© 2010 Urantia Sihtasutus
133:0.1 ROOMAST lahkuma valmistudes ei jätnud Jeesus ühegi sõbraga hüvasti. Damaskuse kirjatundja saabus Rooma ilma ette teatamata ja kadus samamoodi. Kulus terve aasta, enne kui teda tundnud ja armastanud inimesed kaotasid lootuse teda veel kunagi näha. Enne teise aasta lõppu hakkasid teda tundnud väikesed rühmad omavahel kokku hoidma, neid sidusid ühine huvi tema õpetuste vastu ja ühised mälestused temaga koos veedetud meeldivatest aegadest. Ning need väikesed stoikute, küünikute ja müsteeriumikultuste pooldajate rühmad jätkasid neid aeg-ajalt toimuvaid mitteametlikke koosolekuid, kuni Rooma ilmusid esimesed ristiusu jutlustajad.
133:0.2 Gonod ja Ganid olid Aleksandriast ja Roomast ostnud nii palju kraami, et saatsid kõik oma pakid karavaniga Tarentumi poole teele, ise aga kõndisid koos Jeesusega kolmekesi mööda suurt Appiuse teed kiirustamata läbi Itaalia. Sel reisil kohtasid nad igat liiki inimesi. Nende teel elas palju kõrgest soost Rooma kodanikke ja Kreeka koloniste, kuid juba hakkas ilmuma ka arvukalt alamate orjade järeltulijaid.
133:0.3 Ühel päeval lõunapeatuse ajal, poolel teel Tarentumi, esitas Ganid Jeesusele otsese küsimuse selle kohta, mida Jeesus arvab India kastisüsteemist. Jeesus ütles: „Inimolendid erinevad küll paljuski üksteisest, kuid Jumala ees ja vaimses maailmas on kõik surelikud võrdsed. Jumala silmis jagunevad surelikud vaid kahte rühma: need, kes soovivad täita tema tahet, ja need, kes seda ei soovi. Universum eristab asustatud maailmale alla vaadates samuti kaht suurt klassi: need, kes tunnevad Jumalat, ja need, kes teda ei tunne. Need, kes ei suuda Jumalat tunda, arvatakse oma maailma loomade hulka. Inimkonna võib jagada erinevate, nii füüsiliste, vaimsete, sotsiaalsete, kutsealaste kui ka kõlbeliste kriteeriumide alusel paljudesse klassidesse, ent kui need erinevatesse klassidesse kuuluvad surelikud Jumala kohtu ette ilmuvad, on nad kõiges võrdsed — Jumal ei tee tõesti inimestel vahet. Kuigi ei saa arvestamata jätta inimvõimete ja intellektuaalsete, sotsiaalsete ja moraalsete omaduste erinevusi, ei tohiks Jumala ette palveldama kogunevas inimeste vaimses vennaskonnas niisugust vahet teha.”[1]
¶ 1. HALASTUS JA ÕIGLUS
133:1.1 Ühel õhtupoolikul, kui nad hakkasid juba Tarentumile lähenema, toimus väga huvitav vahejuhtum. Nad nägid tahumatut ja jõhkrat noorukit julmalt ründamas endast väiksemat poissi. Jeesus kiirustas hätta sattunud lapsele appi ja kui ta oli poisi päästnud, hoidis ründajat kõvasti kinni, kuni väiksem poiss jõudis põgeneda. Niipea kui Jeesus oli noore jõhkardi lahti lasknud, sööstis Ganid noorukile kallale ja hakkas teda tümitama, kuid Jeesus astus Ganidi hämmastuseks kohe nende vahele. Kui Jeesus oli Ganidi tagasi tõmmanud, nii et hirmunud poiss põgenema pääses ja erutatud noormees jälle rääkida sai, hüüdis ta: „Ma ei saa sinust aru, Õpetaja. Kui halastus nõudis väiksema poisi päästmist, kas ei nõua siis õiglus suurema, süüteo sooritanud nooruki karistamist?” Jeesus vastas talle:
133:1.2 „Ganid, sa ei saa tõepoolest aru. Halastuse osutamine on alati isiklik tegu, kuid õiglane karistamine on ühiskonna, riigi või universumi haldusrühmade ülesanne. Üksikisikuna pean ma olema halastav; ma pean minema appi noorukile, keda rünnatakse, ja seejuures rakendama ründaja tagasihoidmiseks piisavalt jõudu. Just seda ma tegingi. Ma saavutasin rünnatud poisi pääsemise ja sellega minu halastuse osutamine lõppes. Seejärel hoidsin ründajat jõuga nii kaua kinni, et nõrgem pool jõudis pääseda, kuid siis tõmbusin eemale. Ma ei hakanud ründaja üle kohut mõistma, et otsustada tema motiivide üle — mõista kohut kõige üle, millega tema rünnak kaaslasele oli seotud — ning võtta enda peale tema karistamine, mille mu meel võinuks mulle dikteerida õiglase hüvitisena tema üleastumise eest. Ganid, halastus võib olla heldekäeline, kuid õiglus on täpne. Kas sa ei mõista, et kaks inimest pole kunagi ühel nõul selles, missugust karistust õiglus nõuaks? Üks määraks nelikümmend piitsahoopi, teine kakskümmend, kolmas soovitaks aga õiglase karistusena vangistust üksikkongis. Kas sa ei saa aru, et selles maailmas peaks säärane vastutus jääma pigem inimeste rühma või siis rühma valitud esindajate õlule? Universumis mõistavad õigust need, kes teavad täielikult kõigi väärsammude eellugu ja motivatsiooni. Tsiviliseeritud ühiskonnas ja korrastatud universumis eeldab õigusemõistmine õiglase otsuse vastuvõtmist pärast ausat läbikaalumist ning niisugused eesõigused kuuluvad maailmade juriidilistele rühmadele ja kogu loodu kõrgemate universumite kõiketeadvatele haldajatele.”
133:1.3 Nad rääkisid sellest halastuse osutamise ja õigusemõistmise probleemist veel mitu päeva. Ja Ganid sai mõnel määral ka aru, miks Jeesus ei soovinud isiklikult võitlusse astuda. Ent Ganid esitas veel viimase küsimuse, millele ta ei saanudki päris rahuldavat vastust, ning see küsimus oli: „Aga Õpetaja, mida sa teeksid, kui üks pahur ja tugevam olend sind ründaks ja tappa ähvardaks? Kas sa ei püüaks end kaitsta?” Kuigi Jeesus ei saanud noormehe küsimusele täit ja rahuldavat vastust anda, sest ei tahtnud talle avaldada, et tema (Jeesus) elab maa peal, näitamaks Paradiisi-Isa armastust kogu pealtvaatavale universumile, ütles ta siiski järgmist:
133:1.4 „Ganid, ma saan väga hästi aru, miks mõned neist probleemidest sind kimbatusse ajavad, ning ma püüan sinu küsimusele vastata. Kõigepealt selgitaksin ma kõigi minuvastaste rünnakute puhul välja, kas ründaja on Jumala poeg — minu lihalik vend — ja kui ma leiaksin, et sellel loodud-olendil puudub moraalne otsustusvõime ja vaimne arutlusvõime, kaitseksin end kõhklemata kogu oma vastupanujõuga, olenemata selle tagajärgedest ründajale. Kuid pojaseisuses kaasinimest ei ründaks ma nii isegi enesekaitseks. See tähendab, et ma ei karistaks teda minu ründamise eest juba ette ja ilma õigusemõistmiseta. Püüaksin kõikvõimalike kavalustega tema kallaletungi ära hoida ja teda sellest loobuma veenda ning kui see mul ei õnnestu, siis seda leevendada. Ganid, ma usaldan täielikult oma taevase Isa hoolekannet ja olen end pühendanud oma taevase Isa tahte täitmisele. Ma ei usu, et minuga saab midagi tõeliselt halba juhtuda; ma ei usu, et miski, millega mu vaenlased võiksid soovida mind nuhelda, võiks minu elutööd päriselt ohustada ning oma sõpradelt pole meil kindlasti vägivalda karta. Olen absoluutselt kindel, et kogu universum on minu vastu sõbralik — usun seda kõikvõimast tõde kogu südamest, kuigi pealtnäha võib hoopis teisiti tunduda.”
