© 2010 Urantia Sihtasutus
| Kiri 140. Kaheteistkümne apostli ametissepühitsemine |
Indeks
Mitu versiooni |
Kiri 142. Paasapüha Jeruusalemmas |
141:0.1 NÄDALA esimesel päeval, 19. jaanuaril 27. a pKr, valmistusid Jeesus ja kaksteist apostlit oma keskusest Betsaidas teele asuma. Need kaksteist teadsid Meistri plaanidest vaid seda, et nad lähevad Jeruusalemma ja osalevad seal aprillikuus paasapüha pidustustel, pärast seda aga rändavad Jordani oru kaudu edasi. Nad lahkusid Sebedeuse majast alles keskpäeva paiku, sest apostlite pered ja teised jüngrid olid tulnud nendega hüvasti jätma ja neile nende peatselt algavas töös edu soovima.
141:0.2 Vahetult enne lahkumist hakkasid apostlid Meistrist puudust tundma ja Andreas läks välja teda otsima. Veidi aega otsinud, leidis ta Jeesuse istumas rannal paadi kõrval ja nutmas. Kaksteist meest olid sageli näinud oma Meistrit kurvastamas ja tõsistes mõtetes, kuid keegi neist polnud teda veel kunagi nutmas näinud. Andreas oli mõnevõrra hämmastunud, nähes Meistrit Jeruusalemma suundumise eel nii vaevatuna, ning ta söandas minna Jeesuse juurde ja küsida: „Miks sa nutad, Meister, sel suurel päeval, mil me asume teele Jeruusalemma Isa taevariiki kuulutama? Kes meist on sind solvanud?” Ja Jeesus, minnes koos Andreasega tagasi teiste juurde, vastas: „Mitte keegi teist pole mind kurvastanud. Olen kurb vaid sellepärast, et mitte kellelgi minu isa Joosepi perest pole olnud meeles tulla meile head reisi soovima.” Rutt oli sel ajal Naatsaretis vend Joosepit külastamas, teisi pereliikmeid hoidsid eemal aga uhkus, pettumus, mõistmatus ja väiklane vimm oma solvatud tunnete tõttu.
¶ 1. LAHKUMINE GALILEAST
141:1.1 Kapernaum ei olnud Tibeeriast kaugel ja Jeesuse kuulsus oli levimas üle kogu Galilea ning veel kaugemalegi. Jeesus teadis, et Herodes hakkab peagi tema töö vastu huvi tundma; seepärast pidas ta paremaks rännata apostlitega lõuna poole ja Juudamaale. Enam kui sajast uskujast koosnev kaaskond tahtis neile järgneda, kuid Jeesus rääkis nendega ja palus neil apostlitega Jordani-äärsele reisile mitte kaasa tulla. Ehkki nad nõustusid algul maha jääma, läksid mõned neist paari päeva pärast ikkagi Meistrile järele.
141:1.2 Esimesel päeval rändas Jeesus apostlitega ainult Tarihheani, kuhu nad jäid ööbima. Järgmisel päeval liikusid nad piki Jordani kallast sellesse paika Pella lähedal, kus Johannes ligikaudu aasta varem oli jutlustanud ja kus Jeesus oli ristitud. Siia jäid nad enam kui kaheks nädalaks, et õpetada ja jutlustada. Esimese nädala lõpuks oli kogunenud laagrisse Jeesuse ja kaheteistkümne elupaiga lähedale mitusada inimest Galileast, Foiniikiast, Süüriast, dekapolisest, Pereast ja Juudamaalt.
141:1.3 Jeesus ei jutlustanud avalikult. Andreas jagas rahvahulga rühmadesse ja määras nii ennelõunaks kui ka pärastlõunaks nende juurde jutlustajad, pärast õhtusööki vestles Jeesus kaheteistkümnega. Ta ei õpetanud neile midagi uut, vaid esitas oma endisi õpetusi teiste sõnadega ja vastas nende rohketele küsimustele. Ühel niisugusel õhtul rääkis ta kaheteistkümnele veidi neist neljakümnest päevast, mis ta selle paiga läheduses mägedes oli veetnud.
141:1.4 Paljusid neist, kes tulid Pereast ja Juudamaalt, oli Johannes ristinud ja nad tahtsid Jeesuse õpetusi põhjalikumalt tundma õppida. Apostlitel oli Johannese jüngreid kergem õpetada, sest nad ei kaldunud Johannese jutlustest mingil viisil kõrvale ning veel isegi ei ristinud oma uusi jüngreid. Aga Johannese poolehoidjatele jäi alati komistuskiviks see, et kui Jeesus oligi kõike seda, mida Johannes oli kuulutanud, ei teinud ta midagi Johannese vanglast vabastamiseks. Johannese jüngrid ei saanudki aru, miks Jeesus nende armastatud juhi julma surma ära ei hoidnud.
141:1.5 Andreas õpetas apostlitest kaaslasi õhtu õhtu järel hoolikalt täitma delikaatset ja rasket ülesannet — hästi läbi saama Ristija Johannese poolehoidjatega. Sel Jeesuse avaliku teenistuse esimesel aastal moodustasid enam kui kolmveerandi tema poolehoidjatest Johannese ristitud poolehoidjad. Kogu selle 27. aasta jooksul võeti Pereas ja Juudamaal vaikselt Johannese tööd üle.
