© 2010 Urantia Sihtasutus
145:0.1 JEESUS ja apostlid saabusid Kapernauma teisipäeva, 13[1]. jaanuari õhtul. Nad seadsid end nagu tavaliselt sisse Betsaidas Sebedeuse majas. Nüüd, mil Ristija Johannes oli surma saadetud, valmistus Jeesus alustama esimest avalikku jutlustamis-ringreisi Galileas. Uudis Jeesuse tagasitulekust levis kiiresti kogu linnas ning Jeesuse ema Maarja kiirustas järgmisel päeval Naatsaretti oma poega Joosepit külastama.
145:0.2 Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel õpetas Jeesus Sebedeuse majas apostleid, valmistamaks neid ette esimeseks ulatuslikuks avalikuks jutlustamisreisiks. Ta võttis ka vastu ja õpetas palju nii üksikult kui ka rühmadena saabunud tõsimeelseid huvilisi. Ta leppis Andrease kaudu kokku, et esineb saabuval sabatil sünagoogis.
145:0.3 Reede hilisõhtul külastas Jeesust salaja tema noorim õde Rutt. Nad olid peaaegu tund aega koos paadis, mis seisis kaldast veidi eemal ankrus. Ükski inimolend peale Johannes Sebedeuse ei saanud sellest külaskäigust teada ja Jeesus manitses, et too sellest kellelegi ei räägiks. Rutt oli ainus Jeesuse perekonna liige, kes alati ja vankumatult uskus oma venna maise missiooni jumalikkusesse, alates tema varase vaimse teadvuse tekkimisest kuni sündmusrikka teenistuse, surma, ülestõusmise ja taevasseminekuni. Õde siirdus lõpuks teispoolsetesse maailmadesse, ilma et oleks kunagi oma isast venna lihas täidetud missiooni üleloomulikkuses kahelnud. Väikeõde Rutt oli Jeesusele oma maisest perest suurim lohutus ka kohtumõistmis-, hülgamis- ja ristilöömiskatsumuste ajal.
¶ 1. KALASAAK
145:1.1 Sama nädala reede hommikul, kui Jeesus rannal jutlustas, surus rahvas ta lausa vee äärde, nii et ta pidi läheduses paadis kalastavatele kaluritele märku andma, et need talle appi tuleksid. Ta astus paati ja õpetas kokkutulnud rahvahulka veel üle kahe tunni[2]. Selle paadi nimi oli „Siimon”, see oli Siimon Peetruse endine kalapaat ja ehitatud Jeesuse enda kätega. Tol hommikul kasutas paati Taavet Sebedeus oma kahe kaaslasega, kes olid just pärast saagita jäänud kalastamist järvel ranna lähedale jõudnud[3]. Nad puhastasid ja parandasid parajasti võrke, kui Jeesus palus neil appi tulla.
145:1.2 Kui Jeesus oli rahvale õpetuste jagamise lõpetanud, ütles ta Taavetile: „Et te pidite mulle appitulekuga aega viitma, lubage mul nüüd teiega koos tööd teha. Lähme kala püüdma, sõidame sinna sügavasse kohta ja laske oma võrgud sisse.” Aga Siimon, üks Taaveti abiline, vastas: „Meister, see on kasutu. Me töötasime kogu öö ega saanud midagi; aga kui sa käsid, sõidame välja ja paneme võrgud sisse.” Ja oma peremehe Taaveti käeviipe peale nõustuski Siimon Jeesuse juhiseid järgima. Kui nad olid Jeesuse näidatud kohta jõudnud, lasid nad võrgud sisse ja püüdsid nii palju kala, et kartsid võrkude purunemist, seepärast andsid nad kaldalolevatele kaaslastele märku appi tulla. Kui kõik kolm paati olid peaaegu põhjavajumiseni kaladega täidetud, langes Siimon Jeesuse ette põlvili, öeldes: „Jäta mind, Meister, sest ma olen patune mees.” Siimon ja kõik selles episoodis osalenud olid kalasaagist hämmastunud. Alates sellest päevast jätsid Taavet Sebedeus, Siimon ja nende kaaslased oma võrgud ning järgnesid Jeesusele[4].[5]
145:1.3 Ent see polnud üheski mõttes imeline kalasaak. Jeesus tundis hästi loodust, ta oli kogenud kalur ja teadis kalade harjumusi Galilea järves. Ta juhtis mehed tol korral lihtsalt paika, kus sel kellaajal tavaliselt kalu leidus. Kuid Jeesuse järgijad on seda alati imeks pidanud.