133:1.5 Kuid Ganid ei jäänud täiesti rahule. Nad vestlesid korduvalt nende asjade üle ja Jeesus rääkis talle mõnest oma poisiea kogemusest, samuti müürsepa pojast Jaakobusest. Kuulnud sellest, kuidas Jaakobusest sai Jeesuse kaitsja, ütles Ganid: „Oo, ma hakkan juba aru saama! Kõigepealt juhtub väga harva, et mõni normaalne inimolend sooviks sinusugust lahket inimest rünnata, ja kui keegi nii mõtlematut asja sooviks teha, oleks läheduses kindlasti mõni teine surelik, kes sulle appi sööstaks, nii nagu sinagi lähed alati päästma inimest, keda näed hädas olevat. Oma südames, Õpetaja, olen ma sinuga nõus, kuid mõistusega arvan siiski, et mina Jaakobuse asemel oleksin heameelega karistanud neid ebaviisakaid poisse, kes söandasid sind rünnata ainuüksi sellepärast, et nende arvates ei kavatsenud sa ennast kaitsta. Oletan, et sinu elu on üsna turvaline, sest sa kulutad palju aega teiste aitamisele ja oma hättasattunud kaaslaste eest hoolitsemisele — tõenäoliselt on siis alati läheduses keegi, kes sindki aitaks.” Ja Jeesus vastas: „See proovihetk pole veel saabunud, Ganid, ja kui see saabub, peame täitma oma Isa tahet.” See oligi peaaegu kõik, mis noormees enesekaitse ja mittevastupanu raske teema kohta oma õpetajalt kuulda sai. Ühel teisel korral suutis ta siiski panna Jeesust väljendama seisukohta, et korrastunud ühiskonnal on täielik õigus oma korralduste elluviimisel jõudu rakendada.
¶ 2. LAEVALEMINEK TARENTUMIS
133:2.1 Oodates laeva maabumiskohas, kuni kaup aluselt maha laaditi, märkasid rändajad meest, kes oma naist halvasti kohtles. Jeesus asus, nagu tal tavaks, rünnatavat kaitsma. Ta astus raevunud mehe selja taha ja ütles talle kergelt õlale patsutades: „Mu sõber, kas ma tohin sinuga hetke omavahel rääkida?” Selline lähenemine tekitas mehes segadust, ja hetke piinlikkust tundes kõhelnud, pomises ta: „Ee — miks — jah, mida sa minust tahad?” Kui Jeesus oli temaga veidi eemale läinud, ütles ta: „Mu sõber, näen, et sinuga on juhtunud midagi kohutavat. Tahaksin väga, et sa räägiksid mulle, mis võib sundida nii tugevat meest oma naisele, oma laste emale, kallale tungima — ja seda siin kõigi silme all. Sulle tundub kindlasti, et sul on selliseks rünnakuks mingi veenev põhjus. Mida see naine tegi, et ta väärib oma abikaasalt niisugust kohtlemist? Sind vaadates arvan nägevat su näos õiglusearmastust, soovi halastust üles näidata. Söandan väita, et sa tormaksid mulle kõhklematult appi, kui näeksid röövleid mind tee ääres ründamas. Arvatavasti oled elu jooksul palju selliseid vapraid tegusid teinud. Ütle aga, mu sõber, mulle nüüd, milles asi? Kas see naine tegi midagi valesti või kaotasid sa rumalusest pea ja ründasid teda mõtlematult?” Jeesus ei rääkinud palju, kuid see, mida ta ütles, puudutas mehe südant nii nagu tema lahke pilk ja osavõtlik naeratuski, mille ta mehele pärast oma jutu lõppu kinkis. Mees ütles: „Ma näen, et sa oled küünikute preester, ja olen sulle tänulik, et sa mind tagasi hoidsid. Mu naine pole mulle eriti midagi halba teinud: ta on hea naine, aga mind ärritab, kuidas ta minu kallal teiste kuuldes norib, ja ma lähen endast välja. Vabandan, et ma ei suutnud end ohjeldada, ja püüan täita edaspidi tõotust, mille andsin kord ühele su vendadest, kes palju aastaid tagasi õpetas mind ennast muutma. Ma luban sulle.”
133:2.2 Ja Jeesus ütles talle hüvastijätuks: „Mu sõber, pea alati meeles, et mehel pole naise üle muud õiguspärast võimu kui see, mille naine on talle omal soovil ja vabatahtlikult andnud. Sinu naine on otsustanud sinuga koos läbi elu minna ja sulle eluvõitlustes toeks olla ning võtta enda kanda su lapsi sünnitades ja kasvatades sinust tunduvalt suurem koorem. Oleks väga õiglane, kui ta vastutasuks selle erakordse teenimise eest saaks sinult selle erilise turvatunde, mida üks mees võib pakkuda naisele kui oma partnerile, kes peab tema lapsi kandma, sünnitama ja kasvatama. Armastav hool ja tähelepanu, mida mees on valmis oma naisele ja lastele pakkuma, on mõõduks, kui kõrgele loova ja vaimse eneseteadvuse astmele ta on jõudnud. Kas sa tead, et mees ja naine on selles suhtes Jumala partnerid, et nad loovad üheskoos olendeid, kelle hing võib suureks kasvades surematuse omandada? Taevane Isa kohtleb universumi laste Vaim-Ema kui endaga võrdväärset. Jumalik on jagada oma elu ja kõike sellega seonduvat võrdsetel alustel emast partneriga, kes nii jäägitult jagab sinuga seda jumalikku kogemust, mis seisneb teie endi taasloomises teie laste elude kaudu. Kui sa vaid suudaksid armastada oma lapsi nii, nagu Jumal armastab sind, armastaksid ja peaksid kalliks ka oma naist, nagu taevane Isa austab ja ülendab Lõpmatut Vaimu, tohutu suure universumi kõigi vaim-laste ema.”
133:2.3 Kui nad laeva pardale asusid, nägid nad tagasi vaadates seda paari seismas teineteise embuses, pisarad silmis. Kuulnud teist poolt Jeesuse sõnumist mehele, mõtiskles Gonod selle üle kogu päeva ja otsustas Indiasse tagasi pöördudes oma kodus ümberkorraldusi teha.
133:2.4 Reis Nikopolisesse oli meeldiv, kuid kulges aeglaselt, sest tuuled polnud soodsad. Nemad kolm veetsid palju tunde, kõneldes Roomas kogetust ja meenutades peaaegu kõike, mis nendega oli juhtunud pärast esmakohtumist Jeruusalemmas. Ganidi täitis teiste eest hoolitsemise vaim. Ta alustas tööd laeva stjuuardiga, aga teisel päeval, eksinud religiooni keerdkäikudesse, kutsus Joosua endale appi.