¶ 2. JUMALA SEADUS JA ISA TAHE
141:2.1 Ööl enne Pellast lahkumist andis Jeesus apostlitele uue taevariigi kohta veel õpetusi. Meister ütles: „Teid on õpetatud ootama jumalariigi tulekut ja nüüd saabusin mina kuulutama, et see kauaoodatud kuningriik on lähedal, et see on isegi juba siin ja meie keskel. Igas kuningriigis peab olema troonil kuningas, kes oma riigis seadusi annab. Ning seepärast on teil kujunenud arusaam taevariigist kui juudi rahva kõrgest võimust maailma kõigi rahvaste üle, messias istumas Taaveti troonil ning kuulutamas sellest imelisest valitsemispaigast kogu maailmale seadusi. Ent, mu lapsed, teie ei näe mitte usu silmadega ega kuule vaimse arusaamisvõimega. Ma kuulutan teile, et taevariik on Jumala vägi inimsüdameis ja selle tunnustamine. Selles kuningriigis on tõesti olemas kuningas ja see kuningas on minu ja teie Isa. Me oleme tõesti tema ustavad alamad, kuid sellest kaugelt ülem on kõikemuutev tõde, et me oleme tema pojad. Minu elu kaudu peab see tõde avalduma kõigile. Meie Isa istub samuti troonil, kuid mitte kätega valmistatud troonil. Lõpmatu trooniks on Isa igavene asupaik taevaste taevas; ta täidab kõik, mis olemas, ja kuulutab oma seadusi universumile universumi järel. Ning Isa valitseb ka oma maapealsete laste südameis vaimu abil, kelle ta on saatnud elama surelike inimeste hingedesse[1].
141:2.2 Selle kuningriigi alamatena peate tõepoolest kuuletuma Universumi Valitseja seadustele; ent kui te selle kuningriigi evangeeliumi abil, mida ma olen kuulutama tulnud, avastate end usu kaudu kui pojad, ei pea te ennast enam kõikvõimsa kuninga seadustele alluvateks loodud-olenditeks, vaid armastava ja jumaliku Isa eesõigustatud poegadeks. Tõesti, tõesti, mina ütlen teile, kui Isa tahe on teile seadus, olete te vaevalt küll kuningriiki jõudnud. Ent kui Isa tahe saab tõeliselt teie enda tahteks, olete mõistnud tõelist tõde kuningriigist, sest kuningriik on saanud sellega teis juurdunud kogemuseks. Kui Jumala tahe on teile seaduseks, olete üllad orjadest alamad; kui te aga usute sellesse uude jumaliku pojaseisuse evangeeliumisse, saab minu Isa tahe teie tahteks ja teid tõstetakse vabade Jumala laste, kuningriigi vabastatud poegade kõrgesse seisundisse[2].”
141:2.3 Mõned apostlid said sellest õpetusest midagi aru, kuid ükski neist ei mõistnud selle määratult olulise kuulutuse täit tähtsust, välja arvatud ehk ainult Johannes Sebedeus. Kuid need sõnad süüvisid nende südameisse ja tulid hiljem meelde, et nende hilisema teenistusaja hoolekandetööd rõõmsamaks muuta.
¶ 3. VIIBIMINE AMATUSES
141:3.1 Meister jäi oma apostlitega Amatuse lähedale peaaegu kolmeks nädalaks. Apostlid pidasid endiselt rahvale kaks korda päevas jutlusi ja Jeesus jutlustas iga sabati õhtupoolikul. Kolmapäeviti puhkepäeva pidada polnud enam võimalik, seepärast korraldas Andreas nii, et kuuel päeval nädalas puhkas iga päev kaks apostlit, sabatiteenistuse ajal olid aga kõik tegevuses.
141:3.2 Avalikke jutlusi pidasid enamasti Peetrus, Jaakobus ja Johannes. Filippus, Naatanael, Toomas ja Siimon tegid ära suure osa isiklikust tööst ja viisid läbi õppetööd huviliste erirühmadele; kaksikud jätkasid oma üldist korrapidamistööd, Andreasest, Matteusest ja Juudast kujunes aga kolmeliikmeline juhatus, kuigi kõik kolm tegid ka usutööd.
141:3.3 Andreas tegeles väga palju pidevalt tekkivate arusaamatuste ja lahkhelidega Johannese jüngrite ja Jeesuse uuemate jüngrite vahel. Iga paari päeva tagant kujunes mõni tõsine lahendamist vajav olukord, kuid Andreas suutis oma apostlitest kaaslastega veenda vaidlevaid pooli vähemalt ajutiselt mingile kokkuleppele jõudma. Jeesus keeldus neil nõupidamistel osalemast ega andnud ka nõu nende probleemide õigeks lahendamiseks. Ta ei teinud kunagi ettepanekuid selle kohta, kuidas apostlid peaksid neid kimbatust tekitavaid probleeme lahendama. Kui Andreas nende küsimustega Jeesuse poole pöördus, ütles too alati: „Peremehel pole tark oma külaliste perekonnaprobleemidesse sekkuda, tark lapsevanem jääb oma laste väiklastes vaidlustes alati erapooletuks.”
