© 2010 Urantia Sihtasutus
99:0.1 RELIGIOON saab ühiskonna kõrgeimaks hoolekandjaks siis, kui sel on kõige vähem seost ühiskonna ilmalike institutsioonidega. Et varasematel aegadel piirdusid ühiskondlikud reformid suuresti vaid moraalivaldkonnaga, ei pidanud usund oma hoiakut majandus- ja poliitilises elus toimuvate ulatuslike muutustega kohandama. Religiooni põhiülesandeks oli kurja heaga asendamine poliitilist ja majanduslikku kultuuri esindava ühiskonnakorra raames. Seega kaldus religioon kaudselt põlistama juurdunud ühiskonnakorda ning soodustama olemasoleva tsivilisatsioonitüübi säilimist.
99:0.2 Religioon ei tohiks aga uute ühiskonnakordade loomisse ega vanade säilitamisse otseselt sekkuda. Tõeline religioon astub küll vägivalla kui ühiskonna arendamise vahendi vastu, aga ei ole vastu ühiskonna arukatele pingutustele kohandada oma tavasid ja institutsioone uute majandustingimustega ning kultuurinõuetega.
99:0.3 Religioon kiitis küll möödunud sajanditel ühiskonnas aeg-ajalt toimunud reformid heaks, kuid kahekümnendal sajandil peab paratamatult kohanema ulatuslike ja jätkuvate ühiskondlike ümberkujundustega. Elutingimused muutuvad nii kiiresti, et ka institutsioonilisi muudatusi tuleb oluliselt kiirendada ning usund omakorda peab selle uue ning alati muutuva ühiskonnakorraga kiiremini kohanema.
99:1.1 Tehnilised leiutised ja teadmiste levik muudavad tsivilisatsiooni; majanduse teatav kohanemine ja sotsiaalsed muudatused on tingimata vajalikud vältimaks kultuuri hävingut. See uus peatselt saabuv ühiskonnakord ei jõua veel tuhat aastat enesega rahuloleva stabiilsuseni. Inimsugu peab leppima terve rea muutuste, kohanemiste ja ümberkohanemistega. Inimkond on teel uue, veel ilmutamata planetaarse saatuse poole.
99:1.2 Religioon peab hakkama kõlbelist stabiilsust ja vaimset edenemist jõuliselt mõjutama, toimides dünaamiliselt nende pidevalt muutuvate tingimuste ja majanduse lõputute kohanemiste keskel.
99:1.3 Ei saa loota, et Urantia ühiskond veel kunagi sedavõrd stabiliseerub nagu varasematel ajastutel. Ühiskonnalaev on traditsioonide varjulistest lahtedest välja sõitnud ja alustanud ristlemist arengulise saatuse avamerel; nagu ei kunagi varem maailma ajaloos on inimese hingel vaja hoolikalt oma moraalikaarte uurida ja religioossete juhiste kompassi jälgida. Religiooni kui ühiskonna mõjuteguri tähtsaim ülesanne on stabiliseerida inimkonna ideaale neil ohtlikel üleminekuaegadel tsivilisatsiooni ühelt etapilt teisele, ühelt kultuuritasemelt teisele.
99:1.4 Religioon ei ole saanud uusi ülesandeid, tekkinud on vaid pakiline vajadus, et see tegutseks kõigis neis inimesele avanevates uutes ja kiiresti muutuvates olukordades targa juhendajana ja kogenud nõuandjana. Ühiskond on muutumas mehaanilisemaks, kompaktsemaks, komplekssemaks ja omavahel üha olulisemal määral seostatumaks. Religioon peab takistama neil uutel ja lähedastel vastastikseostel muutumast vastastikku taandarendavateks või isegi hävitavateks. Religioon peab toimima kosmilise soolana, mis takistab arengut kääritavaid aineid hävitamast tsivilisatsiooni kultuurilist maitset. Need uued ühiskondlikud suhted ja majanduslikud murrangud saavad viia kestva vendluseni vaid siis, kui selle eest kannab hoolt religioon.