133:2.5 Nad veetsid mitu päeva Nikopolises, linnas, mille Augustus oli umbes viiekümne aasta eest rajanud kui „võidulinna” Aktiumi lahingu mälestuseks, sest just selles paigas oli ta oma väega enne lahingut laagris olnud. Nad ööbisid ühe Jeramynimelise juudi usku pöördunud kreeklase juures, kellega olid laeval tutvunud. Apostel Paulus elas oma kolmanda misjonireisi ajal kogu talve samas majas Jeramy poja juures[2]. Nikopolisest purjetasid nad sama laevaga Korintosesse, Rooma provintsi Ahhaia pealinna.
¶ 3. KORINTOSES
133:3.1 Ajaks, kui nad Korintosesse jõudsid, oli Ganid hakanud juudi religiooni vastu suurt huvi tundma, seepärast polnud selles midagi imelikku, et ta ühel päeval, kui nad sünagoogist möödusid ja inimesi sinna sisenemas nägid, palus Jeesusel end teenistust kuulama viia. Nad kuulasid tol päeval õpetatud rabi jutlust teemal „Iisraeli saatus” ja kohtusid pärast teenistust sünagoogi vardja Krispusega[3]. Nad käisid veel mitu korda sünagoogis teenistusel, kuid põhiliselt selleks, et kohtuda Krispusega. Ganid hakkas Krispust, tema naist ja nende viit last sügavalt armastama. Talle meeldis väga vaadata, kuidas ühe juudi perekonna elu on korraldatud.
133:3.2 Sel ajal kui Ganid uuris perekonnaelu, õpetas Jeesus Krispusele usuelu paremat korraldamist. Jeesus pidas selle edumeelse juudiga üle kahekümne jutuajamise ning pole üllatav, et aastaid hiljem, kui Paulus samas sünagoogis jutlusi pidas ja juudid tema sõnumi tagasi lükkasid ning hääletasid selle poolt, et tal keelataks edaspidi sünagoogis jutlustamine, ja ta seepeale paganate juurde läks, võttis toosama Krispus kogu oma perega uue religiooni vastu ja sai hiljem Pauluse Korintosesse asutatud kristliku kiriku üheks põhiliseks toetajaks.
133:3.3 Pooleteise aasta jooksul, mis Paulus jutlustas Korintoses, kus temaga hiljem ühinesid ka Siilas ja Timoteos, kohtas ta paljusid, keda oli õpetanud „india kaupmehe poja juudist koduõpetaja”[4].
133:3.4 Korintoses kohtasid nad inimesi kolme kontinendi kõigist rassidest. See oli Aleksandria ja Rooma kõrval Vahemere-äärse impeeriumi kõige kosmopoliitilisem linn. Linnas leidus palju tähelepanuväärset ja Ganid ei väsinud külastamast kindlust, mis asus peaaegu kuuesaja meetri kõrgusel merepinnast. Ta veetis palju vaba aega ka sünagoogis ja Krispuse kodus. Naise seisund juudi kodus algul ehmatas, hiljem aga võlus teda: see oli noorele indialasele suur avastus.
133:3.5 Jeesus ja Ganid olid sagedased külalised ka ühes teises juudi kodus, vaga kaupmehe Justuse peres, kes elas sünagoogi lähedal[5]. Ning kui apostel Paulus hiljem samuti selles kodus viibis, kuulis ta sageli lugusid neist india noormehe ja tema juudi õpetaja külaskäikudest ning nii Paulus kui ka Justus oleksid tahtnud teada, mis sellest targast ja andekast heebrea õpetajast küll oli saanud.
133:3.6 Roomas oli Ganid tähele pannud, et Jeesus keeldus avalikku sauna tulemast. Hiljem püüdis noormees Jeesust mitu korda mõjutada, et too väljendaks oma arvamust sugupooltevaheliste suhete kohta. Jeesus küll vastas noormehe küsimustele, kuid alati näis, et ta ei soovi neil teemadel pikemalt rääkida. Ühel õhtul, kui nad jalutasid Korintosest välja selle paiga lähedale, kus kindluse müür mereni laskus, kõnetasid neid kaks kergete elukommetega naist. Ganid oli õigesti mõistnud, et Jeesusel on kõrged ideaalid ning et ta jälestab kõike, mis on ebapuhas ja pahelise maiguga. Seepärast vastas ta naistele järsult ja käskis ebaviisaka liigutusega neil lahkuda. Kui Jeesus seda nägi, ütles ta Ganidile: „Sul on head kavatsused, kuid sa ei tohiks söandada Jumala lastega nii rääkida, isegi kui nad on juhtumisi tema eksinud lapsed. Kes oleme meie, et võiksime nende naiste üle kohut mõista? Kas sa tead kõiki asjaolusid, mis on viinud neid nii kaugele, et nad peavad sellisel viisil elatist teenima? Peatume hetkeks ja räägime neist asjadest.” Kurtisaanid olid tema jutu üle veelgi enam imestunud kui Ganid.
133:3.7 Seistes seal kuuvalguses, rääkis Jeesus edasi: „Igas inimmeeles elab jumalik vaim, taevase Isa kingitus. See hea vaim püüab meid alati Jumala juurde juhtida, aidata meil Jumalat leida ja tunda; ent surelikes on ka palju loomulikke füüsilisi kalduvusi, mille Looja on indiviidi ja rassi heaolu huvides neile andnud. Sageli satuvad mehed ja naised segadusse, püüdes ennast mõista ja maadeldes mitmesuguste raskustega enesele elatist teenides maailmas, kus isekus ja patt on nii valdavad. Ma näen, Ganid, et kumbki neist naistest pole tahtlikult patune. Näen nende näost, et nad on palju kurvastust tunda saanud. Nad on oma pealtnäha julma saatuse käes rohkesti kannatanud, nad pole niisugust elu meelega valinud. Nad on heitunult, peaaegu meeleheitesse langedes alistunud hetkeolukorra survele ja leppinud selle ebameeldiva elatise teenimise viisiga kui parima võimalusega pääseda nende jaoks lootusetuna tundunud olukorrast. Ganid, mõni inimene on oma südames tõesti paheline ja teeb tahtlikult alatusi, kuid ütle mulle, vaadates neid nüüdseks pisarates nägusid, kas sa näed midagi halba või pahelist?” Kui Jeesus vaikis ja vastust ootama jäi, oli Ganid hetke keeletu ning suutis siis vaid kogelda: „Ei, Õpetaja, ei näe. Ja ma vabandan, et olin nende vastu nii ebaviisakas — palun neilt andestust.” Seepeale lausus Jeesus: „Ma ütlen nende nimel, et nad on sulle andeks andnud, nagu ma ütlen oma taevase Isa nimel, et tema on neile andeks andnud. Nüüd tulge kõik minuga kaasa minu sõbra majja, et einestada ja kavandada edaspidiseks uut ja paremat elu.” Hämmastunud naised polnud kuni selle hetkeni sõnagi lausunud, nad vaatasid teineteisele otsa ja järgnesid vaikides meestele.
133:3.8 Kujutlege Justuse naise üllatust, kui Jeesus saabus sel hilisel tunnil koos Ganidi ja nende kahe võõraga ning ütles: „Andke meile andeks, et me säärasel tunnil tuleme, kuid meie Ganidiga soovime suutäie süüa ja me jagaksime oma toitu nende kahe äsjaleitud sõbraga, kes on samuti näljased; peale selle tulime me teie juurde mõttega, et äkki te soovite anda meile nõu, kuidas aidata neil naistel kõige paremini uut elu alustada. Nad võivad teile oma loo jutustada, kuid ma aiman, et nad on elus palju muret näinud, ning juba nende viibimine siin majas tõendab, kui tõsimeelselt nad ihaldavad tundma õppida häid inimesi ja kuivõrd valmis on nad haarama kinni võimalusest näidata kogu maailmale — isegi taeva inglitele —, millisteks vaprateks ja üllateks naisteks nad võivad saada.”
