© 2010 Urantia Sihtasutus
10:0.1 IGAVESTE Jumaluste Paradiisi-Kolmsus võimaldab Isal vabaks saada isiklikust ainuvõimust. Kolmsus seob täiuslikul moel Jumala lõpmatu isikliku tahte piiritu väljendumise Jumaluse absoluutsusega. Igavene Poeg ja erinevad jumalikkupäritolu Pojad koos Ühise Toimija ja tema universumilastega aitavad tõhusalt kaasa Isa vabanemisele neist piiranguist, mis muidu oleksid lahutamatult omased esmasusele, täiuslikkusele, muutumatusele, igavikulisusele, kõiksuslikkusele, absoluutsusele ja lõpmatusele.
10:0.2 Paradiisi-Kolmsus kannab mõjusalt hoolt Jumaluse igavese olemuse täieliku avaldamise ja täiusliku ilmutamise eest[1]. Kolmsuse Alalised Pojad pakuvad samal moel täielikku ja täiuslikku ilmutust jumalikust õiglusest. Kolmsus on jumalusühtsus ning see ühtsus toetub igavesti kolme algse, kooskõlastatud ja kaaseksisteeriva isiksuse — Jumal-Isa, Jumal-Poja ja Jumal-Vaimu — jumaliku ühtsuse absoluutsele alusele[2].
10:0.3 Igavikuringis praegu valitsevast olukorrast lõputusse minevikku tagasi vaadates võime universumi seikade seast leida vaid ühe vältimatu paratamatuse — ja see on Paradiisi-Kolmsus. Minu meelest oli Kolmsus möödapääsmatu. Kui vaatlen ajalikku minevikku, tulevikku ja olevikku, leian, et kogu universumite universumis ei olnud vältimatu mitte miski muu. Praegune tervikuniversum on ilma Kolmsuseta mõeldamatu — ükskõik, kas vaadata siis ajas ette- või tahapoole. Kui lähtekohaks on Paradiisi-Kolmsus, siis võime tõestamatult õigeks lugeda alternatiivseid või isegi mitmeid võimalusi teha kõike, mida vaja; ilma Isa, Poja ja Vaimu Kolmsuseta aga ei suuda me mõista, kuidas Jumaluse absoluutset ainulisust arvestades suutis Lõpmatu jõuda kolmese ja võrdse isikustumiseni. Ükski teine idee loodu kohta ei küüni Kolmsuse standardini, mis mõõdab Jumalusele omase absoluutsuse täiust ning Jumaluse kolmekordsest isikustumisest lahutamatut tahte vabanemise küllust.
10:1.1 Tundub, et kaugel igavikus pani Isa aluse põhjaliku enesejaotamise põhimõttele. Kõikse Isa omakasupüüdmatule, armastavale ja armastust väärivale olemusele on loomupäraselt omane miski, mis paneb teda endale hoidma ainult nende võimete ja ainult selle mõjuvõimu kasutamist, mida ta näib leidvat võimatu edasi anda või annetada.
10:1.2 Kõikne Isa on lakkamatult loobunud igast enda osast, mida oli vähegi võimalik annetada ükskõik missugusele teisele Loojale või loodud-olendile. Oma jumalikke Poegi ja nendega üheskoos tegutsevaid arukaid olendeid on ta volitanud kasutama kogu oma võimu ja mõjuvõimu, mida on üldse võimalik edasi anda. Ta on oma Suveräänsetele Poegadele — igale neist tolle isiklikus universumis — siiranud tegelikult kõik valitseja eesõigused, mida on üldse võimalik siirata. Ta on teinud iga Suveräänse Looja-Poja niisama täiuslikuks, pädevaks ja mõjuvõimsaks kohalikus universumis, nagu seda on Igavene Poeg algses ja keskses universumis. Isiksusele omase väärikuse ja pühadusega on ta ära andnud — tegelikult annetanud — iseendast ja enda omadustest kõik selle, millest tal oli võimalik loobuda; annetanud igal kombel, igal ajastul, igas paigas ja igale isikule igas universumis, välja arvatud oma keskses asupaigas.
10:1.3 Jumalik isiksus ei ole enesekeskne: enesejaotamine ja oma isiksuse jagamine on iseloomulikud jumalikule, vabal tahtel rajanevale individuaalsusele. Loodud-olendid ihkavad lävida teiste isikuliste olenditega, Loojad igatsevad jagada jumalikkust oma universumilastega ning Lõpmatu isiksus avaldub Kõikse Isana, kes jagab olemise reaalsust ja oma mina võrdsust kahe kooskõlastatud isiku, Igavese Poja ja Ühise Toimijaga.