¶ 2. PÄRASTLÕUNA SÜNAGOOGIS
145:2.1 Järgmise sabati ajal pidas Jeesus sünagoogis pärastlõunasel teenistusel jutluse teemal „Taevase Isa tahe”[6]. Siimon Peetrus oli hommikul jutlustanud teemal „Kuningriik”. Neljapäevaõhtusel koosolekul sünagoogis oli Andreas õpetanud teemal „Uus tee”. Sel ajal oli Kapernaumas rohkem Jeesusesse uskujaid kui üheski teises selle maailma linnas.
145:2.2 Kui Jeesus tol sabati pärastlõunal sünagoogis õpetas, võttis ta tavapäraselt esimese teksti seadusest ja luges Teisest Moosese raamatust: „Sa pead teenima Issandat, oma Jumalat, siis ta õnnistab sinu leiba ja vett, ja tõved hoitakse sinust eemal[7].” Teise teksti valis ta Prohvetitest, lugedes Jesajat: „Tõuse, paista, sest sinu valgus tuleb ja Issanda auhiilgus koidab su kohal. Sest vaata, pimedus katab maad ja pilkane pimedus rahvaid, aga sinu kohal koidab Issanda vaim ja sinu juures nähakse tema auhiilgust. Isegi paganad tulevad selle valguse juurde ja paljud suurvaimud alistuvad selle valguse särale[8].”
145:2.3 Selle jutlusega püüdis Jeesus selgeks teha, et usk on isiklik kogemus. Meister ütles muuhulgas järgmist:
145:2.4 „Te teate, et kui hea südamega isa armastab kogu oma perekonda, siis peab ta seda terviklikuks rühmaks oma tugeva kiindumuse tõttu selle pere igasse üksikliikmesse. Te ei pea enam pöörduma taevase Isa poole Iisraeli lastena, vaid võite seda teha Jumala lastena. Rühmana olete te tõepoolest Iisraeli lapsed, kuid igaüks teist üksikult on Jumala laps. Ma pole tulnud ilmutama Isa Iisraeli lastele, vaid pigem tooma seda teadmist Jumalast ja ilmutama tema armastust ja halastust igale üksikule uskujale tõelise isikliku kogemusena. Kõik prohvetid on teile õpetanud, et Jahve hoolib oma lastest, et Jumal armastab Iisraeli. Aga mina olen tulnud teie sekka kuulutama suuremat tõde, mida on mõistnud ka paljud hilisemad prohvetid, et Jumal armastab just teid—igaüht teist üksikult. Kõigi nende põlvkondade jooksul on teil olnud rahva või rassi religioon, nüüd tulin mina teile andma isiklikku religiooni.
145:2.5 Ent ka see pole uus idee. Paljud vaimselt meelestatud teie seast on seda tõde teadnud, sest mõned prohvetid on teile seda õpetanud. Kas te pole siis pühakirjadest lugenud prohvet Jeremija sõnu: „Neil päevil ei öelda enam: isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad. Igaüks sureb oma süü pärast: igal inimesel, kes sööb tooreid viinamarju, lähevad hambad hellaks. Vaata, päevad tulevad, mil ma teen oma rahvaga uue lepingu: mitte selle lepingu sarnase, mille ma tegin nende vanematega sel päeval, kui ma nad Egiptusemaalt välja tõin, vaid uutmoodi lepingu. Ma kirjutan oma seaduse neile südamesse. Siis ma olen neile Jumal ja nemad on minu rahvas. Siis nad ei küsi enam üksteiselt: kas sa tunned Issandat? Ei! Sest nad kõik tunnevad mind isiklikult, niihästi pisikesed kui suured.”[9]
145:2.6 Kas te pole siis neid tõotusi lugenud? Kas te ei usu pühakirju? Kas te ei saa aru, et prohveti sõnad täituvad selles, mida te just täna näete? Ning kas Jeremija ei manitsenud teid tegema usku oma südameasjaks, looma sidet Jumalaga kui üksikisikud? Kas prohvet ei öelnud teile, et taevane Isa katsub läbi igaühe südame? Kas teid pole hoiatatud, et inimsüda on loomult petlikum kui miski muu ja tihti äärmiselt rikutud?[10]
145:2.7 Kas te pole lugenud ka Hesekieli õpetusi juba teie isadele, et usk peab saama reaalsuseks teie isiklikus kogemuses? Ärge öelge enam: „Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad”. „Nii tõesti kui ma elan,” ütleb Issand Jumal, „vaata, kõik hinged on minu päralt; nagu isa hing, nõnda ka poja hing. Ainult hing, kes teeb pattu, peab surema.” Ning siis nägi Hesekiel ette ka tänast päeva, öeldes: „Ja ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu.”[11]
145:2.8 Te ei pea enam kartma, et Jumal karistab üksikisiku patu eest kogu rahvast. Taevane Isa ei karista ka ühtki temasse uskuvat last rahva pattude eest, ehkki pere kõik liikmed peavad sageli kannatama pere eksimuste ja ühiste üleastumiste aineliste tagajärgede pärast. Kas te saate aru, et lootus rahva — või maailma — paranemisele sõltub üksikisiku arengust ja valgustatusest?”