133:3.9 Kui Justuse naine Marta oli toidu lauale pannud, lahkus Jeesus ootamatult nende juurest, öeldes: „On juba hilja ning selle noormehe isa ootab meid, seepärast palume end vabandada, et jätame teid kolme naist — Kõigekõrgema armastatud last — siia omavahele. Ning ma palvetan teie vaimse juhtimise eest, kui teie teete plaane uueks ja paremaks eluks maa peal ja igaveseks eluks suures teispoolsuses.”
133:3.10 Nii lahkusid Jeesus ja Ganid naiste juurest. Kaks kurtisaani polnud seni midagi öelnud, Ganid oli samuti keeletu. Ja mõne hetke oli seda ka Marta, kes tõusis siiski peagi olukorra kõrgusele ning tegi nende võõraste heaks kõik, mida Jeesus oli lootnud. Vanem naine suri veidi hiljem rõõmsas lootuses igavesele ellujäämisele, noorem naine aga hakkas Justuse ettevõttes tööle ning sai hiljem Korintose esimese ristiusukiriku eluaegseks liikmeks.
133:3.11 Jeesus ja Ganid kohtasid Krispuse kodus mitu korda Gaiust, kellest sai hiljem Pauluse ustav toetaja[6]. Nende kahe Korintoses veedetud kuu jooksul oli neil südamlikke vestlusi hulga väärt inimestega ning kõigi nende pealtnäha juhuslike kontaktide tulemusena hakkasid enam kui pooled sel viisil mõjutatud inimesed hiljem ristiusu koguduse liikmeteks.
133:3.12 Kui Paulus esmakordselt Korintosesse läks, ei kavatsenud ta sinna kauaks jääda. Aga ta ei teadnud, kui hästi oli juudist koduõpetaja tema tööks teed sillutanud[7]. Samuti avastas ta, et Akvila ja Priska olid juba suure huvi tekitanud; Akvila oli üks küünikuid, kellega Jeesus oli Roomas kohtunud. See juudi abielupaar oli Roomast põgenenud ning võttis Pauluse õpetused kiiresti omaks. Ta elas nende juures ja töötas koos nendega, sest ka nemad olid telgimeistrid. Just neil põhjustel jäi Paulus Korintosesse kauemaks.
¶ 4. ISIKLIK TÖÖ KORINTOSES
133:4.1 Jeesusel ja Ganidil oli Korintoses palju huvitavaid kogemusi. Nad vestlesid põhjalikult paljude inimestega, kes said Jeesuse õpetustest suurt kasu.
133:4.2 Möldrile õpetas ta tõeterade jahvatamist elukogemuste veskis, et jumaliku elu raskesti mõistetavad seigad oleksid kättesaadavad ka nõrkadele ja nõtradele kaasinimestele. Jeesus ütles: „Andke tõepiima neile, kes on vaimselt arusaamisvõimelt imikud. Serveerige oma elavas ja armastavas hoolekandes vaimset toitu huviäratavalt ja iga teilt küsija vastuvõtuvõimele sobival viisil[8].”
133:4.3 Rooma tsentuuriole ütles ta: „Andke keisrile, mis keisri oma, ja Jumalale, mis Jumala oma. Siiras Jumala teenimine ja ustav keisri teenimine ei ole omavahel vastuolus, kui just keiser ei julge nõuda endale neid austusavaldusi, mida võib nõuda vaid Jumalus. Ustavus Jumalale, kui te peaksite teda tundma õppima, ainult suurendaks teie ustavust ja truudust oma väärikale imperaatorile[9].”
133:4.4 Mithraismikultuse tõsimeelsele juhile ütles ta: „Sa teed õigesti, kui otsid igavese pääsemise religiooni, kuid sa otsid ekslikult seda vaimustavat tõde inimese loodud müsteeriumidest ja filosoofiatest. Kas sa siis ei tea, et igavese pääsemise saladus peitub sinu enda hinges? Kas sa ei tea, et taevane Jumal on saatnud oma vaimu sinu sisse elama ning et see vaim juhib kõiki tõtt armastavaid ja Jumalat teenivaid surelikke sellest elust surmaväravate kaudu valguse igaveste kõrgusteni, kus Jumal ootab, et oma lapsi vastu võtta? Ära unusta kunagi, et sina, kes sa tunned Jumalat, oled Jumala poeg, kui sa tõesti igatsed olla tema sarnane[10].”
133:4.5 Epikuurlasest õpetajale ütles ta: „Sa teed hästi, et valid parima ja hindad kõrgelt head, kuid kas sa oled tark, kui sa ei saa aru sureliku elu olulisimatest tähendustest vaimuilmades; valdkondadest, mis tulenevad arusaamast, et Jumal on sinu inimsüdames? Kogu inimkogemuses on tähtis tunda Jumalat, kelle vaim elab sinu sisimas ja püüab juhtida sind edasi sel pikal ja peaaegu lõputul teel meie ühise Isa, kogu loodu Jumala, universumite Issanda enda palge ette[11].”
133:4.6 Kreeka ettevõtjale ja ehitajale ütles ta: „Mu sõber, inimestele ainelisi ehitisi rajades kasvata oma vaimset olemust sinu hinges peituva jumaliku vaimu sarnaseks. Ära lase oma saavutustel ajaliku ehitajana jõuda ette sinu saavutustest taevariigi vaimse pojana. Sa küll ehitad teistele ajalikke eluasemeid, kuid ära jäta kindlustamata endale õigust igaviku eluasemetele. Pea alati meeles, et on olemas linn, mille alusmüürideks on õiglus ja tõde ning mille ehitaja ja looja on Jumal[12].”
133:4.7 Rooma kohtunikule ütles ta: „Inimeste üle kohut mõistes pea meeles, et sinu enda üle hakatakse universumi Valitsejate kohtu ees kunagi kohut mõistma. Mõista kohut õiglaselt, isegi halastavalt, nii nagu sa ise kunagi ihkad halastust Ülima Kohtuniku kätes. Mõista kohut nii, nagu sa sooviksid sinu üle samadel asjaoludel kohut mõistetavat, järgides nii seaduse kirjatähte kui ka selle vaimu. Ning kui sa mõistad õigust, juhindudes eelkõige õiglusest sinu ette toodud inimeste vajaduste valguses, olgu sul õigus loota halastusega mahendatud õiglusele, seistes kord ise kogu maailma Kohtuniku ees[13].”
133:4.8 Kreeka kõrtsiemandale ütles ta: „Paku oma külalislahkust, nagu võõrustaksid Kõigekõrgema lapsi. Tõsta oma raske igapäevatöö kauni kunsti kõrgtasemele, mõistes üha paremini, et sa hoolitsed nende inimeste kaudu Jumala eest, kelle vaim on laskunud elama igasse inimsüdamesse, et muuta teiseks tema meelt ja juhtida tema hinge selle jumaliku vaimu annetanud Paradiisi-Isa tundmisele[14].”