99:1.5 Jumalata humanism on inimlikult võttes üllas žest, kuid ainus jõud, mis võib püsivalt suurendada ühe ühiskonnarühma reageerimisvõimet teiste rühmade vajadustele ja kannatustele, on tõeline religioon. Varasematel aegadel võis korralduslik usund jääda passiivseks, kui ühiskonna ülemkihid jäid abitute alamkihtide kannatuste ja rõhumise suhtes kurdiks, ent nüüdisajal ei ole need madalamad ühiskonnakihid enam nii armetus teadmatuses ega poliitiliselt abitud.
99:1.6 Religioon ei tohi orgaaniliselt sekkuda ühiskonna ja majanduse ilmalikku ümberkujundamistöösse. Kuid ta peab kõigi nende tsivilisatsiooni edusammudega aktiivselt kaasas käima, sõnastades oma moraalinõudeid ja vaimseid ettekirjutusi, oma edumeelset inimelu ja transtsendentse ellujäämise filosoofiat selgelt ja energiliselt ümber. Religiooni vaim on igavene, kuid selle väljendusvorm tuleb uuesti ümber sõnastada iga kord, kui inimkeele sõnaraamatut redigeeritakse.
99:2.1 Korralduslik religioon ei saa selles eelseisvas ülemaailmses ühiskonna ja majanduse ümberkujundamises pakkuda inspiratsiooni ja olla eestvedajaks, sest kahjuks on see suuremal või vähemal määral muutunud ümberkujundamisele määratud ühiskonnakorra ja majandussüsteemi orgaaniliseks osaks. Praeguses tsivilisatsioonikriisis võib kasulikult ja loovalt toimida vaid tõeline, isiklike vaimsete kogemuste religioon.
99:2.2 Korralduslik religioon on sattunud praegu nõiaringi. See ei saa ühiskonda ümber kujundada, kujundamata kõigepealt ümber iseennast; ja moodustades niivõrd lahutamatu osa juurdunud korrast, ei saa see end ümber kujundada enne, kui ühiskond on end radikaalselt ümber kujundanud.
99:2.3 Usklikud peavad tegutsema ühiskonnas, majanduses ja poliitikas üksikisikutena, mitte rühmade, erakondade või institutsioonidena. Religioosne rühm, mis lubab endale tegutsemist väljaspool oma religioosset tegevust, muutub kohe poliitiliseks parteiks, majanduslikuks organisatsiooniks või sotsiaalseks institutsiooniks. Religioosse kollektiivi jõupingutused peavad piirduma usuelu edendamisega.
99:2.4 Usklikud pole ühiskonna ümberkujundamisega seonduvate ülesannete täitmisel väärtuslikumad kui mitteusklikud, kui nende religioon pole andnud neile just paremat kosmilist ettenägemisvõimet ega seda kõrgemat ühiskondlikku tarkust, mis tuleneb siirast soovist armastada Jumalat ülima armastusega ja kõiki inimesi taevariigis nagu vendi. Ideaalses ühiskonnas armastab igaüks oma ligimest nagu iseennast.
99:2.5 Võib tunduda, et institutsiooniks muudetud kirik teenis varem ühiskonda, ülistades juurdunud poliitilist ja majanduslikku korda, aga selleks, et püsima jääda, peab ta niisuguse tegevuse kiiresti lõpetama. Ainus õige teguviis oleks õpetada vägivallatust, vägivaldse revolutsiooni asemel rahumeelse arengu doktriini — rahu maa peal ja head tahet kõigi inimeste seas.
99:2.6 Nüüdisaegsel religioonil on raske ühiskonnas toimuvate kiirete muutuste tingimustes oma suhtumist kohandada vaid seepärast, et ta on lubanud end nii põhjalikult traditsioonide, dogmade ja institutsioonide külge köita. Elava kogemuse usundil ei ole raske kõigist nendest ühiskonnas toimuvatest arengutest ja majanduslikest murrangutest eespool püsida ja toimida alati nende keskel kui stabiliseerija, ühiskonna juhendaja ja vaimne juhtija. Tõeline religioon kannab ühest ajastust teise kõrgkultuuri ja seda tarkust, mis sünnib Jumala tundmise kogemusest ning püüdest olla temasarnane.