145:2.9 Seejärel selgitas Meister: taevane Isa tahab, et kui inimene on seda vaimset vabadust mõistnud, alustavad ta maised lapsed seda igavest tõusu Paradiisi-elujärgus, mis seisneb loodud-olendi teadlikus reageerimises sisimas elava vaimu jumalikule tungile leida Looja, tunda Jumalat ja püüda saada tema sarnaseks.
145:2.10 See jutlus aitas apostleid väga. Nad kõik said paremini aru, et taevariigi evangeelium on üksikisikule, mitte aga rahvale suunatud sõnum.
145:2.11 Ehkki Kapernauma elanikele oli Jeesuse õpetus tuttav, olid nad tol sabatipäeval tema jutlust kuulates üllatunud. Ta õpetas tõepoolest nagu mõjujõuline isiksus, mitte nagu kirjatundja[12].
145:2.12 Kohe kui Jeesus oli kõnelemise lõpetanud, tabas koguduse seas üht tema sõnade peale väga erutunud noormeest äge langetõvehoog ja ta karjatas valjusti. Kui hoog vaibus ja ta teadvusele tuli, ütles ta nagu unes olles: „Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama?” Jeesus palus rahval vaikseks jääda, võttis noormehel käest kinni ja ütles: „Tule sellest välja” — ning noormees tuli kohe teadvusele[13].
145:2.13 Seda noormeest polnud vallanud ebapuhas vaim ega deemon, ta oli tavalise langetõve ohver. Ent talle oli õpetatud, et seda haigust on põhjustanud teda vallanud kuri vaim. Ta uskus seda õpetust ja väljendas seda usku ka kõigis selle haigusega seotud mõtetes ja tegudes. Kõik inimesed uskusid, et niisuguseid nähtusi põhjustavad otseselt ebapuhtad vaimud. Seepärast uskusid nad ka, et Jeesus oli deemoni sellest mehest välja ajanud. Kuid Jeesus ei ravinud tol korral meest langetõvest terveks. Mees tervenes tol päeval alles hiljem, pärast päikeseloojangut. Veel kaua pärast nelipüha vältis apostel Johannes, kes viimasena Jeesuse tegemistest kirjutas, igasuguseid viiteid neile niinimetatud „kurja vaimu väljaajamistele” ning seda sellepärast, et pärast nelipüha ei esinenud enam juhtumeid, et keegi oleks olnud kurjast vaimust vallatud.
145:2.14 Selle päris tavalise vahejuhtumi järel levisid üle kogu Kapernauma kiiresti jutud, et Jeesus oli pärastlõunase jutluse järel ühest mehest kurja vaimu välja ajanud ja ta imeliselt terveks ravinud[14]. Sabat oli hämmastavate kuulujuttude kiireks ja tõhusaks levitamiseks just õige aeg. Need kuuldused kandusid ka Kapernauma ümbruse kõigisse väiksematesse asulatesse ja paljud uskusid neid.