133:4.9 Jeesus vestles korduvalt ühe hiina kaupmehega. Hüvasti jättes manitses ta teda: „Palvelda ainult Jumalat, kes on sinu tõeline vaimne esivanem. Pea meeles, et Isa vaim elab alati sinu sisimas ja juhib sinu hinge püsivalt taeva poole. Kui sa järgned selle surematu vaimu alateadlikule juhtimisele, astud kindlasti jätkuvalt Jumala leidmise üleval teel. Ja kui sa taevase Isani jõuad, siis sellepärast, et teda otsides oled üha enam temasarnaseks saanud. Niisiis hüvasti, Chang, kuid ainult mõneks ajaks, sest me kohtume taas valgusmaailmades, kus vaimhingede Isal on Paradiisi suunas liikujate jaoks palju meeldivaid peatuspaiku[15].”
133:4.10 Rändurile Britanniast ütles ta: „Mu sõber, näen, et sa otsid tõde, ning arvan, et sinu sisimas võib elada kogu tõe Isa vaim. Kas sa oled kunagi siiralt püüdnud omaenda hinge vaimuga kõnelda? Seda on tõepoolest raske teha ja harva saavutad selles teadlikult edu, kuid ainelise meele iga aus püüe suhelda oma sisimas elava vaimuga annab teataval määral tulemusi, ehkki enamik kõigist neist suurepärastest inimkogemustest peab jääma kauaks nende Jumalat tundvate surelike hingede teadvusülesteks kogemusteks.”
133:4.11 Põgenevale noorukile ütles Jeesus: „Pea meeles, et on kaks asja, mille eest ei saa põgeneda — Jumala ja iseenda eest. Kõikjale, kuhu sa lähed, tulevad koos sinuga sa ise ja sinu südames elav taevase Isa vaim. Mu poeg, ära püüa end petta, vaata parem elu tõsiasjadele julgelt silma. Usu kindlalt, et sa oled Jumala poeg, ning usu igavest elu, nagu ma sulle olen õpetanud. Võta endale alates tänasest päevast sihiks olla tõeline mees, kes on otsustanud elule vapralt ja arukalt vastu astuda.”
133:4.12 Süüdimõistetud kurjategijale ütles ta tolle viimsel tunnil: „Mu poeg, sulle on saabunud halvad ajad. Oled teelt eksinud, oled kuritegude võrku kinni jäänud. Sinuga vesteldes sain väga hästi aru, et sa ei kavatsenudki teha seda, mille eest pead nüüd andma oma ajaliku elu. Kuid sa sooritasid selle kuriteo ja su ligimesed on su süüdi mõistnud, nad on otsustanud, et sa pead surema. Meie sinuga ei saa keelata riigile õigust sääraseks enesekaitseks, nagu ta on endale valinud. Paistab, et sul pole mingit inimeselikku võimalust oma süüteo karistusest pääseda. Su ligimesed peavad sinu üle su süüteo pärast kohut mõistma, kuid on olemas Kohtunik, kellelt sa võid andestust paluda ja kes mõistab sinu üle kohut sinu tõelisi motiive ja paremaid kavatsusi arvestades. Sul pole vaja karta Jumala kohtu ette astuda, kui su kahetsus on tõeline ja usk siiras. Asjaolu, et su eksimus tõi kaasa inimeste määratud surmaotsuse, ei kahjusta sinu hinge võimalusi leida õiglust ja halastust taevaste kohtute ees.”
133:4.13 Jeesus tundis rõõmu arvukatest südamlikest vestlustest paljude janunevate hingedega, liiga paljudega, et neid siinkohal kirja panna. Kolmele rändurile meeldis Korintoses väga. Kui mitte arvestada Ateenat, mis oli tolle aja kuulsaim hariduskeskus, oli Korintos Rooma aegadel Kreeka tähtsaim linn ja kahekuuline viibimine selles õitsvas kaubanduskeskuses pakkus neile kõigile võimalust ohtrasti väärtuslikke kogemusi omandada. See linn oli nende tagasiteel Roomast üks huvitavamaid peatuspaiku.
133:4.14 Gonodil oli Korintoses palju ärihuvisid, kuid lõpuks said äriasjad aetud ja nad valmistusid purjetama Ateenasse. Nad reisisid väikese paadiga, mida sai maismaad mööda kuueteistkümne kilomeetri kaugusele ühest Korintose sadamast teise kanda.
¶ 5. ATEENAS — ARUTLUS TEADUSEST
133:5.1 Peagi jõudsidki nad sellesse Kreeka igivanasse teadus- ja hariduskeskusse ning Ganidi erutas väga mõte, et ta on Ateenas, Kreekas, Aleksandri kunagise impeeriumi kultuurikeskuses, sest selle impeeriumi piirid olid ulatunud isegi tema kodumaani Indiani. Äriasju oli siin vähe ajada ja Gonod veetis enamiku ajast koos Jeesuse ja Ganidiga, külastades paljusid vaatamisväärsusi ning kuulates noormehe ja tema mitmekülgse õpetaja huvitavaid arutelusid.
133:5.2 Ateenas õitses ikka veel suur ülikool ja nad külastasid kolmekesi sageli selle õppesaale. Jeesus ja Ganid arutasid põhjalikult Platoni õpetusi, kui olid Aleksandria Museionis selleteemalisi loenguid kuulanud. Nad nautisid kreeka kunsti, mille näiteid linnas siin-seal ikka veel leidus.
133:5.3 Nii isa kui ka poeg nautisid väga ühel õhtul võõrastemajas toimunud Jeesuse ja kellegi kreeka filosoofi teadusalast arutelu. Kui see pedant oli peaaegu kolm tundi rääkinud ja oma jutu lõpetas, ütles Jeesus talle nüüdisaegses sõnastuses järgmist:
133:5.4 Teadlased võivad õppida kunagi mõõtma gravitatsiooni, valguse ja elektri energia või jõu avaldumisi, kuid needsamad teadlased ei saa teile kunagi (teaduslikult) öelda, mis need universuminähtused on. Teadus tegeleb füüsilise energia mõjudega, religioon tegeleb igaveste väärtustega. Tõeline filosoofia kasvab välja tarkusest, mis annab oma parima, et neid kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid tähelepanekuid omavahel vastavusse viia. Alati püsib oht, et üksnes mateeriaga tegelevat teadlast tabab matemaatiline uhkus ja statistiline egotism, rääkimata vaimupimedusest.
133:5.5 Ainelises maailmas kehtib loogika ja matemaatika on usaldusväärne, kui selle rakendamine piirdub mateeriaga, aga kumbagi ei tohiks pidada täiesti usaldusväärseks või eksimatuks, lahendades eluprobleeme. Elus on nähtusi, mis pole täiesti ainelised. Aritmeetika ütleb, et kui üks inimene pügab lamba kümne minutiga, siis kümme inimest pügaksid selle lamba ühe minutiga. See on matemaatiliselt õige, kuid pole tõsi, sest kümme meest ei saaks sellega hakkama: nad hakkaksid üksteist niivõrd segama, et töö kulgeks palju aeglasemalt.
133:5.6 Matemaatika väidab, et kui üks inimene esindab teatavat intellektuaalse ja moraalse väärtuse ühikut, esindavad kümme inimest seda väärtust kümnekordselt. Kuid inimisiksuste puhul oleks tõelähedasem öelda, et niisuguse isiksuste ühenduse väärtus võrduks nende isiksuste arvu ruuduga ja mitte lihtsalt aritmeetilise summaga. Ühiskonnas koordineeritult tegutsev inimrühm on palju suurem jõud kui vaid selle liikmete summa.
133:5.7 Kvantiteeti võib pidada faktiks, seega teaduslikult ühetaolisuseks. Kvaliteet sõltub meelepoolsest tõlgendusest ja esindab väärtuste hinnanguid, mistõttu jääb järelikult individuaalseks kogemuseks. Kui nii teadus kui ka religioon oleksid vähem dogmaatilised ja kriitika suhtes sallivamad, hakkaks filosoofia omandama universumist ühtset arukat ettekujutust.