10:1.4 Isa isiksust ja tema jumalikke omadusi puudutavate teadmiste osas jääme alati sõltuvaks Igavese Poja ilmutustest, sest siis, kui toimus ühine loomisakt, kui Jumaluse Kolmas Isik sai isiklikult olevaks ja teostas oma jumalike vanemate ühised plaanid, lakkas Isa määratlematu isiksusena olemast. Kui Ühine Toimija olevaks muutus ning ainestus loodu keskne tuum, toimusid teatud igavikulised muudatused. Absoluutse isiksusena andis Jumal end oma Igavesele Pojale. Nõnda annetabki Isa „lõpmatuse isiksust” oma ainsale Pojale ning samal ajal annetavad nad mõlemad oma igavese ühenduse „ühist isiksust” Lõpmatule Vaimule.
10:1.5 Nendel ja teistelgi põhjustel, mis ei mahu piiritletud meele arusaamade raamidesse, on inimolendil ääretult raske mõista Jumala lõpmatut isa-isiksust teisiti kui kõikselt ilmutatuna Igaveses Pojas ja koos Pojaga kõikselt toimivana Lõpmatus Vaimus.
10:1.6 Kuna Jumala Paradiisi-Pojad külastavad arenevaid maailmu ja mõnikord koguni elavad seal surelikul, lihalikul kujul, ning et need annetumised võimaldavad surelikul inimesel jumaliku isiksuse olemuse ja iseloomu kohta tõepoolest üht-teist teada saada, peavad planeedisfääride olendid tõest ja usaldusväärset teavet Isa, Poja ja Vaimu kohta otsima Paradiisi-Poegade annetumistest[3].
10:2.1 Kolmsustumismenetluse kaudu vabastab Isa end Pojast, sellest määratlematust vaimisiksusest, kuid nõnda talitades sätestab ta ennast sellesama Poja Isana ning omandab seeläbi piiramatu võime saada jumalikuks Isaks kõikidele järgnevalt loodud, ilmnenud või mõnda teist liiki isikustunud mõistuslikele tahteolenditele. Absoluutse ja määratlematu isiksusena saab Isa tegutseda ainult Pojana ja Pojaga, isikulise Isana jätkab ta isiksuse andmist erisuguste tasandite mõistuslike tahteolendite mitmepalgelistele hulkadele ning hoiab igavesti ta isiklikust armastusest kantud liitu märkivat sidet selle universumilaste hiidperekonnaga.
10:2.2 Pärast seda, kui Isa on oma Poja isiksusele annetanud omaenese täiuse ning kui see annetumisakt on lõpule viidud ja täiuslik, annetavad need igavesed kaaslased ühiselt sellest Isa ja Poja liidus sisalduvast lõpmatust võimust ja olemusest neid väärtusi ja omadusi, mis kokku moodustavad veel ühe nendesarnase olendi. See ühine isiksus on Lõpmatu Vaim, kes lõpetab Jumaluse eksistentsiaalse isikustumise.
10:2.3 Jumala isaduse jaoks on Poeg asendamatu. Vaim on hädatarvilik Teise ja Kolmanda Isiku vahel valitseva vendluse jaoks. Kolm isikut moodustavad väikseima võimaliku sotsiaalse rühma, ent see on kõige ebaolulisem neist paljudest põhjustest, miks uskuda Ühise Toimija olemise möödapääsmatusse.
10:2.4 Esimene Allikas ja Kese on lõpmatu isa-isiksus, piiramatu allik-isiksus. Igavene Poeg on määratlematu isiksusabsoluut, see jumalik olend, kes püsib läbi aja ja igaviku kui Jumala isikulise olemuse täiuslik ilmutus. Lõpmatu Vaim on ühine isiksus, Isa ja Poja igikestva liidu ainulaadne isikuline tagajärg.
10:2.5 Esimese Allika ja Keskme isiksus on lõpmatu isiksus, kellest on lahutatud Igavese Poja absoluutne isiksus. Kolmanda Allika ja Keskme isiksus on vabanenud Isa-isiksuse ja absoluutse Poja-isiksuse liidu ülisummaarne tulemus.
10:2.6 Kõikne Isa, Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim on ainulaadsed isikud ning mitte ükski neist ei korda kedagi teist, igaüks neist on algupärane ja kõik nad on ühinenud.