145:2.15 Suures Sebedeuse majas, kus Jeesus kaheteistkümne apostliga peatus, valmistasid toitu ja hoidsid majapidamist korras enamasti Siimon Peetruse naine ja ämm. Peetruse maja asus Sebedeuse oma lähedal ja Jeesus astus sünagoogist koju minnes sealt oma sõpradega läbi, sest Peetruse ämm oli olnud juba mitu päeva haige, külmavärinates ja palavikus. Nüüd juhtus, et umbes samal ajal, kui Jeesus kummardus selle haige naise kohale, hoidis ta kätt, silitas ta laupa ja teda lohutas ja julgustas, kadus naisel palavik. Jeesus ei olnud veel jõudnud apostlitele selgitada, et sünagoogis polnud mingit imet toimunud ning et see vahejuhtum oli neil veel nii värskelt ja eredalt meeles ja nad mäletasid ka lugu veest ja veinist Kaanas, hakkasid nad sedagi kokkusattumust imeks pidama ning mõned neist tormasid välja, et uudist kõikjal linnas kuulutada[15].
145:2.16 Peetruse ämmal Amaatal oli olnud malaariapalavik. Jeesus ei ravinud teda tol korral imeliselt terveks. Tervenemine toimus alles mitu tundi hiljem, pärast päikeseloojangut, seoses Sebedeuse maja eesõues juhtunud sündmusega.
145:2.17 Need juhtumid on tüüpilised näited selle kohta, kuidas imesid ootav ja nende nägemisele meelestatud põlvkond haaras alati kinni igast ettekäändest kuulutada, et Jeesus on veel ühe ime korda saatnud.
¶ 3. TERVENDAMINE PÄIKESELOOJANGUL
145:3.1 Selleks ajaks kui Jeesus ja ta apostlid olid valmis sündmusrikast sabatipäeva lõpetavaks õhtusöögiks, oli kogu Kapernaum ja selle ümbrus väidetavate tervendamisimede tõttu ärevil ning päikeseloojangu ajal valmistusid kõik haiged ja vaevatud minema Jeesuse juurde või laskma end sõpradel sinna kanda. Juutide õpetuse kohaselt ei olnud lubatud pühadel sabatitundidel isegi mitte tervist nõutama minna.
145:3.2 Seepärast hakkasid niipea, kui päike oli horisondi taha vajunud, kümned haiged mehed, naised ja lapsed Betsaidasse Sebedeuse maja poole liikuma. Üks mees alustas oma halvatud tütrega teed niipea, kui päike oli tema naabri maja taha vajunud[16].
145:3.3 Päeva kõik sündmused olid olnud selle päikeseloojanguaegse stseeni ettevalmistus. Isegi Jeesuse pärastlõunases jutluses oli vihjatud, et haigused peavad kaduma, ja ta oli rääkinud nii enneolematu enesekindluse ja autoriteetsusega! Tema sõnum oli nii veenev! Ehkki ta ei pretendeerinudki inimlikule autoriteedile, rääkis ta otse iga inimese südametunnistusele ja hingele. Ta ei kasutanud küll loogikat, seadustega laveerimist ega leidlikke ütlusi, kuid apelleeris võimsalt, otseselt, selgelt ja individuaalselt iga oma kuulaja südamele.
145:3.4 See sabat oli Jeesuse maises elus, jah, kogu universumi elus suur päev. Kohaliku universumi jaoks oli see väike juudi linn Kapernaum tõeline Nebadoni pealinn. Need mõned juudid Kapernauma sünagoogis ei olnud sugugi ainsad olendid, kes kuulsid Jeesuse jutluse ülitähtsat lõpulauset: „Viha on hirmu vari, kättemaks arguse mask.” Tema kuulajad ei suutnud unustada ka tema õnnistatud sõnu, et „Inimene on Jumala poeg, mitte kuradi laps.”
145:3.5 Varsti pärast päikeseloojangut, kui Jeesus ja apostlid õhtusöögi järel veel lauas istusid, kuulis Peetruse naine eesõues hääli ja kui ta ukse juurde läks, nägi ta kogunemas suurt hulka haigeid inimesi ja et Kapernaumast tulev tee oli täis neid, kes kõik soovisid Jeesuse käte läbi terveneda. Seda vaatepilti nähes läks ta sellest kohe teatama oma mehele, kes omakorda Jeesust teavitas.
