle sügava mulje jätnud. Varsti pärast Süüria nodiitide juhiks saamist teatas ta oma kavatsusest liituda Aadama ja Eeva tööga aias. Enamik tema rahvast ühines programmiga ja Aadamat rõõmustas uudis, et kõige võimsam ja kõige arukam kõigist naaberhõimudest oli peaaegu terves koosseisus pööranud end maailma täiustamise programmi julgustavalt toetama. Varsti pärast seda suurt sündmust võõrustas Serapatatia koos oma kaaskonnaga Aadamat ja Eevat oma kodus.
75:3.3 Serapatatiast sai üks võimekamaid ja tegusamaid Aadama leitnanteid. Ta oli kõigis oma tegudes täiesti aus ja läbinisti siiras; ta ei saanud kunagi, isegi hiljem, teada, et kaval Caligastia kasutas teda kaudse tööriistana[1].
75:3.4 Peagi sai Serapatatia Eedeni hõimusuhete komisjoni aseesimeheks ja seal koostati palju kavasid kaugete hõimude jõulisemaks võitmiseks aia ürituse poole.
75:3.5 Tal oli Aadama ja Eevaga rohkesti kõnelusi — eriti Eevaga — ja nad rääkisid paljudest kavadest oma meetodite täiustamiseks. Ühel päeval tuli Serapatatiale Eevaga vesteldes mõte, et oleks väga kasulik, kui abivajavate hõimude arendamiseks saaks midagi teha kohe, kuni alles oodatakse arvukaid violetse rassi esindajaid. Serapatatia väitis, et kui nodiitide kõige edumeelsema ja koostööaltima rahva seas võiks sündida osaliselt violetsest tüvikonnast põlvnev juht, seoks see võimas side neid rahvaid tihedamini aiaga. Ja kõike seda kaalutleti kainelt ja siiralt maailma hüvanguks, sest see laps, kes kasvaks ja saaks hariduse aias, avaldaks oma isa rahvale igavesti head mõju.
75:3.6 Tuleb jälle rõhutada, et kõik Serapatatia ettepanekud olid täiesti ausad ja igati siirad. Ta ei kahtlustanud kordagi, et mängib end Caligastia ja Daligastia kätte[2]. Serapatatia oli täielikult ustav mõttele, et enne, kui püüda Urantia segaduses rahvaid kogu maailmas täiustada, tuleb luua rassi tugev varu. Ent selleks oleks kulunud sadu aastaid ja tal ei olnud kannatust oodata, ta tahtis kohe mingeid tulemusi näha — juba oma eluajal. Ta rääkis Eevale, et Aadamat heidutab tihti see, kui vähe on maailma täiustamiseks teha suudetud.
75:3.7 Plaanid küpsesid salaja enam kui viis aastat. Lõpuks olid need arenenud nii kaugele, et Eeva nõustus kohtuma salaja Canoga, lähedalasuva sõbralike nodiitide koloonia kõige eredama mõistusega mehe ja aktiivse juhiga. Cano oli Aadama valitsemiskorra suur pooldaja, ta oli tegelikult aiaga sõbralikke suhteid pooldavate nodiitidest naabrite vaimne juht.
75:3.8 Saatuslik kohtumine toimus ühe sügisõhtu videvikutundidel, mitte kaugel Aadama kodust. Eeva ei olnud ilusat ja entusiastlikku Canot enne kohanud — too mees oli oma Vürsti kaaskonnast pärit kaugete esiisade kauni välimuse ning väljapaistva intellekti suurepärane esindaja. Ka Cano uskus täielikult Serapatatia ettevõtmise õigsusesse. (Väljaspool aeda oli mitme partneriga paariheitmine väga levinud.)
75:3.9 Mõjutatud tema meelitustest, entusiasmist ja suurest isiklikust veenmisjõust, nõustus Eeva sealsamas selle paljuarutatud ettevõtmisega algust tegema, et täiendada maailma päästmise suuremat ja kaugemaleulatuvat jumalikku plaani omaenda väikese plaaniga. Enne kui ta päriselt mõistis, mis oli toimunud, sai saatuslik samm juba astutud. Tegu oli tehtud.
75:4.1 Planeedi taevase elu esindajad olid ärevil. Aadam sai aru, et midagi on valesti, ja ta kutsus Eeva aias enda juurde. Nüüd kuulis Aadam esmakordselt kogu lugu ammuhautud plaanist kiirendada maailma täiustamist üheaegselt kahes suunas: järgida jumalikku plaani ja viia samaaegselt ellu Serapatatia ettevõtmine.