10:2.7 Ainult Igavene Poeg kogeb jumaliku isiksussuhte täiust, olles teadlik eksistentsist nii Isa pojana kui ka Vaimu isana ning samuti jumalikust võrdsusest nii Isaga-eellasega kui ka Vaimuga-kaaslasega. Isa teab, mida tähendab kooskõlastatud Poja omamise kogemus, ent Isa ei tunne ühtegi endale eelnevat esivanemat. Igavene Poeg valdab nii pojaduse kui ka isikliku põlvnemise kogemust, kuid teab samal ajal, et ta on üks Lõpmatu Vaimu vanematest. Lõpmatu Vaim on teadlik oma isiksuse kahekordsest põlvnemisest, aga tal pole täita vanemlikku osa mitte ühegi kooskõlastatud Jumalusisiksuse suhtes. Vaimuga jõuab Jumaluse isikustumise eksistentsiaalne tsükkel lõpule — Kolmanda Allika ja Keskme esmased isiksused on kogemuslikud ja kokku on neid seitse.
10:2.8 Mina pärinen Paradiisi-Kolmsusest. Tunnen Kolmsust kui ühinenud Jumalust ning tean ka seda, et Isa, Poeg ja Vaim on olemas ja et igaüks neist tegutseb teatud kindlas, just tema võimetele sobivas vallas. Tean täiesti täpselt, et nad mitte ainult ei tegutse isikuliselt ja ühiselt, vaid ka kooskõlastavad oma toimimise erinevate kooslustena nii, et lõpuks on nad tegevad seitsmel erineval, ainsuslikul ja mitmuslikul moel. Ja kuna need seitse ühinemist ammendavad niisuguste jumalikkuskombinatsioonide kõik erinevad võimalused, osutub paratamatuks, et universumi reaalsused nähtuvad väärtuste, tähenduste ja isiksuste seitsmes variatsioonis.
10:3.1 Sellest hoolimata, et on vaid üks Jumalus, on olemas Jumaluse kolm tegelikku ja jumalikku isikustumist. Inimeste varustamise kohta jumalike Kohandajatega ütles Isa: „Tehkem inimese oma näo järgi, meie sarnaseks[4].” Korduvalt esineb kõikides Urantia kirjutistes see viide mitmusliku Jumaluse toimimisele ja tegutsemisele, mis näitab selgesti kolme Allika ja Keskme eksistentsi ja tegevuse äratundmist.
10:3.2 Meile õpetatakse, et Kolmsusliidus hoiavad Poeg ja Vaim Isaga ühesuguseid ja võrdseid suhteid. Igavikus ja Jumalustena talitavad nad kahtlemata nõnda — ent ajalikult ja isiksustena on nende suhted Isaga muidugi väga erinevad. Kui vaadata Paradiisist universumitesse, näivad need suhted tõepoolest üpris ühesugused, kuid kosmosemaailmade poolt vaadatuna paistavad nad sootuks erinevad.
10:3.3 Jumalikud Pojad on tõepoolest „Jumala Sõna”, aga Vaimu lapsed on tõesti „Jumala Tegu”[5][6]. Jumal räägib Poja kaudu ja koos Pojaga, tegutseb Lõpmatu Vaimu läbi ning kõigis universumi toiminguis on Poeg ja Vaim oivaliselt vennalikud, töötades otsekui kaks võrdset venda, kes imetlevad ja armastavad ühist, lugupeetud ja jumalikku austust pälvinud Isa.
10:3.4 Kahtlemata on Isa, Poeg ja Vaim olemuslikult võrdsed ja olemiselt üheväärsed, aga nende universumitoimimises võib eksimatult täheldada erinevusi ning kui nad tegutsevad üksinda, on Jumaluse iga isik oma absoluutsuses selgesti piiratud.
10:3.5 Enne kui Kõikne Isa ennast oma tahte kohaselt ilma jättis sellest isiksusest ning nendest võimetest ja omadustest, millest moodustusid Poeg ja Vaim, näib ta olevat olnud (filosoofilises mõttes) määratlematu, absoluutne ja lõpmatu Jumalus. Aga niisugust teoreetilist Esimest Allikat ja Keset, kellel ei ole Poega, ei saa kuidagi pidada Kõikseks Isaks selle sõna mingiski mõttes: isadus ei ole tegelik ilma poja olemasoluta. Liiatigi selleks, et Isa oleks olnud absoluutne täielikus mõttes, pidanuks ta olema mingil igavikuliselt kaugel ajahetkel üksinda olemas olnud. Ent tal polnud iialgi niisuguse üksildase olemasolu võimalust: Poeg ja Vaim on mõlemad Isaga kaas-igavikulised. Esimene Allikas ja Kese on alati olemas olnud ja on igaveseks ajaks Algse Poja igavene Isa ja koos Pojaga Lõpmatu Vaimu igavene eellane.