133:5.8 Kosmilises universumis eksisteerib ühtsus, kui te vaid suudaksite selle tegelikust toimimisest aru saada. Tõeline universum on igavese Jumala kõigi laste vastu sõbralik. Tegelik probleem seisneb selles, kuidas saab inimese piiritletud meel jõuda loogilise, tõese ja kooskõlalise mõtteni? Seda universumit tunnetavat meeleseisundit võib saavutada vaid siis, kui mõelda, et kvantitatiivse fakti ja kvalitatiivse väärtuse ühine algpõhjus on Paradiisi-Isa. Niisugune reaalsuskontseptsioon võimaldab universuminähtumuse eesmärgipärasest ühtsusest avaramalt aru saada, see ilmutab isegi edenevate isiklike saavutuste vaimset sihti. Ning see kontseptsioon ühtsusest võib esitada pidevalt muutuvate ebaisikuliste suhete ja arenevate isikuliste suhete muutumatut tausta elavas universumis.
133:5.9 Aine ja vaim ja nende vahepealne seisund on reaalse universumi tõelise ühtsuse kolm omavahel seotud ja vastastikku mõjuvat tasandit. Olenemata sellest, kui lahknev see fakti ja väärtuse universuminähtumus võib tunduda, on ta ikkagi ühtne Ülimas.
133:5.10 Ainelise eksisteerimise reaalsus puudutab nii nähtavat ainet kui ka veel tundmatut energiat. Kui universumi energiad sedavõrd aeglustuvad, et jõuavad teatava liikumisastmeni, muutuvad need energiad soodsatel tingimustel massiks. Ning ärge unustage, et ka meel, mis ainsana võib näivate reaalsuste olemasolu tajuda, on ise reaalne. Ning selle energia-massi, meele ja vaimu universumi algpõhjus on igavene — see eksisteerib ja seisneb Kõikse Isa ja temaga kooskõlastatud absoluutide olemuses ja reageeringutes.
133:5.11 Nad kõik olid Jeesuse sõnadest enam kui hämmastunud ja kreeklane ütles nendega hüvasti jättes: „Viimaks ometi on mu silmad näinud juuti, kes mõtleb millelegi muule kui vaid oma rahvuslikule üleolekule ja räägib millestki muust kui religioonist.” Ning seejärel läksid nad magama.
133:5.12 Ateenas veedetud aeg oli meeldiv ja kasulik, kuid inimlike kontaktide poolest mitte eriti viljakas. Liiga paljud tolle aja ateenlased tundsid kas intellektuaalset uhkust oma kunagise maine üle või olid meelelt rumalad ja harimatud, pärinedes varasemate, Kreeka hiilguse ja selle rahva tarkuse aegade alamatest orjadest. Sellegipoolest leidus Ateena kodanike seas veel erksa vaimuga mehi ja naisi.
¶ 6. EFESOSES — ARUTLUS HINGEST
133:6.1 Rändurid lahkusid Ateenast Troasi kaudu Efesosse, Rooma Aasia provintsi pealinna. Nad jalutasid palju kordi efeslaste kuulsa Artemise templi juurde, mis oli linnast umbes kolme kilomeetri kaugusel. Artemis oli kogu Väike-Aasias kõige tuntum jumalanna ning tema eelkäijaks oli veelgi varasem emajumalanna iidse Anatoolia aegadest. Artemise palveldamisele pühendatud tohutu suures templis eksponeeritud tahumatu iidol olevat taevast alla langenud. Ganidi varem saadud koolitus kujude kui jumalikkuse sümbolite austamisest polnud veel päriselt ununenud ja ta pidas parimaks osta selle Väike-Aasia viljakusjumalanna auks väikese hõbealtari. Tol õhtul vestlesid nad kaua inimkätega loodud esemete kummardamisest.
133:6.2 Kolmandal sealviibimise päeval jalutasid nad jõe äärde sadama suudme süvendamist vaatama. Lõuna ajal rääkisid nad noore foiniiklasega, kes tundis koduigatsust ja oli väga heitunud, kuid peamiselt kade ühe noormehe peale, keda tema asemel oli edutatud. Jeesus lohutas teda ja ütles talle heebrea vanasõna: „Anne avab inimesele tee ja viib teda suurte ette[16].”
133:6.3 Kõigist suurtest linnadest, mida nad sellel ringreisil Vahemere ääres külastasid, tegid nad siin ristiusu misjonäride hilisema töö heaks kõige vähem ära. Ristiusk juurdus Efesoses suures osas tänu Pauluse pingutustele, kes elas siin enam kui kaks aastat, valmistades elatise teenimiseks telke ja pidades igal õhtul Türannose kooli peaauditooriumis usu- ja filosoofiaalaseid loenguid[17].
133:6.4 Sealsesse kohalikku filosoofiakoolkonda kuulus üks edumeelne mõtleja ja Jeesusel oli temaga mitu kasulikku jutuajamist. Jeesus kasutas nende vestluste jooksul korduvalt sõna „hing”. Lõpuks küsis see õpetatud kreeklane temalt, mida ta „hinge” all mõtleb. Jeesus vastas:
133:6.5 „Hing on see osa inimesest, mis mõtiskleb iseenda üle, tunnetab tõde ja tajub vaimu, tõstes inimolendi alatiseks loomariigi tasandilt kõrgemale. Eneseteadvus iseenesest pole veel hing. Kõlbeline eneseteadvus on tõeline inimlik eneseteostus, see on inimhinge vundament ning hing on see osa inimesest, millel on inimkogemuses potentsiaalne ellujäämisväärtus. Hingele on iseloomulikud moraalne valik ja vaimsed saavutused, võime tunda Jumalat ja tung olla tema sarnane. Inimese hing ei saa eksisteerida eraldi tema kõlbelistest mõtisklustest ja vaimsest tegevusest. Paigalseisev hing on surev hing. Ent inimese hing erineb meele sisimas elavast jumalikust vaimust. Jumalik vaim saabub inimmeele esimese moraalse aktiivsuse ilmnedes, mis tähendab hinge sündi.
133:6.6 Hinge pääsemine või kaotamine oleneb sellest, kas kõlblustunne saavutab igavese liidu teel oma surematu hingega ellujäämisstaatuse. Pääsemine on kõlblustunde eneseteostuse vaimsustumine, mille kaudu ta omandab ellujäämisväärtuse. Kõik hinge konfliktid tulenevad kooskõla puudumisest moraalse ehk vaimse eneseteadvuse ja puhtintellektuaalse eneseteadvuse vahel.
133:6.7 Kui inimhing saab küpseks ja üllaks ning vaimsustub, läheneb ta juba taevasele seisundile, mis on peaaegu ainelise ja vaimse, ainelise mina ja jumaliku vaimu vaheline olemusvorm. Inimolendi arengulist hinge on raske kirjeldada ja veelgi raskem demonstreerida, sest seda ei saa avastada ainelise uurimise ega vaimse tõestamise meetoditega. Ainelise teadusega ega ka puhta vaimutestimisega ei saa hinge olemasolu näidata. Olgugi et inimhinge eksisteerimist ei saa kindlaks teha ei ainelise teaduse ega ka vaimsete kriteeriumidega, tunnetab iga kõlbeliselt teadlik surelik oma hinge eksisteerimist reaalse ja tegeliku isikliku kogemusena.”