99:3.1 Algne ristiusk oli kõigist tsiviilsegadustest, ühiskondlikest kohustustest ja majanduslikest liitudest täiesti vaba. Alles hiljem sai institutsiooniks muudetud ristiusk õhtumaa tsivilisatsiooni poliitilise ja ühiskondliku struktuuri orgaaniliseks osaks.
99:3.2 Taevariigis ei ole ei ühiskondlikku ega majanduslikku korda, see on vaid Jumalat tundvate üksikisikute vaimne vendlus. Tõsi, niisugune vendlus on iseenesest uus ja hämmastav ühiskondlik nähtus, millel on oma üllatavad poliitilised ning majanduslikud vastukajad.
99:3.3 Usklik ei ole ühiskonna kannatuste suhtes osavõtmatu ega suhtu hoolimatult ebaõiglusesse ühiskonnas, pole isoleeritud majanduslikust mõtlemisest ega tundetu poliitilise türannia suhtes. Religioon mõjutab ühiskonna ümberkujunemist otseselt, sest vaimsustab ja idealiseerib üksikkodanikku. Nende üksikusklike suhtumine mõjutab kaudselt ka tsivilisatsiooni, kui neist saavad erinevate sotsiaalsete, moraali-, majanduslike ja poliitiliste rühmade aktiivsed ning mõjukad liikmed.
99:3.4 Kõrgetasemelise tsivilisatsiooni saavutamiseks on vaja kõigepealt ideaalset kodanikku ja seejärel ideaalseid ning piisavaid ühiskondlikke mehhanisme, millega kodanikkond võib arenenud inimühiskonna majanduslikke ja poliitilisi institutsioone juhtida.
99:3.5 Kirik on pikka aega hoolitsenud vähemprivilegeeritute ja õnnetute eest ülemäärase võltsi tundeküllusega; see kõik on olnud väga hea, kuid needsamad tundmused on viinud mandunud rassitüvikondade mittemõistlikule säilitamisele, mis on tsivilisatsiooni progressi tohutult aeglustanud.
99:3.6 Paljud ühiskonna ümberkorraldajad on korralduslikust religioonist küll ägedalt lahti öelnud, kuid propageerinud siiski oma ühiskondlikke reforme innuka religioossusega. Seetõttu on isiklikul ja suuremal või vähemal määral äratundmata religioossel motivatsioonil nüüdisaegses ühiskonna ümberkujundamise programmis oluline roll.
99:3.7 Kogu selle äratundmata ja alateadliku religioosse tegevuse suur nõrkus peitub suutmatuses saada kasu avalikust religioossest kriitikast ja selle abil end kasulikul määral parandada. On tõsi, et religioon areneb vaid siis, kui seda distsiplineerib konstruktiivne kriitika, võimendab filosoofia, puhastab teadus ja toidab ustav vendlus.
99:3.8 Alati püsib suur oht, et religiooni võidakse väärsihtide taotlemisel moonutada ja rikkuda, näiteks sõdade ajal, mil kumbki võitlev riik labastab oma usundi sõjaliseks propagandaks. Armastuseta innukus on religioonile alati kahjulik, tagakiusamine kallutab aga usulise tegevuse mingi sotsioloogilise või teoloogilise eesmärgi saavutamisele.
99:3.9 Religiooni aitavad hoida ebapühadest ilmalikest liitudest vabana vaid:
99:3.10 1. kriitiline korrektiivne filosoofia;
99:3.11 2. eemalolek kõigist sotsiaalsetest, majanduslikest ja poliitilistest ühendustest;
99:3.12 3. loovad, lohutavad ja armastust külvavad vennaskonnad;
99:3.13 4. üha suurem vaimne taipamine ja kosmiliste väärtuste kõrgelt hindamise võime;
99:3.14 5. fanatismi ärahoidmine arukast teaduslikust suhtumisest tulenevate kompensaatorite abil.