75:4.2 Kui Aineline Poeg ja Tütar sellest aias kuuvalgel vestlesid, noomis „hääl aias” neid sõnakuulmatuse eest[3]. Ning see hääl polnud miski muu kui minu enda teade Eedeni paarile, et nad on aia lepingut rikkunud; et nad ei ole kuuletunud Melkisedekite juhistele, vaid on rikkunud oma usaldusvannet universumi suveräänile.
75:4.3 Eeva oli nõustunud osalema hea ja kurja ühitamises. Hea on jumalike kavade teostamine, patt on jumalikust tahtest meelega üleastumine, kuri on kavade vääramine ja universumi ebakõla ning planeedi segadust tekitavate väärmeetodite rakendamine.
75:4.4 Iga kord, kui paar aias elupuu vilja sõi, oli peainglist hooldaja neid hoiatanud, et nad ei annaks järele Caligastia soovitustele head kurjaga ühendada. Neid oli manitsetud: „Päeval, mil te head kurjaga segate, ei takista kindlasti enam miski teid muutumast maailma surelike sarnaseks; te peate tingimata surema[4].”
75:4.5 Eeva oli Canole nende saatusliku kohtumise ajal sellest sageli korratud hoiatusest rääkinud, aga Cano ei mõistnud nende manitsuste tähtsust ega tähendust ja oli talle kinnitanud, et heade ja tõeliste kavatsustega mehed ja naised ei saa kurja teha; et Eeva ei sure kindlasti, vaid elab hoopis uut elu nende järglases, kes saab täiskasvanuna maailma õnnistuseks ja rahustajaks[5].
75:4.6 Kuigi see jumaliku kava muutmise plaan oli mõeldud ja teoks tehtud täiesti siiralt ning maailma hüvangu seisukohalt parimate kavatsustega, oli tegu kurja plaaniga, sest see oli väär viis õigeid eesmärke saavutada, kuna kaldus õigelt teelt, jumalikust kavast, kõrvale[6].
75:4.7 Cano oli, tõsi küll, Eevale välimuse poolest meeldinud, ja ta andis endale aru kõigest, mida tema võrgutaja oli tõotanud, kui „uut ja paremat teadmist inimeste asjust ja erksamat arusaamist inimloomusest, mis täiendaks aadamliku olemuse mõistmist”[7][8].
75:4.8 Ma rääkisin sel ööl aias violetse rassi isa ja emaga, see oli minu kohus selles kurvastust tekitavas olukorras. Kuulasin ära kogu loo, mis oli viinud Ema Eeva üleastumiseni, ja andsin neile mõlemale nõu ja soovitusi. Mõnda neist soovitustest nad ka järgisid, mõned jätsid arvestamata. See vestlus on teie ürikutes kirjas sõnadega: „Issand Jumal hüüdis aias Aadamat ja Eevat ja küsis: „Kus te olete?”” Hilisemad põlvkonnad tavatsesid pidada kõiki ebatavalisi ja erakordseid, nii looduslikke kui ka vaimseid nähtusi otseselt Jumalate isiklikuks sekkumiseks[9].
75:5.1 Eksikujutlustest ärkav Eeva oli tõesti haletsusväärne. Aadam mõistis kogu loo probleemikust ja kuigi ta oli masendatud ning südamevalus, tundis ta oma eksinud kaaslase vastu vaid kaastunnet ja haletsust.
75:5.2 Läbikukkumise meeleheitlikkust mõistes läks Aadam järgmisel päeval pärast väärsammu särava nodiidi naise Laotta juurde, kes juhtis aia läänepoolseid koole, ja sooritas tahtlikult sama meeletuse kui Eevagi. Ent ärge saage valesti aru: Aadamat ei meelitatud, ta teadis täpselt, mida teeb; ta otsustas meelega Eeva saatust jagada. Ta armastas oma kaaslast surelikkust ületava kiindumusega ega suutnud kuidagi taluda mõtet, et peaks Urantial ilma temata üksildast valvet pidama.
75:5.3 Kui aia elanikud teada said, mis Eevaga oli juhtunud, sattusid nad raevu ja neid polnud enam võimalik juhtida; nad kuulutasid lähedal asuvale nodiitide asulale sõja. Nad tormasid Eedeni väravatest välja ja tungisid neile ootamatult kallale, hävitades kõik täielikult — säästmata ühtki meest, naist ega last. Hukkus ka Cano, veel sündimata Kaini isa.