141:3.4 Meister ilmutas oma suhetes apostlite ja kõigi jüngritega suurt tarkust ning täielikku õiglust. Jeesus oli tõeline meister inimeste kohtlemises, avaldades kaasinimestele suurt mõju oma ühtaegu võluva ja jõulise isiksusega. Tema lihtne koduta ränduri elu äratas leebelt aukartust. Tema autoriteetses õpetamisviisis, selges loogikas, arutlemisjõus, targas taipamisvõimes, meeleerksuses, võrratus tasakaalukuses ja ülimas sallivuses oli intellektuaalset võlu ja vaimset külgetõmbejõudu. Ta oli lihtne, mehine, aus ja kartmatu. Kogu sellele Meistri olekus avalduvale füüsilisele ja intellektuaalsele mõjujõule lisandusid ka need vaimsed võlud, mida tema isiksusega on ikka seostatud — kannatlikkus, õrnus, tasasus, leebus ja tagasihoidlikkus.
141:3.5 Jeesus Naatsaretlane oli tõesti tugev ja jõuline isiksus, tal oli intellektuaalset jõudu ja vaimukindlust. Tema isiksus kütkestas mitte ainult tema poolehoidjate seas leiduvaid vaimsete kalduvustega naisi, vaid ka haritud intellektuaali Nikodeemost ja karastatud Rooma sõjameest — risti juurde valvesse pandud kaptenit, kes ütles pärast seda, kui oli Meistrit suremas näinud: „See oli tõesti Jumala Poeg[3].” Ka tugevad ja tahumatud Galilea kalurid nimetasid teda Meistriks[4].
141:3.6 Jeesusest tehtud pildid ei ole sugugi õnnestunud. Need maalid Kristusest on noortele kahjulikku mõju avaldanud; templis kauplejad oleksid vaevalt Jeesuse eest põgenenud, kui ta oleks olnud see, kellena teie kunstnikud on teda tavaliselt kujutanud. Ta oli väärikalt mehelik; ta oli hea, kuid loomulik. Jeesus ei näidanud end maheda, armsa, leebe ja heatahtliku müstikuna. Tema õpetused olid erutavalt dünaamilised. Tal polnud mitte ainult head kavatsused, vaid ta tegigi tegelikult head[5].
141:3.7 Meister ei öelnud kunagi: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete loiud ja unistajad.” Kuid ta ütles korduvalt: „Tulge minu juurde kõik, kes te teete tööd, ja ma annan teile puhkust — vaimujõudu”[6]. Meistri ike on tõepoolest kerge, kuid ta ei suru seda kellelegi peale, vaid iga inimene peab võtma selle ikke endale vabatahtlikult[7].
141:3.8 Jeesus esindas vallutamist ohverdamise teel, uhkuse ja isekuse ohverdamise kaudu. Halastuse ilmutamisega tahtis ta kujutada vaimset pääsu igasugusest salavimma pidamisest, kurvastusest, vihast ja iseka võimu ning kättemaksu ihaldamisest. Kui ta ütles: „ärge avaldage kurjale vastupanu,” siis selgitas ta hiljem, et ei tahtnud pattu soosida ega soovitanud ülekohtuga leppida[8]. Ta õpetas pigem inimesi andestama, „mitte vastu panema oma isiksuse halvale kohtlemisele, eneseväärikustunde kurjale haavamisele”.
¶ 4. ÕPETUS ISAST
141:4.1 Amatuses viibides veetis Jeesus apostlitega palju aega, õpetades neile uut arusaama Jumalast. Ta rõhutas neile ikka ja jälle, et Jumal on Isa, mitte võimas kõrge arvepidaja, kes põhiliselt tegeleb hävitavate sissekannete tegemisega oma eksivate maiste laste kohta, märkides üles patte ja pahesid, et neid hiljem nende vastu kasutada, kui ta kogu loodu õiglase Kohtunikuna nende üle kohut mõistma hakkab[9][10]. Juudid olid juba ammu kujutlenud Jumalat kõige üle valitseva kuningana, isegi rahva Isana, kuid surelike inimeste hulkadel polnud veel kunagi olnud ideed Jumalast kui üksikisikut armastavast Isast.
141:4.2 Vastuseks Tooma küsimusele „Kes on see kuningriigi Jumal?” vastas Jeesus: „Jumal on sinu Isa ja religioon — minu evangeelium — ei ole midagi rohkem ega vähem kui selle tõe usus tunnistamine, et sina oled tema poeg. Ja ma olen siin teie seas lihas selleks, et selgitada oma elu ja õpetustega mõlemat ideed[11].”
141:4.3 Jeesus püüdis vabastada apostleid ka arvamusest, et religioosse kohustusena tuleb loomohvreid tuua. Ent need koolis igapäevaste ohverdamiste religiooni õppinud mehed said alles aegamööda aru, mida ta sellega mõtles. Vaatamata sellele ei väsinud Meister õpetamast. Kui ta ei jõudnud kõigi apostlite meeleni ühe näitega, kordas ta sõnumit teises sõnastuses ja tõi näiteks teist liiki mõistujutu.
141:4.4 Samal ajal hakkas Jeesus kaheteistkümnele põhjalikumalt õpetama nende ülesannet, mis seisnes „vaevatute lohutamises ja haigete eest hoolitsemises”: Meister õpetas neile palju inimese kui terviku kohta — keha, meele ja vaimu liidu kohta igas mehes ja naises[12]. Jeesus rääkis oma kaaslastele kolme liiki vaevadest ja selgitas, kuidas nad peaksid hoolitsema inimeste eest, kes haiguste all kannatavad. Ta õpetas neid ära tundma:
141:4.5 1. keha haigusi — vaevusi, mida tavaliselt peetakse füüsilisteks haigusteks;
141:4.6 2. meele häireid — neid mittefüüsilisi vaevusi, mida hilisemal ajal on peetud emotsionaalseteks ja vaimseteks häireteks;
141:4.7 3. kurjadest vaimudest vaevatust.