99:3.15 Usklikud kui rühm ei tohi kunagi tegelda millegi muuga kui religiooniga, ehkki iga usklik üksikisikuna võib saada mõne sotsiaalse, majandusliku või poliitilise ümberkujundamisliikumise silmapaistvaks juhiks.
99:3.16 Religiooni ülesanne on luua, hoida alal ja innustada üksikisiku kosmilist lojaalsust, mis juhiks teda kõigi nende raskete, kuid soovitavate ühiskondlike teenistuste edukale edendamisele.
99:4.1 Tõeline religioon muudab uskliku ühiskonnale meeldivaks ja annab talle arusaamise inimeste vendlusest. Ent religioossete rühmade formaliseerimine hävitab sageli needsamad väärtused, mille edendamiseks rühm algul moodustati. Inimestevaheline sõprus ja jumalik religioon on vastastikku kasulikud ja tähelepanuväärselt valgustavad, kui mõlemas toimuv areng on tasakaalustatud ja kooskõlaline. Usund annab kõigile rühmadele uue tähenduse — nii peredele, koolidele kui ka klubidele. See annab mängule uued väärtused ja ülendab tõelist huumorit.
99:4.2 Vaimne taipamine kujundab ühiskonna juhtimise laadi; religioon hoolitseb selle eest, et kollektiivsed liikumised ei kaotaks silmist oma tõelisi eesmärke. Kui tegemist on elava ja kasvava usuga, siis on religioon nagu lapsedki suur perekonna ühendaja. Pereelu ei saa olla ilma lasteta, küll aga ilma religioonita, ometi raskendab niisugune puudujääk tunduvalt seda lähedast inimühendust. Kahekümnenda sajandi esimestel aastakümnetel kannatasid pereelu ja isiklikud religioossed kogemused kõige enam allakäigu tõttu, mis tulenes üleminekust vanalt usuliselt lojaalsuselt uutele tekkivatele tähendustele ja väärtustele.
99:4.3 Tõeline religioon on mõttekas viis elada dünaamilist elu, seistes silmitsi igapäevategelikkusega. Ent selleks, et religioon ergutaks indiviidi iseloomu arengut ja isiksuse terviklikumaks muutumist, tuleb hoiduda seda standardiseerimast. See õhutab kogemustele hinnangut andma ja kütkestab oma väärtuslikkusega vaid siis, kui pole stereotüüpne. Religioon edendab ülimat lojaalsust vaid juhul, kui seda ei formaliseerita.
99:4.4 Ükskõik missugused murrangud tsivilisatsiooni ühiskondliku ja majandusliku arenguga ka ei kaasneks, religioon on ikka tõeline ja väärtuslik, kui edendab üksikisiku kogemusi, milles valitsevad suveräänselt tõde, ilu ja headus, sest just selline on ülima reaalsuse tõeline vaimne kontseptsioon. Armastuse ning palveldamise kaudu omandab see tähenduse inimestevahelise vendlusena ja inimese kui Jumala poja seisusena.
99:4.5 Määrab ju inimese käitumise ja isikliku tegutsemise just see, mida ta usub, mitte see, mida ta teab. Pelgalt faktide teadmine mõjutab keskmist inimest väga vähe, kui seda teadmist ei aktiveeri emotsioonid. Kuid religioon aktiveerib inimest emotsioonidest kõrgemal tasandil, sest ühendab kogu inimkogemuse transtsendentsetel tasanditel, saavutades kokkupuute sureliku elu vaimsete energiatega ja vallandades need.
99:4.6 Kahekümnenda sajandi psühholoogiliselt ebastabiilsetel aegadel, majanduslike murrangute ja vastandlike moraalisuundade ning teadusajastu tsükloniliste üleminekute käredate sotsioloogiliste mõõnade käigus on tuhanded ja tuhanded mehed ning naised segadusse sattunud; nad on ärevuses, rahutud, hirmunud, ebakindlad ega leia oma kohta; nad vajavad nagu ei kunagi varem kindlatel alustel seisva usundi lohutavat ja stabiliseerivat mõju. Vaatamata enneolematutele teadussaavutustele ja tehnika arengule, valitseb vaimne seisak ja filosoofiline kaos.