75:5.4 Kui Serapatatia mõistis, mis oli juhtunud, tabas teda jahmatus ning ta oli hirmust ja kahetsusest meeletu. Järgmisel päeval uputas ta ennast suurde jõkke.
75:5.5 Aadama lapsed otsisid lohutust oma segaduses ema juurest, kuna nende isa kolmkümmend päeva üksi ringi hulkus. Selle perioodi lõpuks suutis Aadam jälle otsuseid teha, pöördus koju tagasi ja hakkas nende edasist tegevust kavandama.
75:5.6 Sageli peavad süütud lapsed oma eksinud vanemate rumaluse tagajärgede all kannatama. Aadama ja Eeva sihvakad ja üllad pojad ja tütred olid rabatud selle uskumatu tragöödia seletamatust kurbusest, mis nii äkki ja nii halastamatult nende peale oli paiskunud. Vanemad lapsed toibusid alles viiekümne aasta pärast nende traagiliste päevade murest ja kurbusest, eriti aga selle kolmekümne päeva hirmust, mil nende isa oli kodust ära ja segaduses ema ei teadnud midagi ei tema asukohast ega saatusest.
75:5.7 Needsamad kolmkümmend päeva olid Eevale nagu pikad kurvastuse ja kannatuse aastad. See üllas hing ei toibunudki päriselt piinava meeleheite ja vaimse kurbuse aja tagajärgedest. Hilisem puudus ja ainelised raskused ei olnud Eeva mälestustes millegi poolest võrreldavad nende hirmsate päevadega ja kohutavate üksildaste öödega täis talumatut teadmatust. Ta kuulis Serapatatia mõtlematust teost ega teadnud, kas tema kaaslane oli kurvastusest endale lõpu teinud või maailmast karistuseks oma väärsammu eest ära viidud. Ja kui Aadam tagasi pöördus, koges Eeva nii suurt rõõmu ja tänutunnet, et see ei kustunud nende pika ja raske kooselu ning vaevalise teenistuse ajal enam iialgi.
75:5.8 Aeg möödus, kuid Aadam sai nende pahateo olemusest päriselt aru alles seitsekümmend päeva pärast Eeva üleastumist, mil Melkisedekid-hooldajad Urantiale tagasi pöördusid ja maailma asjade valitsemise üle võtsid. Ja siis mõistsid nad, et nende tegevus oli läbi kukkunud.
75:5.9 Aga käärimas oli veel muidki probleeme. Uudis nodiitide asula hävitamisest jõudis üsna kiiresti põhja poole Serapatatia koduhõimudeni ja peagi koondus suur vägi aeda ründama. Sellest algas adamiitide ja nodiitide vahel pikk kibe sõda, sest vaenutsemine kestis veel kaua pärast seda, kui Aadam oli oma pooldajatega emigreerunud teise aeda Eufrati orus[10]. Valitses pinev ja kestev „vihavaen selle mehe ja selle naise vahel, mehe seemne ja naise seemne vahel”.
75:6.1 Kui Aadam sai teada, et nodiidid on pealetungi alustanud, pöördus ta Melkisedekite poole, kes keeldusid talle nõu andmast ja ütlesid ainult, et ta peaks toimima oma parima äranägemise järgi, ning lubasid talle võimalikult sõbralikku kaasabi osutada, missuguse valiku ta ka ei teeks. Melkisedekitel oli keelatud Aadama ja Eeva isiklikesse kavadesse sekkuda.
75:6.2 Aadam teadis, et tema ja Eeva tegevus on läbi kukkunud: seda näitas juba Melkisedekite-hooldajate kohalviibimine, kuigi ta ei teadnud oma isiklikust seisundist ega teda ootavast saatusest midagi. Ta pidas kogu öö aru umbes tuhande kahesaja ustava poolehoidjaga, kes tõotasid oma juhile järgneda, ja järgmisel päeval suundusid need palverändurid keskpäeval Eedenist uut kodu otsima[11]. Aadamale ei meeldinud sõda pidada ja ta eelistas seetõttu pigem esimese aia vastupanuta nodiitidele jätta.