141:4.8 Jeesus selgitas oma apostlitele mitmel korral nende kurjade vaimude olemust ja veidi ka päritolu; tol ajal nimetati neid sageli ebapuhasteks vaimudeks. Meister tundis hästi kurjadest vaimudest vaevatuse ja hullumeelsuse vahet, kuid apostlid seda ei mõistnud. Arvestades nende piiratud teadmisi Urantia varasest ajaloost, ei olnud Jeesusel ka võimalik seda küsimust täielikult selgitada. Ent ta ütles neile korduvalt, vihjates kurjadele vaimudele: „Kui kuningriik suure väe ja vaimuhiilgusega saabub ja ma tõusen oma taevase Isa juurde ning valan oma vaimu kogu liha peale, ei häiri nad enam inimesi[13].”
141:4.9 Apostlid pöörasid haigete eest hoolitsemisele ja nende ravimisele nädalast nädalasse ja kuust kuusse üha enam tähelepanu.
¶ 5. VAIMNE ÜHTSUS
141:5.1 Üks sündmusrikkamaid kõigist õhtustest nõupidamistest Amatuses oli arutelu vaimse ühtsuse üle. Jaakobus Sebedeus oli küsinud: „Meister, kuidas me saame õppida asju ühtemoodi nägema, et seeläbi omavahel paremat kooskõla saavutada?” Kui Jeesus seda küsimust kuulis, erutus ta vaim sedavõrd, et ta vastas: „Jaakobus, Jaakobus, millal olen ma teile õpetanud, et te peate kõike ühtemoodi nägema? Ma tulin siia maailma kuulutama vaimuvabadust, et kõigil surelikel oleks õigus elada Jumala ees oma vaba ja isikupärast elu[14]. Ma ei taha, et sotsiaalse kooskõla ja vennaliku rahu omandamiseks ohverdataks vaba isiksus ja vaimne omapära. Ma nõuan teilt, mu apostlid, ainult vaimuühtsust—ning et te võiksite rõõmu tunda ühisest kogu südamest tulevast pühendumisest minu taevase Isa tahte täitmisele. Te ei pea nägema või tundma ega isegi mõtlema ühtmoodi, et vaimselt sarnased olla. Vaimne ühtsus tuleneb teadmisest, et kõigis teis elab kingina teid üha enam vallates taevase Isa vaim. Teie kui apostlite vaheline kooskõla peab tulenema sellest, et kõigis teis on identse päritolu, olemuse ja eesmärgiga vaimne lootus[15].
141:5.2 Nii võite kogeda vaimse sihi ja vaimse mõistmise täiustatud ühtsust, mis tuleneb ühises teadvuses kõigi teis elavate Paradiisi vaimude identsusest, ning te võite kogu sellest sügavast vaimsest ühtsusest rõõmu tunda, hoolimata oma isiklike hoiakute ülimast lahknevusest intellektuaalse mõtlemise, temperamendist olenevate tundmuste ja sotsiaalse käitumise osas. Teie isiksused võivad olla värskendavalt mitmekesised ja märgatavalt erinevad, samas kui teie vaimne olemus ja jumaliku palveldamise vaimuviljad ning vennalik armastus on nii ühtsed, et kõik, kes teie elu vaatlevad, märkavad kindlasti seda vaimuidentsust ja hingeühtsust. Nad mõistavad, et te olete olnud minuga koos ja sellest õppinud — vastuvõetaval määral —, kuidas täita taevase Isa tahet. Te võite saavutada Jumala teenimises ühtsuse ka siis, kui te viite seda teenistust läbi omaenda meele-, keha-ja hingeomadustele sobival viisil.
141:5.3 Teie vaimuühtsus eeldab kahte asja, mis on üksikusklike elus alati omavahel kooskõlas: esiteks on teil eluaegseks teenimiseks ühine motiiv, sest te kõik soovite üle kõige täita taevase Isa tahet, teiseks on teie kõigi elul ühine siht, sest te kõik soovite leida Isa taevas ja tõestada sellega universumile, et olete saanud temasarnasteks.”
141:5.4 Jeesus pöördus kaheteistkümne koolitamise käigus korduvalt selle teema juurde tagasi. Ta ütles neile mitu korda, et ta ei soovi temasse uskujate sattumist ka iseenesest heade, kuid inimeste lisatud religioossete tõlgenduste, dogmade ja standardite kütkeisse. Ta hoiatas apostleid ikka ja jälle, et nad uskujaid taevariigi evangeeliumi juurde juhtides ja suunates usutunnistusi ei sõnastaks ega traditsioone sisse ei seaks.