10:3.6 Me näeme, et Isa on loobunud kõikidest absoluutsuse otsestest ilmingutest, välja arvatud absoluutne isadus ja absoluutne tahe. Me ei tea, kas tahe on Isa võõrandamatu omadus ning võime vaid täheldada, et ta ei jätnud ennast tahtest ilma. Tahte niisugune lõpmatu ulatus pidi olema Esimesele Allikale ja Keskmele igavesti omane.
10:3.7 Igavesele Pojale isiksuse absoluutsust annetades vabaneb Kõikne Isa isiksuse absoluutsuse ahelaist, kuid nõnda toimides astub ta sammu, mis teeb tema jaoks igaveseks ajaks võimatuks tegutseda isiksusabsoluudina üksinda. Ja kaaseksisteeriva Jumaluse — Ühise Toimija — lõplikust isikustumisest johtub kolme jumaliku isiksuse omavaheline kriitiline kolmsuslik sõltuvus Jumaluse toimimise terviklikkuse suhtes absoluudis.
10:3.8 Jumal on universumite universumi kõikide isiksuste Isa-Absoluut. Isa on isikuliselt absoluutne tegevusvabaduse vallas, ent valminud ning praegu ja tulevikus valmivates universumites ei ole Isa märgatavalt täieliku Jumalusena absoluutne muidu, kui ainult Paradiisi-Kolmsuses.
10:3.9 Esimene Allikas ja Kese toimib väljaspool Havonat, nähtuvates universumites järgmisel moel:
10:3.10 1. loojana Loojate-Poegade, oma lastelaste kaudu;
10:3.11 2. juhtijana Paradiisi gravitatsioonikeskme kaudu;
10:3.12 3. vaimuna Igavese Poja kaudu;
10:3.13 4. meelena Ühise Looja kaudu;
10:3.14 5. Isana hoiab ta kõikide loodud-olenditega vanemlikku ühendust oma isiksusringluse kaudu;
10:3.15 6. isikuna tegutseb ta otseselt kõiges loodus oma fragmentide kaudu, mis kuuluvad ainult temale: surelikus inimeses on nendeks Mõttekohandajad;
10:3.16 7. täieliku Jumalusena toimib ta ainult Paradiisi-Kolmsuses.
10:3.17 Kõik see toimimisõigustest loobumine ja nende edasiandmine teistele isikutele sünnib täielikult Kõikse Isa vabast tahtest ja tema enda soovil. Kõikvõimas Isa piirab oma universumivõimu tahtlikult.
10:3.18 Igavene Poeg näib toimivat koos Isaga igas vaimses suhtes otsekui üks, kui välja arvata Jumala fragmentide annetamine ja muu eelisikuline tegevus. Ka ei seostu Poeg kuigi olulisel määral aineliste olendite mõistusliku tegevusega ega energiaga seotud tegutsemisega ainelistes universumites. Absoluutsena toimib Poeg isikulisel kujul ning ainult vaimse universumi vallas.
10:3.19 Lõpmatu Vaim on kõigis oma tegemistes hämmastavalt kõikne ja uskumatult mitmekülgne. Ta on tegev meele, aine ja vaimu vallas. Ühine Toimija esindab Isa ja Poja ühendust, ent ta toimib ka iseenda nimel. Ta ei tegele otseselt ei füüsilise gravitatsiooni, vaimugravitatsiooni ega isiksusringlusega, võtab aga suuremal või vähemal määral osa kõikidest teistest universumi toimingutest. Olles ilmselt sõltuv kolmest eksistentsiaalsest ja absoluutsest gravitatsioonijuhtimisest, näib Lõpmatu Vaim rakendavat kolme ülimat juhtimist. Selline kolmekordne varustatus leiab mitmekülgset kasutamist, selleks et ületada ja näiliselt neutraliseerida isegi ürgjõudude ja -energiate ilminguid, koguni absoluutsuse üliviimaste piirideni välja. Teatud olukordades ületavad need ülimad juhtimised absoluutselt koguni kosmilise reaalsuse esmaseid avaldusi.
10:4.1 Paradiisi-Kolmsus (esimene kolmühtsus) on kõikide absoluutsete ühenduste seas ainukordne selle poolest, et ta on isikulise Jumaluse ainuline liit. Jumal toimib Jumalana ainult Jumala suhtes ning nende suhtes, kes suudavad Jumalat tunda, aga absoluutse Jumalusena vaid Paradiisi-Kolmsuses ning universumitervikluse suhtes.