¶ 7. VIIBIMINE KÜPROSEL — ARUTLUS MEELEST
133:7.1 Peagi asusid rändurid laevaga teele Küprosele, peatudes Rhodosel. Nad nautisid seda pikka merereisi ja jõudsid saarele, oma reisi sihtkohta, kehalt ja vaimult väga värsketena.
133:7.2 Küprosel viibides kavatsesid nad tõeliselt puhata ja meelt lahutada, sest ringreis Vahemere ääres oli lõpule jõudmas. Nad maabusid Paphoses ja hakkasid seal kohe varuma kõike vajalikku mitmenädalaseks viibimiseks lähedalasuvates mägedes. Kolmandal päeval pärast saabumist asusidki nad teele, koormaloomad raskes lastis.
133:7.3 Kaks nädalat tundsid kolm meest puhkusest rõõmu, kuni noor Ganid äkki tõsiselt haigestus. Tal püsis kaks nädalat äge palavik, sageli ta sonis. Nii Jeesusel kui ka Gonodil oli haige noormehe eest hoolitsemisega palju tegemist. Jeesus põetas teda osavalt ja õrnalt ning isa oli hämmastunud, nähes, kui hellalt ja samas oskuslikult ta haiget noorukit hooldab. Nad olid inimasulatest kaugel ja poiss oli liiga haige, et teda kuhugi viia; seepärast valmistusid nad teda võimalikult hästi põetama, et ta sealsamas mägedes terveks ravida.
133:7.4 Ganidi kolmenädalase paranemise jooksul rääkis Jeesus talle palju huvitavat loodusest ja selle erinevatest tujudest. Nad jalutasid meelsasti mägedes; noormees esitas küsimusi ja Jeesus vastas ning isa jälgis kogu seda vaatepilti imetlusega.
133:7.5 Nende viimasel mägedes viibimise nädalal vestlesid Jeesus ja Ganid pikalt inimmeele funktsioonidest. Pärast mitmetunnilist arutelu esitas noormees järgmise küsimuse: „Aga Õpetaja, mida sa mõtled, öeldes, et inimesel on kõrgem eneseteadvuse vorm kui kõrgematel loomadel?” Jeesus vastas talle nüüdisaegses sõnastuses järgmist:
133:7.6 Mu poeg, olen sulle meelest ja selles elavast jumalikust vaimust juba palju rääkinud, kuid nüüd tahan ma rõhutada seda, et eneseteadvus on reaalsus. Kui mõni loom saab eneseteadlikuks, muutub ta primitiivseks inimeseks. See saavutus tuleneb ebaisikulist energiat ja vaimu tajuva meele funktsioonide kooskõlastatusest ning just see nähtumus kindlustab inimisiksusele talle annetatud absoluutse koondumispunkti, taevase Isa vaimu.
133:7.7 Ideed pole lihtsalt registreeritud aistingud: ideed on aistingud pluss isikulise mina mõtisklevad tõlgendused ning see mina on midagi enamat kui vaid kellegi aistingute summa. Arengulises individuaalsuses tekib midagi ühtsusele lähenevat ning see ühtsus tuleneb absoluutse ühtsuse ühe osa kohalolekust sinu sisimas, mis seda enesest teadlikku loomset päritolu meelt vaimselt aktiveerib.
133:7.8 Tavaline loom ei saa end ajas tunnetada. Loomadel on liidetud aistingu-äratundmise füsioloogilise koordineerimise võime ja sellekohane mälu, kuid nad ei koge aistingu tähendust ega seosta sihipäraselt neid koosesinevaid füüsilisi kogemusi, mille kohta arukas ja kaalutlev inimene tõlgendavaid järeldusi teeb. Ning see enesest teadliku eksisteerimise fakt koos edasise vaimse kogemuse reaalsusega teebki inimese potentsiaalseks universumi pojaks ja lubab aimata, et ta jõuab lõpuks universumi Ülima Ühtsuseni.
133:7.9 Kuid inimmina pole ka lihtsalt edenevate teadvusseisundite summa. Teadvuse sortija ja liigitaja tõhusa toimimiseta poleks individuaalsuse määratlemiseks piisavalt ühtsust. Selline ühendamata meel ei saa saavutada inimseisundi teadlikke tasandeid. Kui teadvuse seosed oleksid puhtjuhuslikud, esineks iga inimese meeles hullumeelsuse teatavate aspektide kontrollimatuid ja juhuslikke seoseid.
133:7.10 Ainuüksi füüsiliste aistingute teadvusele tuginev inimmeel ei suudaks kunagi vaimsetele tasanditele jõuda: seda liiki ainelisel meelel puuduks täielikult kõlbeliste väärtuste tunnetus ja vaimselt valdav juhtiv tunne, mis on nii oluline isiksuse harmoonilise ühtsuse saavutamiseks ajas ja lahutamatu isiksuse ellujäämisest igavikus.
133:7.11 Inimmeelel hakkavad juba varakult ilmnema aineülesed omadused, tõeliselt mõtisklev inimintellekt ei ole päriselt aja piiride kütkeis. Inimeste elud kujunevad väga erinevaks, mis näitab mitte ainult erinevusi nende päritud omadustes ja keskkonnamõjudes, vaid ka seda, mil määral nad on suutnud ühineda oma sisimas elava Isa vaimuga, mil määral nad on suutnud teineteisega samastuda.
133:7.12 Inimmeel ei talu hästi vastuolu, mis tuleneb ustavusest kahele isandale korraga. Hingele on väga pingutav teenida ühtaegu nii head kui ka kurja. Ülimalt õnnelik ja tõhusalt ühtlustunud on meel, mis on pühendunud taevase Isa tahte täitmisele. Lahendamata vastuolud hävitavad ühtsuse ja viivad meele lõhenemiseni. Kuid hinge ellujäämisvõimet ei edenda püüd saavutada iga hinna eest meelerahu, üllastest püüdlustest loobumine ja vaimsete ideaalide osas kompromissile minek — see rahu saavutatakse pigem tõe vapra maksmapanekuga ning see võit kurja üle headuse võimsa jõuga.
133:7.13 Järgmisel päeval lahkusid nad Salamisesse, kust asusid teele Süüria rannikule, Antiookiasse.
¶ 8. ANTIOOKIAS
133:8.1 Antiookia oli Rooma provintsi Süüria pealinn ja siin oli ka impeeriumi maavalitseja residents. Antiookias elas pool miljonit inimest, suuruselt oli see impeeriumi kolmas linn, kuid pahelisuse ja varjamatu kõlvatuse poolest esimene. Gonodil oli üsna palju äriasju ajada, seetõttu olid Jeesus ja Ganid sageli omaette. Nad käisid üheskoos selle paljukeelse linna kõigis paigus peale Daphne salu. Gonod ja Ganid küll külastasid seda kurikuulsat häbipühamut, kuid Jeesus keeldus kaasa tulemast. Indialasi niisugused vaatepildid ei šokeerinud, idealistlikule heebrealasele olid need aga vastumeelt.
133:8.2 Palestiinale ja oma reisi lõpule lähenedes muutus Jeesus tõsiseks ja mõtlikuks. Antiookias vestles ta väheste inimestega, samuti läks harva linna kõndima. Pärast paljusid küsimusi selle kohta, miks õpetaja Antiookia vastu nii vähe huvi tunneb, õnnestus Ganidil lõpuks Jeesuselt järgmist kuulda: „See linn pole Palestiinast kaugel, võib-olla tulen ma siia kunagi tagasi.”