¶ 6. VIIMANE NÄDAL AMATUSES
141:6.1 Enne viimase Amatuses veedetud nädala lõppu tõi seloot Siimon Jeesuse juurde damaskuses äriasjus viibiva pärslase Teherma. Teherma oli Jeesusest kuulnud ja tulnud Kapernauma teda külastama. Kuulnud seal, et Jeesus oli apostlitega piki Jordanit Jeruusalemma poole teele asunud, läks ta teda otsima. Andreas suunas Teherma Siimoni juurde õppima. Siimon pidas pärslast „tulekummardajaks”, ehkki Teherma selgitas talle põhjalikult, et tuli on vaid Puhta ja Püha nähtav sümbol. Pärast vestlust Jeesusega andis pärslane märku oma kavatsusest jääda mitmeks päevaks õpetusi ja jutlustamist kuulama.
141:6.2 Seloot Siimon küsis hiljem omavahel olles Jeesuselt: „Miks ei suutnud ma teda veenda? Miks avaldas ta mulle nii suurt vastupanu, sind aga kuulab nii meelsasti?” Jeesus vastas: „Siimon, Siimon, mitu korda olen ma sulle õpetanud, et tuleb hoiduda midagi ära võtmast nende südamest, kes tulevad pääsemist otsima? Kui sageli olen ma sulle öelnud, et tööd tuleb teha vaid selleks, et neisse janunevatesse hingedesse midagi sisse panna? Juhtige inimesi taevariiki, ja peagi tõrjuvad taevariigi suured ja elavad tõed kõik tõsised eksimused välja. Kui olete edastanud surelikule inimesele hea sõnumi, et Jumal on tema Isa, on teil kerge veenda teda selles, et ta on tõesti Jumala poeg. Kui see on tehtud, olete toonud pimedusesolijale pääsemisvalguse. Siimon, kui Inimese Poeg esimest korda sinu juurde tuli, kas tuli ta siis Moosest ja prohveteid hukka mõistma, kuulutades uut ja paremat elu? Ei. Ma ei tulnud ära viima seda, mis sa olid saanud juba esiisadelt, vaid näitama sulle täiustatud nägemust sellest, millest sinu isad nägid vaid üht osa. Mine siis, Siimon, taevariiki õpetama ja jutlustama, ja kui inimene on turvaliselt ja kindlalt taevariiki toodud ning tuleb sinu juurde küsimusi esitama, siis on aeg anda talle õpetusi hinge edenevaks edasiliikumiseks jumalikus kuningriigis.”
141:6.3 Siimon oli neid sõnu kuuldes hämmastunud, kuid talitas nii, nagu Jeesus oli õpetanud, ja pärslane Teherma arvati taevariiki astujate hulka.
141:6.4 Jeesus jutustas tol õhtul apostlitele uuest elust taevariigis. Muu hulgas ütles ta: „Taevariiki astudes sünnite te uuesti. Ei saa õpetada sügavaid vaimseid tõdesid neile, kes on sündinud ainult lihast. Enne kui püüate neile kõrgemaid vaimu meetodeid õpetada, hoolitsege kõigepealt selle eest, et nad sünniksid vaimust. Ärge hakake inimestele templi ilu selgitama enne, kui te pole neid templisse viinud. Tutvustage inimesi Jumalale kui Jumala poegi, enne kui jutustate neile Jumala isaduse ja inimeste pojaseisuse doktriinidest. Ärge vaielge inimestega — olge alati kannatlikud. See pole teie kuningriik, teie olete ainult saadikud[16]. Minge lihtsalt kuulutama: see on taevariik — Jumal on teie Isa ja teie tema pojad, ning see hea sõnum, kui te seda kõigest südamest usute, ongi teie igavene pääsemine.”
141:6.5 Apostlid arenesid Amatuses viibides kõvasti edasi. Ent nad olid väga pettunud, et Jeesus ei andnud neile ühtki soovitust, kuidas Johannese jüngritega toime tulla. Isegi nii tähtsa küsimuse kohta nagu ristimine ütles Jeesus ainult: „Johannes ristis tõepoolest veega, aga kui te taevariiki astute, ristitakse teid Vaimuga[17].”
¶ 7. BETAANIAS, TEISPOOL JORDANIT
141:7.1 26. veebruaril reisis Jeesus oma apostlite ja suure järgijate rühmaga piki Jordanit Pereasse Betaania lähedal asuva koolmekoha juurde, kus Johannes esmakordselt saabuvat kuningriiki kuulutas. Jeesus jäi oma apostlitega siia neljaks nädalaks õpetama ja jutlustama, enne kui nad edasi Jeruusalemma suundusid.
141:7.2 Teisel Jordani ääres Betaanias viibimise nädalal viis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese üle jõe Jeerikost lõunas asuvatesse mägedesse kolmeks päevaks puhkama. Meister õpetas neile kolmele palju uusi ja kõrgemaid tõdesid taevariigist. Käesoleva kirja tarbeks oleme need õpetused korrastanud ja rühmitanud:
141:7.3 Jeesus püüdis neile selgitada oma tahtmist: ta soovis, et tema jüngrid, kes on saanud maiku taevariigi headest vaimureaalsustest, elaksid maailmas nii, et inimesed saaksid nende elu nähes taevariigist teadlikuks ja küsiksid uskujatelt, kuidas taevariigis elatakse. Kõik sellised siirad tõeotsijad kuulavad alati rõõmuga häid uudiseid usukingist, mis kindlustab oma igaveste ja jumalike vaimureaalsustega pääsu taevariiki.