10:4.2 Igavene Jumalus on täiuslikult ühinenud, ent sellegipoolest on olemas Jumaluse kolm täiuslikult individualiseerunud isikut. Paradiisi-Kolmsus muudab võimalikuks üheaegselt väljendada Esimese Allika ja Keskme ning tema igaveste kooskõlastatud olendite iseloomujoonte erinevusi, lõpmatuid võimeid ning jagamatu Jumaluse universumitoimimise kogu jumalikku ühtsust.
10:4.3 Kolmsus on lõpmatute isikute liit, kes tegutsevad küll ebaisikulisel kombel, ent mitte isiksusele vastukäivalt. Näide on küll kohmakas, kuid isa, poeg ja pojapoeg võivad moodustada ühenduse, mis on mitteisikuline, kuid allub nende igaühe isikulisele tahtele.
10:4.4 Paradiisi-Kolmsus on reaalne. Ta eksisteerib Isa, Poja ja Vaimu jumalusliiduna, aga siiski võivad Isa, Poeg või Vaim ehk siis ükskõik millised kaks neist toimida sellesama Paradiisi-Kolmsuse suhtes. Isa, Poeg ja Vaim võivad koos töötada ka mitte-kolmsuslikul moel — ent siis mitte kolme Jumalusena. Isikutena võivad nad koos tegutseda, kuidas aga iganes soovivad, aga see ei ole Kolmsus.
10:4.5 Pidage ikka meeles, et Lõpmatu Vaimu tegemistes väljendub Ühise Toimija tegutsemine. Nii Isa kui ka Poeg toimivad temas, tema kaudu ja koos temaga. Asjatu aga oleks püüda ära seletada Kolmsuse saladust: kolm otsekui üks ja ühes ning üks nagu kaks, kes tegutseb kahe nimel.
10:4.6 Kolmsus on nii tihedasti seotud kogu universumi sündmustega, et kui üritame ära seletada ükskõik millist kosmosesündmust või isiksusliku suhte terviklikkust, tuleb meil sellega kindlasti arvestada. Kolmsus toimib kosmose kõikidel tasanditel, surelikku inimest aga seob piiritletud tasand ja seepärast tulebki inimesel rahulduda piiritletud arusaamaga, et Kolmsus on Kolmsus.
10:4.7 Lihaliku surelikuna peaksite vaatlema Kolmsust vastavalt oma isiklikule valgustatusele ning kooskõlas oma meele ja hinge reaktsioonidega. Kolmsuse absoluutsu sest suudate teada saada üsnagi vähe, ent kui te Paradiisi poole tõusete, kogete nii mõnigi kord hämmeldust üksteisele järgnevatest ilmutustest ja ootamatutest avastustest Kolmsuse ülimuslikkuse ja lõplikkuse, kui mitte lausa absoluutsuse kohta.
10:5.1 Isikulistel Jumalustel on omadused, kuid vaevalt küll oleks õige rääkida Kolmsuse omadustest. Täpsem oleks öelda, et sel jumalike olendite liidul on funktsioonid—näiteks õigusemõistmine, terviklussuhted, kooskõlaline tegutsemine ja kogu kosmose ülemjuhtimine. Need toimingud on aktiivselt ülimad, lõplikud ja (Jumaluse piirides) absoluutsed selles, mis puutub kõikidesse isiksusliku väärtusega elusatesse reaalsustesse.
10:5.2 Isas ilmneva jumalikkuse määra ning Poja ja Vaimu isikulisse eksistentsi kuuluvate ainukordsete, kindlaotstarbeliste omaduste pelk summa ei anna veel kokku Paradiisi-Kolmsuse funktsioone. Kolme Paradiisi Jumaluse kolmsusliidu tulemuseks on kõikse ilmutumise, tegutsemise ja haldamise uute tähenduste, väärtuste, võimete ja suutlikkuse evolutsioon, ilmnemine ja jumalustamine. Elavad ühendused, inimperekonnad, sotsiaalsed grupid ning Paradiisi-Kolmsus ei kasva lihtsalt aritmeetilise summeerimise tulemusena. Rühma potentsiaal ületab alati kaugelt seda moodustavate üksikisikute omaduste lihtsa summa.