99:4.7 Kui religioon ei kaota oma motivatsiooni teenida isetult ja armastusega ühiskonda, pole selles mingit ohtu, et ta muutub üha enam isiklikuks asjaks — isiklikuks kogemuseks. Usundid on kannatanud paljude teiseste mõjude all: kultuuride äkiline segunemine, usutunnistuste segunemine, kirikuvõimu vähenemine, muutused perekonnaelus, samuti linnastumine ja tehnika areng.
99:4.8 Inimese suurim vaimse ohu allikas peitub osalises progressis, lõpetamata jäävas kasvus: arengulistest hirmureligioonidest loobumises, haaramata ilmutusliku armastusreligiooni järele. Nüüdisaegne teadus, eriti psühholoogia, on nõrgestanud vaid neid usundeid, mis sõltuvad nii suuresti hirmust, ebausust ja emotsioonidest.
99:4.9 Üleminekuga kaasneb alati segadus ja usumaailmas saab olla vähe rahu, kuni pole lõpule jõudnud suur võitlus kolme konkureeriva filosoofia vahel:
99:4.10 1. paljude religioonide spiritualistlik usk (ettehoolitsevasse Jumalasse);
99:4.11 2. paljude filosoofiate humanistlik ja idealistlik usk;
99:4.12 3. paljude teadusharude mehhanistlikud ja naturalistlikud kontseptsioonid.
99:4.13 Kõik need kosmilise reaalsuse osalised käsitlusviisid peavad lõpuks kooskõlastuma ilmutuslikult esitatud religiooni, filosoofia ja kosmoloogiaga, mis kirjeldavad Paradiisi-Kolmsusest lähtuva ning Ülimas Jumaluses aegruumiliselt ühtlustuva vaimu, meele ja energia kolmühtset eksisteerimist.
99:5.1 Kuigi religioon on küll vaid isiklik vaimne kogemus — Jumala kui Isa tundmine, eeldab selle kogemusega kaasnev inimese kui venna tundmine enese kohandamist teiste minadega ja see hõlmab usuelu ühiskondlikku ehk rühmaaspekti. Religioon tähendab eelkõige sisemist ehk isiklikku sobitumist ja alles seejärel ühiskonna teenimisele või rühmale kohandumist. Religioossed rühmad tekivad paratamatult juba inimese seltsivuse tõttu. See, mis neist religioossetest rühmadest saab, sõltub väga palju juhtimise arukusest. Primitiivses ühiskonnas ei erine religioosne rühm alati eriti majanduslikest ega poliitilistest rühmadest. Usund on olnud alati kõlbluse alalhoidja ja ühiskonna stabiliseerija. Ja nii on see ka praegu, vaatamata paljude nüüdisaegsete sotsialistide ja humanistide vastupidistele õpetustele.
99:5.2 Pidage alati meeles: tõeline religioon tähendab tunda Jumalat oma Isana ja inimest vennana. Religioon ei ole orjalik usk karistamisähvardustesse ega maagilistesse tulevaste müstiliste hüvitiste tõotustesse.
99:5.3 Kõigist neist mõjudest, mis kunagi on inimsugu aktiveerinud, on Jeesuse religioon kõige dünaamilisem. Jeesus purustas traditsioonid, hävitas dogmad ja kutsus inimkonda üles saavutama oma kõrgeimaid ideaale ajas ja igavikus — olema täiuslik, nii nagu Taevaisa on täiuslik[1].
99:5.4 Religioon ei saa kuigivõrd toimida, kuni religioosne rühm pole eraldunud kõigist teistest rühmadest — muutunud taevariigi vaimsete liikmete sotsiaalseks ühenduseks.