75:6.3 Eedeni karavani peatas kolmandal päeval pärast aiast lahkumist seeravitranspordi saabumine Jerusemist. Nüüd teatati Aadamale ja Eevale esmakordselt, mis pidi saama nende lastest. Sel ajal kui transport seisis, lasti otsustamisõiguseikka (kakskümmend aastat) jõudnud lastel valida, kas nad jäävad oma vanematega Urantiale või saavad Norlatiadeki Kõigekõrgemate hoolealusteks. Kaks kolmandikku eelistasid minna Edentiale, ligikaudu kolmandik aga jääda oma vanemate juurde. Kõik otsustamiseast nooremad lapsed viidi Edentiale. Mitte keegi poleks saanud vaadata selle Ainelise Poja ja Tütre kurba lahkumist oma lastest, mõistmata, et üleastuja tee on karm[12]. Need Aadama ja Eeva järeltulijad on nüüd Edential; me ei tea, milline korraldus neile antakse.
75:6.4 Kurb, väga kurb karavan valmistus edasi rändama. Kas oleks miski võinud olla veelgi traagilisem! Tulla maailma nii suurte lootustega, saada nii hea vastuvõtu osalisteks ning lahkuda siis häbiga Eedenist, kaotades rohkem kui kolm neljandikku oma lastest veel enne uue elupaiga leidmist!
75:7.1 Sel ajal kui Eedeni karavan seisis, teatati Aadamale ja Eevale nende üleastumiste olemusest ja anti nende saatuse suhtes soovitusi. Otsuse langetamiseks ilmus kohale Gabriel. Ja otsus oli järgmine: planeedi Aadam ja Eeva mõistetakse üleastumises süüdi, nad on rikkunud selle asustatud maailma valitsejatena oma usalduslepingut.
75:7.2 Süütundest rõhutuna rõõmustasid Aadam ja Eeva siiski väga teate üle, et nende kohtunikud Salvingtonil olid vabastanud nad kõigist süüdistustest „universumivalitsuse põlgamises”. Neid ei süüdistatud mässus.
75:7.3 Eedeni paarile teatati, et nad olid alandanud end maailma sureliku seisundisse; et nad pidid nüüdsest käituma nagu Urantia mees ja naine ning siduma oma tuleviku maailma rasside tulevikuga[13].
75:7.4 Aadama ja Eeva õpetajad olid neile juba ammu enne Jerusemilt lahkumist põhjalikult selgitanud, missugused tagajärjed on igal olulisel kõrvalekaldumisel jumalikest plaanidest. Ma olin neid isiklikult korduvalt hoiatanud nii enne kui ka pärast nende saabumist Urantiale, et üleastumine planeedil lõpeb paratamatult kindla karistusega, milleks on sureliku staatusesse langemine. Ent Aadama ja Eeva üleastumisega kaasnenud tagajärgi saab päriselt mõista vaid siis, kui saadakse aru ainelise poja seisuse klassi surematusest.
75:7.5 1. Aadam ja Eeva nagu nende kaaslased Jerusemilgi säilitasid oma surematuse intellektuaalse ühenduse kaudu Vaimu meelegravitatsiooni ringlusega. Kui see elutähtis toiteside meele eraldamise tulemusena katkeb, siis surematus, olenemata loodud-olendi eksistentsi vaimsest tasemest, kaob. Aadama ja Eeva intellektuaalse üleastumise vältimatuks tagajärjeks oli sureliku staatus, millele järgnes füüsiline lagunemine.
75:7.6 2. Urantia Aineline Poeg ja Tütar, kes olid isikustatud selle maailma sureliku ihu sarnasteks, sõltusid peale selle ka kahese ringlussüsteemi säilimisest, millest üks tulenes nende füüsilisest olemusest ja teine elupuu viljas salvestatud ülienergiast. Peainglist hooldaja oli Aadamat ja Eevat alati manitsenud, et usalduse rikkumine kulmineerub staatuse languses ning et pärast üleastumist jäävad nad sellest energiaallikast ilma[14].
75:7.7 Caligastial õnnestus Aadam ja Eeva küll lõksu meelitada, aga ta ei saavutanud oma eesmärki ajendada neid avalikult universumi valitsuse vastu mässama. Nende tegu oli tõepoolest paheline, kuid nende süü ei seisnenud tõe hülgamises, samuti ei alustanud nad teadlikku mässu Kõikse Isa ja tema Looja-Poja õiglase valitsemise vastu.