10:5.3 Kolmsusena säilitab Kolmsus oma ainulise suhte kogu mineviku, oleviku ja tuleviku universumiga. Ja kõige parem on Kolmsuse funktsioonidest mõelda Kolmsuse suhtest universumisse. Need toimivad üheaegselt ning võivad iga üksiku olukorra või sündmuse puhul olla mitmesed:
10:5.4 1. suhe piiritletusse. Kolmsuse suhe piiritletusse on tema suurim võimalik enesepiirang. Kolmsus pole isik ega ole ka Ülim Olend Kolmsuse ainuke isikustumine, ent Ülim on Kolmsuse võimsuse-isiksuse koondumise parim lähend, mida piiritletud loodud-olendid mõista suudavad. Seepärast räägitaksegi mõnikord piiritletuga seostuvast Kolmsusest kui Ülimuslikkuse Kolmsusest;
10:5.5 2. suhe absoniitsesse. Paradiisi-Kolmsus puutub neisse eksistentsitasandeisse, mis on piiritletust kõrgemad, aga absoluutsest madalamad, ning seda suhet nimetatakse mõnikord Viimaseks Kolmsuseks. Ei Viimane ega Ülim ole kumbki täielikult Paradiisi-Kolmsuse esindaja, kuid piiratud tähenduses ja oma vastavate tasandite jaoks näivad mõlemad esindavat Kolmsust kogemusliku võimsuse arengu eelisikulistel ajastutel;
10:5.6 3. Paradiisi-Kolmsuse absoluutne suhe seostub absoluutsete eksistentsidega ja saavutab haripunkti tervikliku Jumaluse tegevuses.
10:5.7 Kolmsuse Lõpmatusse kuulub Esimese Allika ja Keskme kõikide kolmühtsuslike suhete — nii jumalustamata kui ka jumalustatud suhete — võrdne toimimine ja seetõttu on isiksustel temast väga raske aru saada. Kolmsusest kui lõpmatust mõeldes ärge eirake seitset kolmühtsust — see aitab vältida teatud mõistmisraskusi ja osaliselt lahendada mõningaid paradokse.
10:5.8 Aga paraku ei valda ma keelt, mis võimaldaks mul piiratud inimmeelele edasi anda täit tõde Paradiisi-Kolmsusest ja tema igavesest tähtsusest, aga samuti kolme lõpmatult täiusliku olendi igikestvast vastastikusest ühtsusest.
10:6.1 Kõik seadused saavad alguse Esimesest Allikast ja Keskmest: tema ongi seadus. Vaimsete seaduste andmine on loomuomane Teisele Allikale ja Keskmele. Seaduste ilmutamine, jumalike määruste väljakuulutamine ja tõlgendamine on Kolmanda Allika ja Keskme funktsioon. Seaduste rakendamine ehk õigusemõistmine on Paradiisi-Kolmsuse valdkond ja seda teostavad teatud kindlad Kolmsuse Pojad.
10:6.2 Õigusemõistmine kuulub olemuslikult Paradiisi-Kolmsuse universaalsesse suveräänsusse, kuid headust, armu ja tõde jagavad universumitele jumalikud isiksused, kelle jumalusliit moodustabki Kolmsuse. Isa, Poja või Vaimu mõtteviis ei eelda õiglust. Seda teeb nende armastusest, armust ja hoolitsusest kantud isiksuste Kolmsus. Õigusemõistmist ei juhi ükski Paradiisi Jumalustest ning see pole mitte kunagi ainuisikuline, vaid alati mitmuslik funktsioon.
10:6.3 Asitõendeid, seda erapooletu õigluse (õigluse ja armu kooskõla) alust esitavad Kolmanda Allika ja Keskme isiksused: Kolmanda Allika ja Keskme, kes on Isa ja Poja ühine esindaja kõikides maailmades ja kogu loodu arukate olendite meele jaoks.
10:6.4 Kohtumõistmine, õigluse lõplik rakendamine vastavalt asitõenditele, mida esitavad Lõpmatu Vaimu isiksused, on Kolmsuse Alaliste Poegade töö; need olendid saavad osa ühinenud Isa, Poja ja Vaimu kolmsuslikust olemusest.
10:6.5 Sellesse Kolmsuse Poegade rühma kuuluvad järgmised isiksused:
10:6.6 1. Ülimuslikkuse Kolmsustatud Saladused;
10:6.7 2. Päevilt Igavesed;
10:6.8 3. Päevilt Vanad;
10:6.9 4. Päevilt Täiuslikud;
10:6.10 5. Päevilt Uued;
10:6.11 6. Päevilt Ühtsed;
10:6.12 7. Päevilt Ustavad;
10:6.13 8. Tarkuse Täiustajad;
10:6.14 9. Jumalikud Nõuandjad;
10:6.15 10. Kõiksed Hindajad.
10:6.16 Me oleme kolme, Kolmsusena tegutseva Paradiisi Jumaluse lapsed, sest minagi kuulun selle rühma kümnendasse, Kõiksete Hindajate klassi. Universaalses mõttes ei esinda need klassid Kolmsuse mõtteviisi, vaid märgivad ainult Jumaluse kollektiivse mõtteviisi seda külge, mis avaldub praktilise kohtumõistmise, õigusemõistmise vallas. Kolmsus kavandas nad just täpselt nende ülesannete jaoks, mida nad on määratud lahendama, ning nad esindavad Kolmsust ainult nendes funktsioonides, mille tarvis nad isikustati.