99:5.5 Doktriin inimese täielikust kõlbelisest rikutusest hävitas suure osa religiooni võimalustest kutsuda ühiskonnas esile ülendava iseloomuga ja innustava väärtusega vastukajasid. Jeesus püüdis inimese väärikust taastada, kuulutades, et kõik inimesed on Jumala lapsed[2].
99:5.6 Iga religioosne uskumus, mis usklikku tõhusalt vaimsustab, tekitab selle uskliku ühiskondlikus elus kindlasti võimsaid vastukajasid. Religioosne kogemus kannab vaimust juhitud sureliku igapäevaelus kindlasti „vaimuvilju”[3].
99:5.7 Niisama kindlalt kui inimesed jagavad üksteisega religioosseid uskumusi, moodustavad nad ka mingi religioosse rühma, mis püstitab endale lõpuks ühtsed eesmärgid. Kunagi tulevad usklikud kokku ja asuvad tegelikule koostööle ideaalide ja eesmärkide ühtsuse alusel, mitte püüdes teha koostööd psühholoogiliste arvamuste ja religioossete uskumuste baasil. Usklikke ei pea ühendama usutunnistus, vaid eesmärk. Kuna tõeline religioon on isiklik vaimne kogemus, tõlgendab iga usklik selle vaimse kogemuse teostamist paratamatult oma isiklikul viisil. Tähistatagu sõnaga „usk” pigem üksikisiku suhet Jumalaga kui formuleeritud usutunnistust, mille osas rühm surelikke on suutnud kokku leppida, võttes selle oma ühtseks religioosseks hoiakuks. „Kas sul on usku? Hoia see siis endale[4].”
99:5.8 Usk ei tähenda vaid ideaalsete väärtuste mõistmist, nagu näitab Uues Testamendis toodud definitsioon, mis kuulutab usu lootuste põhiaineseks ja nähtamatute asjade tõenduseks[5].
99:5.9 Ürginimene ei pingutanud eriti, et oma religioosseid veendumusi sõnadesse seada. Ta väljendas oma usundit pigem tantsu kui mõtetega. Nüüdisaegne inimene on palju usutunnistusi välja mõelnud ja palju religioosse usu mõõdupuid kehtestanud. Tulevased usklikud peavad religiooni oma elus väljendama, end kõigest südamest inimestevahelise vendluse teenimisele pühendama. Inimesel on viimane aeg saada nii isiklik ja nii ülev usukogemus, et seda saaks teostada ja väljendada ainult „tunnetega, mis on sõnades väljendamiseks liiga sügavad”.
99:5.10 Jeesus ei nõudnud oma jüngritelt regulaarset kooskäimist ega ühiste uskumuste esitamist sõnades. Ta käskis neil vaid selleks kokku tulla, et tegelikult midagi teha—saada osa ühisest õhtusöömaajast tema Urantia annetumiselu mälestuseks.
99:5.11 Millise suure vea teevad kristlased, kui esitavad Kristust vaimse juhi ülima ideaalina, aga söandavad samal ajal nõuda Jumalat tundvatelt meestelt ja naistelt, et nad lükkaksid tagasi nende Jumalat tundvate inimeste ajaloolise juhtimise, kes on varasematel ajajärkudel rahva või rassi valgustamisele kaasa aidanud.
99:6.1 Sektantlus on korraldusliku religiooni haigus ja dogmaatilisus vaimne orjus. Religioon ilma kirikuta on tunduvalt parem kui kirik ilma religioonita. Kahekümnenda sajandi religioosne segadus ei tähenda iseenesest vaimset allakäiku. Segadus eelneb ka kasvule, mitte ainult hävingule.