75:8.1 Aadam ja Eeva langesid tõesti oma kõrgest ainelisest poja seisusest alla sureliku inimese madalusse. Ent see ei tähendanud inimese pattulangemist. Inimsugu on vaatamata Aadama üleastumise vahetutele tagajärgedele ülendatud. Kuigi jumalik kava violetse rassi andmiseks Urantia rahvastele nurjus, said surelikud rassid Aadama ja tema järeltulijate piiratud panusest Urantia rassidesse tohutult kasu.
75:8.2 Mingit „inimese pattulangemist” pole toimunud. Inimsoo ajalugu on järjestikuse evolutsiooni lugu ja Aadama annetumine täiustas maailma rahvaid tunduvalt, võrreldes nende varasema bioloogilise seisundiga. Urantia arenenumates tüvikondades on praegu isegi neljast erinevast allikast — andoniitidelt, sangikrassidelt, nodiitidelt ja Aadamalt — pärinevaid pärilikkustegureid.
75:8.3 Aadamat ei tohiks inimsoo äraneetuse põhjuseks pidada. Kuigi tal ei õnnestunud jumalikku plaani edasi viia, kuigi ta rikkus lepingut Jumalusega, kuigi tema ja ta kaaslane loodud-olendi staatuses päris kindlasti langesid, vaatamata sellele kõigele aitas nende panus inimsoo Urantia tsivilisatsiooni suuresti edasi viia.
75:8.4 Hinnates Aadama missiooni tulemusi oma maailmas, on igati õiglane arvestada ka planeedi seisundit. Kui Aadam oma kauni kaaslasega Jerusemilt sellele pimedale ja segaduses planeedile transporditi, seisis ta silmitsi peaaegu lootusetu ülesandega. Ent oleksid nad juhindunud Melkisedekite ja nende abiliste nõuannetest ja oleksid nad olnud kannatlikumad, oleksid nad lõpuks edu saavutanud. Aga Eeva kuulas kavalat isikuvabaduse ja planeedi tegevusvabaduse propagandat. Ta viidi nii kaugele, et ta hakkas katsetama ainelise poja seisuse eluplasmaga, lubades sellel talle usaldatud elul enneaegselt seguneda tolleaegse algselt Elukandjate kavandatud segaklassiga, mida oli varem segatud paljunemisvõimeliste olenditega kunagisest Planeedivürsti kaaskonnast[15].
75:8.5 Te ei saavuta kogu oma Paradiisi tõusutee jooksul midagi, kui püüate kehtestatud jumalikust plaanist kannatamatult mööda hiilida, kasutades täiustumiseks kiireid lahendusi, isiklikke leiutisi või muid vahendeid täiuslikkuse teel, oma teel täiuslikkuse poole ja igavese täiuslikkuse nimel.
75:8.6 Kokkuvõttes pole vist küll kogu Nebadonis olnud heidutavamat tarkuse läbikukkumist. Ent niisuguste väärsammude esinemises arenevates universumites pole midagi üllatavat. Me oleme üks osa hiiglaslikust loodust ja pole sugugi imelik, et kõik ei toimi päris täiuslikult, kuna meie universumit ei loodud täiuslikuna. Täiuslikkus on meie igavene siht, mitte päritolu.
75:8.7 Kui universum oleks mehhanistlik, kui Esimene Suur Allikas ja Kese oleks ainult jõud, mitte samal ajal ka isiksus, kui kogu loodu oleks tohutu suur füüsilise aine kogum, mis alluks täpsetele seadustele, mida iseloomustavad ühetaolised energianähtused, siis võiks saavutada täiuslikkuse isegi vaatamata universumi puudulikule staatusele. Poleks lahkarvamusi, poleks tülisid. Kuid meie oma suhteliselt täiuslikus ja ebatäiuslikus arenevas universumis rõõmustame selle üle, et lahkarvamused ja arusaamatused on võimalikud, sest see tõendab isiksuse faktilist eksisteerimist ja tegutsemist universumis. Ja kui meie loodu on eksistents, milles domineerib isiksus, võib olla kindel isiksuse elujäämise, edasiliikumise ja saavutuste võimalustes; võime olla kindlad isiksuse kasvus, kogemustes ja avastustes. Universum on suurepärane just selle poolest, et see on isikuline ja edenev, mitte lihtsalt mehhaaniline ega isegi mitte passiivselt täiuslik!
75:8.8 [Esitanud seerav Solonia, „hääl aias”.]