141:7.4 Meister püüdis kõigile taevariigi evangeeliumi õpetajatele meelde jätta, et nende ainus ülesanne on ilmutada Jumalat üksikisikule nagu tema Isa — teha see üksikisik teadlikuks oma pojaseisusest ning siis esitleda sedasama inimest Jumalale tema usupojana. Mõlemad olulised ilmutused on teostunud Jeesuses. Ta on tõepoolest „tee, tõde ja elu”[18]. Jeesuse religioon põhines täielikult tema maapealsel annetumiselul. Kui Jeesus sellest maailmast lahkus, ei jätnud ta endast maha raamatuid, seadusi ega muid üksikisiku usuelu mõjutava inimliku organisatsiooni vorme.
141:7.5 Jeesus ütles selgelt, et ta on tulnud seadma inimestega sisse isiklikke ja igavesi suhteid, mis peaksid igavesti kõigi teiste inimsuhete hulgas esikohal olema. Ta rõhutas, et seda lähedast vaimset vendlust tuleks laiendada kõigile kõigil ajastutel ja kõigis sotsiaalsetes tingimustes elavatele inimestele. Ainus hüvitus, mida ta oma lastele pakkus, oli selles maailmas — vaimne rõõm ja jumalik osadus, järgmises maailmas — igavene elu Paradiisi-Isa jumalikes edenevates vaimureaalsustes.
141:7.6 Jeesus pani suurt rõhku kahele tema sõnul esmatähtsale tõele taevariigi õpetustes: pääsemise saavutamisele usu ja ainult usu kaudu koos revolutsioonilise õpetusega, et inimlik vabadus saavutatakse tõe siira äratundmise teel. „Te tunnetate tõde ja tõde teeb teid vabaks[19].” Jeesus oli lihas avaldunud tõde ja ta lubas pärast tagasipöördumist taevase Isa juurde saata Tõe Vaimu kõigi oma laste südameisse[20].
141:7.7 Meister õpetas neile apostlitele kogu ühe maapealse ajastu põhitõdesid. Nad kuulasid sageli tema õpetusi, mis olid tegelikult mõeldud teiste maailmade innustamiseks ja harimiseks. Ta esitas uue ja originaalse elukava näite. Inimlikust vaatepunktist oli ta tõepoolest juut, kuid elas oma elu selle maailma surelikuna kogu maailma jaoks.
141:7.8 Jeesus selgitas, et kindlustamaks Isa äratundmist taevariigi kava elluviimisel, jättis ta meelega arvestamata „maapealsed suurmehed”. Ta alustas oma tööd vaestega, just selle klassiga, kes enamikus olid varasemate aegade arengulised religioonid tähelepanuta jätnud[21]. Ta ei põlanud kedagi, tema plaan oli kogu maailma hõlmav, täiesti üldine. Tema väited olid nii julged ja tunderõhulised, et isegi Peetrusel, Jaakobusel ja Johannesel tekkis kiusatus mõelda, ega ta siiski arust ära ole[22].
141:7.9 Ta püüdis neile apostlitele leebelt edasi anda tõde, et ta on tulnud sellele annetumismissioonile mitte vähestele maapealsetele loodud-olenditele eeskuju andma, vaid kehtestama ja ilmutama inimelu etaloni kogu universumi kõigi maailmade kõigile rahvastele. See etalon hõlmas suurimat täiuslikkust, isegi Kõikse Isa lõplikku headust. Kuid apostlid ei suutnud tema sõnade tähendusest aru saada.
141:7.10 Ta teatas, et on tulnud tegutsema õpetajana, kes on saadetud taevast ainelisele meelele vaimset tõde esitama[23]. Just seda ta tegigi: ta oli õpetaja, mitte jutlustaja. Inimlikust vaatepunktist oli Peetrus palju tulemuslikum jutlustaja kui Jeesus. Jeesuse õpetustöö oli nii tulemuslik just tema ainulaadse isiksuse, mitte aga niivõrd oraatorivõimete või emotsionaalse veenvuse tõttu. Jeesus rääkis otse inimhingedele. Ta õpetas inimese vaimu, ehkki tegi seda tema meele kaudu. Ta elas koos inimestega.
141:7.11 Jeesus andis sel korral ka Peetrusele, Jaakobusele ja Johannesele mõista, et tema „kõrgelt kaaslaselt” saadud ülesanne piirab mõnes mõttes tema maapealset tööd, siinkohal viitas ta oma Paradiisi-vennalt Immanuelilt saadud annetumiseelsetele juhistele. Ta ütles neile, et oli tulnud täitma oma Isa tahet ja ei midagi muud[24]. Kuna teda ajendas pühendumine vaid sellele ainsale eesmärgile, ei häirinud teda nii väga maailmas valitsev kurjus.
141:7.12 Apostlid hakkasid Jeesuse teesklematust sõbralikkusest aru saama. Ehkki Meistrile oli kerge läheneda, elas ta alati kõigist inimolenditest sõltumatuna ja neist kõrgemal. Ta ei allunud hetkekski ühelegi puhtsurelikule mõjule ega nõrgale inimlikule arvamusele. Ta ei pööranud tähelepanu avalikule arvamusele ning kiitus ei mõjutanud teda. Ta katkestas harva oma juttu, et arusaamatusi lahendada või vääresitusi hukka mõista. Ta ei küsinud kunagi üheltki inimeselt nõu, ta ei palunud kedagi palvetada.