10:6.17 Päevilt Vanad ja nende Kolmsus-päritolu kaaslased mõistavad seitsmes superuniversumis ülima erapooletu õiglusega ausalt kohut. Keskses universumis jäävad niisu gused funktsioonid ainult teoreetilisteks, sest sealses täiuslikkuses on erapooletu õiglus endastmõistetav ning Havona täius välistab kõik ebakõlade tekkimise võimalused.
10:6.18 Õigusemõistmine on kollektiivne mõte õiglusest ning arm selle isikuline väljendus. Arm on armastusest kantud mõtteviis, täpsus iseloomustab seaduse toimimist ning jumalik kohtumõistmine on erapooletu õigluse hing, mis ikka ja alati vastab Kolmsuse õiglusele ning kinnitab Jumala jumalikku armastust. Täielikult tajutud ja lõpuni mõistetud kujul langevad Kolmsuse õiglasest meelest kantud õigusemõistmine ja Kõikse Isa armuküllane armastus kokku. Ent inimene ei adu jumalikku õigusemõistmist nii täielikult. Inimene võib leida, et Kolmsuses on Isa, Poja ja Vaimu isiksused kohandunud kooskõlastama armastust ja seadust kogemuslikes ajauniversumites.
10:7.1 Jumaluse Esimene, Teine ja Kolmas Isik on omavahel võrdsed ja nad on üks[7]. „Issand, meie Jumal, on üks Jumal[8].” Igaveste Jumaluste jumalikus Kolmsuses on varjul eesmärgi täius ja toimimise ühtsus. Isa, Poeg ja Ühine Toimija on tõeliselt ja jumalikult üks. Tõsi on kirjakoht, mis ütleb: „Mina olen esimene ja mina olen viimane ja peale minu ei ole ühtegi teist Jumalat[9][10].”
10:7.2 Piiritletud tasandil oleva sureliku meelest on Paradiisi-Kolmsuse ja ka Ülima Olendi hooleks ainult tervikasjad: kogu planeet, kogu universum, kogu superuniversum, kogu suuruniversum. Selle terviklust pooldava mõtteviisi aluseks on tõik, et Kolmsus on kogu Jumalus-tervik ning leidub veel mitmeid teisigi põhjusi.
10:7.3 Ülim Olend on midagi vähemat ja midagi muud kui piiritletud universumites toimiv Kolmsus, aga teatud piirides ja praegusel ebatäieliku võimsus-isiksustumise ajastul näib see arenev Jumalus tõepoolest peegeldavat Ülimuslikkuse Kolmsuse mõtteviisi. Ei Isa, Poeg ega Vaim toimi isikuliselt koos Ülima Olendiga, kuid praegusel universumiajastul tegutsevad nad Kolmsuse kujul ühes temaga. Meie meelest on neil samasugune suhe Viimasega. Sageli teeme oletusi selle kohta, milliseks kujuneb isikuline suhe Paradiisi Jumaluste ja Ülima Jumala vahel, kui viimane on kord lõplikult välja arenenud, aga täpselt me seda ei tea.
10:7.4 Meie meelest ei ole Ülimuslikkuse ülemjuhtimine täiel määral prognoositav. Lisaks näib seesugust ettearvamatust iseloomustavat teatud arenguline ebatäielikkus, mis kahtlemata viitab Ülima ebatäielikkusele, ent samuti mittetäielikkusele, mis iseloomustab piiritletud reageerimist Paradiisi-Kolmsusele.
10:7.5 Surelik meel võib otsekohe välja pakkuda tuhat ja üks asja — füüsilised katastroofid, kohutavad õnnetused, õudsed hävingud, piinarikkad haigused ja tervet maailma rooskavad hädad — ning küsida, kas sellised nuhtlused seostuvad tolle Ülima Olendi tõenäolist toimimist iseloomustava arusaamatu plaanipärase tegutsemisega. Ausalt öeldes me ei tea seda, me pole asjas päris kindlad. Kuid me täheldame tõepoolest, järgmist: ajapikku soodustavad kõik need rasked ning enam või vähem saladuslikud olukorrad ja asjaolud alati universumite hüvangut ja progressi. Võib osutuda tõeks, et Ülima toimimine ja Kolmsuse ülemjuhtimine seostavad kõik eksistentsiolukorrad ning seletamatud elumuutused väga väärtuslikuks ja tähendusrikkaks pildiks.