133:8.3 Ganidil oli Antiookias väga huvitav kogemus. See noormees oli näidanud end taibuka õpilasena ja hakanud juba mõningaid Jeesuse õpetusi praktikas kasutama. Antiookias elas üks tema isa ettevõttega seotud indialane, kes oli muutunud nii ebameeldivaks ja pahuraks, et oli kaalutud tema vallandamist. Kui Ganid seda kuulis, läks ta isa ettevõttesse ja pidas oma kaasmaalasega pika jutuajamise. See mees tundis, et teeb valet tööd. Ganid rääkis talle taevasest Isast ja avardas mitmeti tema vaateid religioonile. Ent kõigest sellest, mis Ganid rääkis, oli kõige enam kasu heebrea vanasõnast „Tee oma jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata[18].”
133:8.4 Kui nad olid oma pagasi kaamelikaravani jaoks valmis pannud, läksid nad Sidonisse ja sealt Damaskusesse ning kolme päeva pärast valmistusid asuma pikale reisile üle kõrbeliivade.
¶ 9. MESOPOTAAMIAS
133:9.1 Karavanireis läbi kõrbe polnud neile paljurännanud meestele uus kogemus. Vaadanud, kuidas tema õpetaja aitas nende kahekümnele kaamelile koormaid selga laadida ja soovis nende endi looma ise juhtima hakata, hüüatas noormees: „Õpetaja, kas on ka midagi, mida sa ei oska teha?” Jeesus ainult naeratas, öeldes: „Usin õpilane austab alati oma õpetajat.” Ja nõnda asusid nad teele iidse Uuri linna poole.
133:9.2 Uuri kui Aabrahami sünnipaiga varane ajalugu oli Jeesust alati väga huvitanud ja sama palju pakkusid talle põnevust ka Suusa varemed ja pärimused, isegi niivõrd, et Gonod ja Ganid jäid neisse paikadesse veel kolmeks nädalaks, et Jeesusel oleks rohkem aega kõike uurida, ning ka selleks, et neil oleks rohkem võimalust veenda teda endaga Indiasse kaasa tulema[19][20].
133:9.3 Uuris viibides vestles Ganid Jeesusega pikalt teadmiste, tarkuse ja tõe erinevustest. Teda võlus väga ühe heebrea targa ütlus „Tarkus on kõige tähtsam, seepärast taotle tarkust. Teadmisi otsides taotle arusaamist. Ülenda tarkust ja tema edendab sind. Kui sa ta omaks võtad, siis tema tõstab su ausse[21].”
133:9.4 Viimaks saabus lahkumispäev. Nad olid kõik vaprad, eriti noormees, kuid see oli neile suur katsumus. Silmad olid neil pisarais, kuid südamed julged. Õpetajaga hüvasti jättes ütles Ganid: „Hüvasti, Õpetaja, kuid mitte igaveseks. Kui ma jälle Damaskusesse tulen, otsin sind üles. Ma armastan sind, sest ma arvan, et taevane Isa peab olema sinu sarnane; ma vähemalt tean, et sa oled üsna sarnane sellega, mida sa mulle temast oled rääkinud. Pean sinu õpetust meeles, kuid eelkõige ei unusta ma kunagi sind ennast.” Isa ütles: „Hüvasti, suur õpetaja, sa oled meid paremaks muutnud ja aidanud meil Jumalat tunda.” Jeesus vastas: „Rahu olgu teiega ja jäägu teiega alati taevase Isa õnnistus.” Jeesus seisis kaldal ja vaatas, kuidas väike paat neid ankrus seisva laeva juurde viis. Nii lahkus Õpetaja Charaxis oma India sõpradest, et neid enam mitte kunagi selles maailmas näha, ega saanud ka nemad kunagi teada, et see mees, kes hiljem ilmus Jeesus Naatsaretlasena, oli toosama sõber, kellest nad just olid lahkunud — nende õpetaja Joosua.
133:9.5 Ganidist sai Indias täiskasvanuna mõjukas mees, vääriline järeltulija oma väljapaistvale isale, ning ta asus levitama üllaid tõdesid, mida ta oli õppinud oma armastatud õpetajalt Jeesuselt. Kui Ganid kuulis hiljem ühest Palestiinas tegutsenud imelikust õpetajast, kes lõpetas oma elutee ristil, täheldas ta küll selle Inimese Poja evangeeliumi sarnasust oma juudist õpetaja õpetustega, kuid ei osanud aimatagi, et need kaks olid tegelikult üks ja sama isik.
133:9.6 Nii lõppes see peatükk Inimese Poja elus, mida võiks nimetada õpetaja Joosua missiooniks.
¶ Viited
- ↑ Jumal ei austa inimesi: 2Aj 19:7; Ii 34:19; Srk 35:12; Ap 10:34; Rm 2:11; Gl 2:6; Gl 3:28; Ef 6:9; Kl 3:11.
- ↑ Paulus talvitus Nikopolis: Tt 3:12.
- ↑ Crispus: Ap 18:8; 1Kr 1:14.
- ↑ Silas ja Timoteos: Ap 18:5.
- ↑ Justus: Ap 18:7; Kl 4:11.
- ↑ Gaius: Ap 19:29; Ap 20:4; Rm 16:23; 1Kr 1:14; 3Jh 1:1.
- ↑ Aquila ja Priskilla: Ap 18:2,18,26; Rm 16:3; 1Kr 16:19; 2Tm 4:19.
- ↑ Vaimse tõe piim: 1Kr 3:1-2; 1Pt 2:2.
- ↑ Andke keisrile, mis keisrile kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub: Mt 22:21; Mk 12:17; Rm 13:7.
- ↑ Jumal elab teie hinges: Ii 32:8,18; Js 63:10-11; Hs 37:14; Mt 10:20; Lk 17:21; Jh 17:21-23; Rm 8:9-11; 1Kr 3:16-17; 1Kr 6:19; 2Kr 6:16; Gl 2:20; 1Jh 3:24; 1Jh 4:12-15; Ilm 21:3. Pojad ihkavad tõeliselt olla Jumala sarnased: Ps 82:6; Jh 10:34-35.
- ↑ Jumala vaim elab meis: Ii 32:8,18; Js 63:10-11; Hs 37:14; Mt 10:20; Lk 17:21; Jh 17:21-23; Rm 8:9-11; 1Kr 3:16-17; 1Kr 6:19; 2Kr 6:16; Gl 2:20; 1Jh 3:24; 1Jh 4:12-15; Ilm 21:3.
- ↑ palju elamuid: Jh 14:2. Jumala linn: Hb 11:10. Ajutine versus vaimne: Mt 6:19-20; Lk 12:21; 1Tm 6:17; 1Jh 2:15-17.
- ↑ Kohtunik õiglaselt: Mt 7:2; Lk 6:38; Jk 2:12-13. Kogu maa kohtumõistja: 1Ms 18:24-25. Õiglus, õiglus ja halastus: 1Kn 8:30,34,36,39; Ps 32:1; Js 1:18-20; Mt 6:12,14-15; Mk 11:25-26; Lk 6:36-38; Lk 11:4.
- ↑ Kõigekõrgema pojad: Ps 82:6.
- ↑ kummardage ainult Jumalat: 2Ms 20:3; 5Ms 5:7; Mt 4:10. palju elamuid: Jh 14:2.
- ↑ Üks kingitus teeb ruumi: Õp 18:16.
- ↑ Kristlus sai alguse Efesosest: Ap 19:1-10.
- ↑ Tehke kogu oma jõuga: Kg 9:10.
- ↑ Ur, Aabrahami sünnikoht: 1Ms 11:27-31.
- ↑ Esteri ja Susa lood: Est 1:2ff.
- ↑ Tarkus on peamine asi: Õp 4:7-8.