141:7.13 Jaakobus oli hämmastunud selle üle, kuidas Jeesus näis algusest peale lõppu nägevat. Meister näis harva üllatuvat. Ta ei erutunud, pahandanud ega sattunud segadusse, ta ei vabandanud kunagi kellegi ees. Ta oli vahel küll kurb, kuid ei heitunud.
141:7.14 Johannes mõistis selgemini, et vaatamata kõigile oma jumalikele võimetele oli Jeesus siiski inimlik[25]. Jeesus elas inimesena inimeste seas ja sai neist aru, armastas neid ja oskas neid juhtida. Isiklikus elus oli ta nii inimlik ja siiski nii veatu. Ning ta oli alati omakasupüüdmatu.
141:7.15 Ehkki Peetrus, Jaakobus ja Johannes ei saanud eriti aru, mida Jeesus neile tol korral rääkis, jäid ta armulised sõnad nende südameisse ja pärast ristilöömist ning ülestõusmist avaldusid need taas tugevasti nende edasist hoolekandetööd rikastades ja rõõmustades. Pole ime, et need apostlid ei saanud Meistri sõnadest päriselt aru, sest ta esitas neile uue ajastu kava.
¶ 8. TÖÖ JEERIKOS
141:8.1 Neli nädalat Jordani ääres Betaanias viibides saatis Andreas apostleid kahekaupa ka päevaks-paariks Jeerikosse. Johannesesse uskujaid oli Jeerikos palju ja enamik neist tervitas Jeesuse ja apostlite kõrgemaid õpetusi. Neil külaskäikudel Jeerikosse hakkasid apostlid konkreetsemalt täitma Jeesuse õpetusi haigete eest hoolitsemisel, nad külastasid linnas kõiki maju ja püüdsid lohutada kõiki vaevatuid[26].
141:8.2 Apostlid tegid Jeerikos veidi ka avalikku tööd, kuid põhiliselt oli nende tegevus vaiksem ja isiklikum. Nad avastasid nüüd, et haigetele pakkusid head uudised taevariigist suurt lohutust, et nende sõnum tervendas vaevatuid. Just Jeerikos täideti esmakordselt täielikult Jeesuse kaheteistkümnele antud ülesannet jutlustada häid uudiseid taevariigist ja hoolitseda vaevatute eest.
141:8.3 Teel Jeruusalemma peatusid nad Jeerikos ja neile jõudis järele Mesopotaamiast saadetud delegatsioon, kes oli tulnud Jeesusega vestlema. Apostlid olid kavatsenud jääda siia vaid päevaks, ent kui saabusid need tõeotsijad Idast, veetis Jeesus nendega kolm päeva ja nad pöördusid igaüks tagasi oma koju Eufrati ääres rõõmsa teadmisega uutest tõdedest taevariigi kohta.
¶ 9. JERUUSALEMMA MINEK
141:9.1 Märtsikuu viimasel päeval, mis oli esmaspäev, asus Jeesus apostlitega teele mäest üles Jeruusalemma poole. Laatsarus oli tulnud Betaaniast kahel korral Jordani äärde Jeesust külastama ja nad olid korraldanud nii, et Meister saaks oma apostlitega Laatsaruse ja tema õdede juures peatuda senikaua, kuni ta soovib Jeruusalemmas olla.
141:9.2 Johannese jüngrid jäid Jordani äärde Betaaniasse õpetama ja rahvahulki ristima, seega tulid Jeesusega Laatsaruse majja kaasa ainult need kaksteist. Jeesus jäi siia apostlitega viieks päevaks, et puhata ja end värskendada enne paasapühaks Jeruusalemma minekut. See oli Marta ja Maarja elu suursündmus, et Meister oma apostlitega nende venna kodus elas ja nad tema eest hoolitseda said.
141:9.3 Pühapäeva, 6[27]. aprilli hommikul läks Jeesus apostlitega Jeruusalemma ning see oli esimene kord, kui Meister ja kõik kaksteist seal koos viibisid.
| Kiri 140. Kaheteistkümne apostli ametissepühitsemine |
Indeks
Mitu versiooni |
Kiri 142. Paasapüha Jeruusalemmas |
¶ Viited
- ↑ Jumala Kuningriik on juba siin: Mt 3:2; Mt 4:17,23; Mt 6:33; Mt 9:35; Mt 10:7; Mt 24:14; Mk 1:14-15; Lk 4:43; Lk 10:9,11; Lk 17:21; Lk 21:29-32; Jh 3:3,5. Kuningas Taaveti troon: Lk 1:32. Jumala Vaim meie sees: Ii 32:8,18; Js 63:10-11; Hs 37:14; Mt 10:20; Lk 17:20-21; Jh 17:21-23; Rm 8:9-11; 1Kr 3:16-17; 1Kr 6:19; 2Kr 6:16; Gl 2:20; 1Jh 3:24; 1Jh 4:12-15; Ilm 21:3.
- ↑ Kuningriigi evangeelium: Mt 4:23; Mt 9:35; Mt 24:14; Mk 1:14-15. Jumala usupojad: 1Aj 22:10; Ps 2:7; Js 56:5; Mt 5:9,16,45; Lk 20:36; Jh 1:12-13; Jh 11:52; Ap 17:28-29; Rm 8:14-17,19,21; Rm 9:26; 2Kr 6:18; Gl 3:26; Gl 4:5-7; Ef 1:5; Fl 2:15; Hb 12:5-8; 1Jh 3:1-2,10; 1Jh 5:2; Ilm 21:7; 2Sm 7:14. Kui Isa tahe muutub sinu tahteks: Ps 143:10; Srk 15:11-20; Mt 6:10; Mt 7:21; Mt 12:50; Mk 3:35; Lk 8:21; Lk 11:2; Jh 7:16-17; Jh 9:31; Jh 14:21-24; Jh 15:10,14-16.