10:7.6 Jumala pojana suudate igas Jumal-Isa teos näha armastusest kantud isikulist suhtumist. Ent mitte alati ei suuda te hoomata, kui suur osa Paradiisi-Kolmsuse universumitegevusest aitab kaasa kosmose arengumaailmade iga üksiku sureliku hüvangule. Igaviku progressi käigus ilmutuvad Kolmsuse teod täiesti tähenduslike ja läbimõeldutena, kuigi ajalikele olenditele ei tundu nad igakord niisugused olevat.
10:8.1 Paljusid Paradiisi-Kolmsust puudutavaid tõdesid ja fakte saab kas või ainult osaliselt aduda vaid siis, kui tunda funktsiooni, mis ületab piiritletule seatud rajad.
10:8.2 Ei ole soovitav käsitleda Lõplikkuse Kolmsuse funktsioone, ent öelgem, et Viimane Jumal kujutab endast Kolmsuse avaldusi, mida mõistavad Transtsendentaalid. Kaldume uskuma, et tervikuniversumi ühendamine on Viimase ilmnev tegu, mis arvatavasti peegeldab teatud, kuid mitte kõiki Paradiisi-Kolmsuse absoniitse ülemjuhtimise faase. Absoniitse suhtes kujutab Viimane endast Kolmsuse määratletud avaldumist ainult selles mõttes, et Ülim esindab piiritletule sel moel osaliselt Kolmsust.
10:8.3 Teatud mõttes on Kõikne Isa, Igavene Poeg ja Lõpmatu Vaim tervikliku Jumaluse koostisisiksused. Nende ühendus Paradiisi-Kolmsuses ja Kolmsuse absoluutne toimimine vastavad tervikliku Jumaluse funktsioonile. Ja Jumaluse niisugune lõpetatus ületab nii piiritletule kui ka absoniitsele seatud raja.
10:8.4 Ehkki ükski Paradiisi Jumaluste isikutest omaette võetuna ei täida tegelikult Jumaluse kogu potentsiaali, teevad nad seda kolmekesi koos. Näib, et kolm lõpmatut isikut on vähim olendite arv, mida läheb tarvis tervikliku Jumaluse ehk Jumalus-Absoluudi eelisikulise ja eksistentsiaalse potentsiaali käivitamiseks.
10:8.5 Me tunneme Kõikset Isa, Igavest Poega ja Lõpmatut Vaimu kui isikuid, kuid Jumalus-Absoluuti ma isikuliselt ei tunne. Ma armastan ja palveldan Jumal-Isa, aga austan Jumalus-Absoluuti ja tunnen tema ees aukartust.
10:8.6 Viibisin kunagi universumis, kus rühm olendeid õpetas, et igavikus saavad lõpetanutest ükskord Jumalus-Absoluudi lapsed. Ent ma tõrgun toetamast sellist lahendust saladusele, mis looritab lõpetanute tulevikku.
10:8.7 Teiste kõrval kuuluvad Lõplikkuse Korpusesse need aja ja ruumi surelikud, kes on saavutanud täiuslikkuse kõiges Jumala tahtesse puutuvas. Loodud-olenditena ja loodud-olendite võimaluste piires tunnevad nad Jumalat täielikult ja tõeliselt. Olles leidnud Jumala kui kõikide loodud-olendite Isa, peavad need lõpetanud asuma kunagi otsima piiritletust ületavat Isa. Niisugune otsing eeldab aga Paradiisi-Isa lõplike omaduste ja iseloomu absoniitse olemuse adumist. Igavik näitab, kas see saavutus on võimalik või mitte, kuid oleme veendunud, et kui lõpetanud peaksidki tõepoolest jumalikkuse lõplikkust mõistma, ei suuda nad eeldatavasti eales jõuda absoluutse Jumaluse viimaseülestele tasanditele.
10:8.8 Võib juhtuda, et osaliselt jõuavad lõpetanud tõepoolest Jumalus-Absoluudini, ent isegi siis, kui see peaks sündima, jääb igavike igavikus jätkuvalt püsima Kõikse Absoluudi probleem, mis tõusvaid ja arenevaid lõpetanuid pidevalt kimbatusse viib, saladuslikkusega looritab, nõutuks teeb ja neile väljakutse heidab; näeme ju, et Kõikse Absoluudi kosmiliste suhete äraarvamatusel on kalduvus süveneda vastavalt sellele, kuidas ainelised universumid ja nende vaimne valitsemine jätkuvalt avarduvad.
10:8.9 Isa-Lõpmatut saab vaid lõpmatus ilmutada.
10:8.10 [Esitanud Kõikne Hindaja, kes tegutseb Uversal asuvate Päevilt Vanade volitusel.]