99:6.2 Religiooni ühiskonnastamisel on oma kindel eesmärk. Rühmade religioosse tegevuse eesmärgiks on tuua ilmekalt esile ustavust religioonile; võimendada tõe, ilu ja headuse paeluvust, muuta kõrgeimad väärtused ahvatlevamaks, edendada isetut vendluses teenimist, ülistada perekonnaelu võimalusi, edendada religioosset haridust, anda tarka nõu ja vaimseid juhiseid, soodustada grupiviisilist palveldamist. Ja kõik elavad religioonid ergutavad inimestevahelist sõprust, hoiavad alal kõlblust, edendavad kogukonna heaolu ja aitavad kaasa igavese pääsemise evangeeliumi põhisisu levitamisele.
99:6.3 Kui aga religioon muutub korralduslikuks, väheneb tema võime head teha, kuna ebakohti võib tunduvalt lisanduda. Formaalse religiooni ohud on uskumuste jäigastumine ja arusaamade kristalliseerumine, varaliste huvide kasv ilmaliku mõju suurenedes, kalduvus tõde standardiseerida ja põlistada, religiooni kaldumine Jumala teenimiselt kiriku teenimisele, juhtide kalduvus teenimise asemel administreerida; kalduvus sektide ja omavahel võistlevate rühmade tekkimisele, rõhuva kirikuvõimu kehtestamine, ülikliku „valitud rahva” suhtumise loomine, võltside ja liialdatud pühaduseideede soosimine, religiooni rutiiniks muutumine ja palveldamistavade kivistumine; kalduvus hardalt austada minevikku, ignoreerides olevikuvajadusi, suutmatus religiooni kaasaja seisukohalt tõlgendada, funktsioonide põimumine ilmalike institutsioonidega; see põhjustab usklikekastide kahjulikku diskrimineerimist; siit tuleneb ortodoksne sallimatu hukkamõist; see ei tekita seiklushimulistes noortes püsivat huvi ja kaotab järk-järgult igavese pääsemise evangeeliumi päästva sõnumi.
99:6.4 Formaalne religioon piirab inimeste vaimseid tegevusi, selle asemel et vabastada nad kõrgeks teenistuseks taevariigi ülesehitajatena.
99:7.1 Kuigi kirikud ja kõik muud usurühmad peaksid hoiduma igasugustest ilmalikest tegevustest, ei tohi religioon samal ajal iniminstitutsioonide sotsiaalse koordineerimise takistamiseks ega aeglustamiseks midagi teha. Elu peab mõttekalt edasi arenema, inimene peab jätkama filosoofia reformimist ja religiooni selitamist.
99:7.2 Politoloogia peab majanduse ja tootmise ümber kujundama ühiskonnateadustelt õpitud meetodite ning usueluliste arusaamade ja motiivide abil. Kõigis ühiskondlikes ülesehitustöödes hoiab religioon alal tasakaalustavat ustavust transtsendentsetele eesmärkidele — stabiliseerivat sihti, mis on otsesest ja ajalikust eesmärgist väljaspool ning kõrgemal. Kiiresti muutuva keskkonna segaduste keskel vajab surelik inimene kaugeleulatuva kosmilise perspektiivi toetust.
99:7.3 Religioon innustab inimest elama maa peal julgelt ja rõõmsalt; see ühendab kannatlikkuse kirega, taipamise agarusega, osavõtlikkuse jõuga ja ideaalid energiaga.
99:7.4 Inimene ei saa kunagi ajalike asjade üle tarku otsuseid langetada ega isiklike huvide isekusest jagu saada, kui ta ei mõtiskle neist asjust Jumala palge ees ega arvesta jumalike tähenduste ja vaimsete väärtuste realiteete.
99:7.5 Vastastikune majanduslik sõltuvus ja sotsiaalne vennalikkus soodustavad lõppkokkuvõttes vendluse kujunemist. Inimene on loomult unistaja, kuid teadus kainestab teda sedavõrd, et edaspidi võib religioon ta aktiveerida märksa väiksema fanaatilistesse reaktsioonidesse paiskumise ohuga. Majanduslikud vajadused seovad inimest reaalsusega ja isiklik usukogemus viib sellesama inimese kohtuma üha avarduva ja areneva kosmilise kodakondsuse igaveste reaalsustega.
99:7.6 [Esitanud Nebadoni Melkisedek.]