- ↑ Jumaliku poja evangeelium: Mt 8:29; Mt 14:33; Mt 16:15-16; Mt 27:54; Mk 1:1; Mk 3:11; Mk 15:39; Lk 1:35; Lk 4:41; Jh 1:34,49; Jh 3:16-18; Jh 10:36; Jh 20:31; Ap 8:37.
- ↑ Inimesed kutsusid teda „Meistriks“: Mk 9:38; Mk 13:1; Lk 5:5; Jh 4:31.
- ↑ Jeesus läks ja tegi head: Ap 10:38.
- ↑ Tule minu juurde puhkama: Mt 11:28.
- ↑ Jupp on kerge: Mt 11:29-30.
- ↑ Ärge pidage vastu kurjale (andke andeks): Mt 5:39-42; Lk 6:28-31.
- ↑ Juudid nägid Jumalat kui kuningat kõigi üle: Ps 22:27; Js 2:2-5; Tn 2:44; Sk 14:7; Ml 1:14.
- ↑ Jumal kui juudi rahva isa: Js 63:16; Js 64:8.
- ↑ Jumal on meie isa: 1Aj 22:10; Ps 2:7; Ps 89:26-27; Jr 3:19; Mt 5:16,45,48; Mt 6:1,9,14; Mt 6:26:32; Mt 7:11; Mt 10:32-33; Mt 18:14; Mt 23:9; Mk 11:25-26; Lk 6:36; Lk 11:2,13; Jh 20:17b; Rm 1:7; Rm 8:14-15; 1Kr 1:3; 2Kr 1:2; 2Kr 6:18; Gl 1:4; Gl 4:6-7; Ef 1:2; Fl 1:2; Kl 1:2; 1Ts 1:1,3; 2Ts 1:1-2; 1Tm 1:2; Fm 1:2; 2Sm 7:14. Me oleme Jumala lapsed: 1Aj 22:10; Ps 2:7; Js 56:5; Mt 5:9,16,45; Lk 20:36; Jh 1:12-13; Jh 11:52; Ap 17:28-29; Rm 8:14-17,19,21; Rm 9:26; 2Kr 6:18; Gl 3:26; Gl 4:5-7; Ef 1:5; Fl 2:15; Hb 12:5-8; 1Jh 3:1-2,10; 1Jh 5:2; Ilm 21:7; 2Sm 7:14.
- ↑ Kaheteistkümne saatmine teenistusse: Mt 10:1,8; Lk 9:2; Lk 10:9.
- ↑ Jeesus valab välja oma vaimu: Hs 11:19; Hs 18:31; Hs 36:26-27; Jl 2:28-29; Lk 24:49; Jh 7:39; Jh 14:16-18,23,26; Jh 15:4,26; Jh 16:7-8,13-14; Jh 17:21-23; Ap 1:5,8a; Ap 2:1-4,16-18; Ap 2:33; 2Kr 13:5; Gl 2:20; Gl 4:6; Ef 1:13; Ef 4:30; 1Jh 4:12-15. Kuningriik tuleb väes ja hiilguses: Mt 24:30-31; Mk 13:26; Lk 21:27; Ap 1:7-8.
- ↑ Apostlik harmoonia: Sk 3:10; Jh 17:21; Ef 4:13-16.
- ↑ Nõuavad vaimu ühtsust: Ef 4:3-12. Ühtsus mitmekesisuses: 1Kr 12:4-31. Ärge võtke uskumusi südamest välja: Mt 12:43-45; Lk 11:24-26.
- ↑ Uus sünd: Jh 3:1-12. Ärge püüdke inimestega: 2Tm 2:23-26.
- ↑ Ristumine vaimuga: Mt 3:11; Mt 28:19; Mk 1:8; Lk 3:16; Jh 1:32-33; Ap 1:5; Ap 2:1-4,38; Ap 10:47; Ap 11:16.
- ↑ Jeesus on tee, tõde ja elu: Jh 14:6.
- ↑ Tõde teeb teid vabaks: Jh 8:32.
- ↑ Jeesus oli ilmsiks saanud tõde: Jh 1:14.
- ↑ Algas töö vaestega: Mt 11:5; Lk 4:18; Lk 7:22; Lk 14:13.
- ↑ Jeesus mõtles iseenda kõrval: Mk 3:21.
- ↑ Õpetaja taevast: Mt 11:1; Mt 22:16; Mk 4:1; Mk 6:2,34; Mk 8:31; Jh 3:2; Ap 1:1.
- ↑ Jeesus elas Isa tahtmist: Mt 26:39,42,44; Mk 14:36,39; Lk 22:42; Jh 4:34; Jh 5:30; Jh 6:38-40; Jh 15:10; Jh 17:4.
- ↑ Jeesus oli „inimene“: Jh 1:14; 1Tm 2:5.
- ↑ Apostlid teenisid haigeid: Mt 10:8; Lk 10:9.
- ↑ Jeruusalemma: Jh 2:23.