145:3.6 Kui Meister astus Sebedeuse maja eesuksest välja, nägid ta silmad haigustest tabatud ja vaevatud rahvahulka. Tema ees oli peaaegu tuhat haiget ja tõbist inimest, vähemalt nii palju oli neid kokku tulnud. Kõik nende seas ei olnud küll haiged, mõned olid tulnud aitama oma armastatud inimesi nende püüdes leida tervenemist.
145:3.7 Nende haigete meeste, naiste ja laste nägemine, kes kannatasid suures osas tema enda universumihaldajatest Poegade vigade ja eksimuste tagajärjel, liigutas Jeesuse inimsüdant ja heitis väljakutse selle heasoovliku Looja-Poja jumalikule halastusele. Kuid Jeesus teadis väga hästi, et ta ei suudaks kunagi üles ehitada püsimajäävat vaimset liikumist puhtaineliste imede vundamendile. Ta oli järjekindlalt püüdnud hoiduda oma loojavõimeid ilmutamast. Kaanast saadik polnud tema õpetusega kaasnenud midagi üleloomulikku ega imepärast, kuid haigete hulk liigutas tema osavõtlikku südant ja apelleeris tugevasti tema mõistvale armastustundele.
145:3.8 Keegi hüüdis eesõuest: „Meister, ütle oma sõna, taasta meie tervis, ravi meie haigused ja päästa meie hinged.” Niipea kui see oli öeldud, valmistus tohutu seeravitest, füüsilistest juhtijatest, Elukandjatest ja keskteelistest koosnev saatjaskond, kes seda universumi kehastunud Loojat alati oli saatnud, loojavõimet ilmutama, kui vaid nende Suverään selleks märku annaks. See oli üks neid hetki Jeesuse maises elujärgus, mil jumalik tarkus ja inimlik kaastunne Inimese Poja otsuses nii tihedalt põimusid, et ta otsis pääseteed oma Isa tahtele tuginemises.
145:3.9 Kui Peetruski anus Meistrit nende abipalvet kuulda võtma, vastas Jeesus haigete hulgale vaadates: „Ma tulin siia maailma Isa ilmutama ja tema taevariiki rajama. Olen elanud praeguse tunnini selle eesmärgi nimel. Seepärast, kui see peaks olema Tema tahe, kes mind on saatnud, ja kui see pole vastuolus minu pühendumisega taevariigi evangeeliumi kuulutamisele, sooviksin näha, et mu lapsed saaksid terveks — ja —,” kuid Jeesuse ülejäänud sõnad kadusid tekkinud kärasse.
145:3.10 Jeesus oli andnud otsustamise tervendamise kohta oma Isale. Ilmselt ei olnud Isa tahtel vastuväiteid, sest vaevalt olid Meistri sõnad öeldud, kui Jeesuse Isikustatud Mõttekohandaja korraldustele alluv taevaste isiksuste rühm hakkas võimsalt tegutsema. See tohutu saatjaskond laskus tõbiste surelike kirju hulga sekka ja hetkega olid 683 meest, naist ja last terveks tehtud, täielikult terveks ravitud nende füüsilistest haigustest ja muudest ainelistest vaevustest[17]. Mitte kunagi enne ega pärast seda pole maa peal niisugust stseeni nähtud. Ning neile, kes seda loovat tervendamislainet pealt nägid, oli see tõepoolest erutav vaatepilt.
145:3.11 Ent kõigist olenditest, kes selle äkilise ja ootamatu üleloomuliku tervenemispuhangu üle imestasid, oli Jeesus ise kõige enam üllatunud. Hetkel, mil ta inimlik huvi ja kaastunne neile tema ees avanevatele kannatustele ja haigustele koondus, unustas ta oma inimmeeles Isikustatud Kohandaja manitsevad hoiatused, et teatud tingimustel ja asjaoludel on võimatu piirata Looja-Poja loojavõimete ajaelementi. Jeesus soovis näha nende kannatavate surelike tervenemist, kui see pole vastuolus tema Isa tahtega. Jeesuse Isikustatud Kohandaja otsustas hetkega, et see loova energia tegu ei ole sel hetkel Paradiisi-Isa tahtega vastuolus, ning selle otsusega — arvestades Jeesuse eelnevalt väljendatud tervendamissoovi — oligi loometegu tehtud. See, mida Looja-Poeg soovib ja tema Isa tahab, ongi SÜNDINUD. Niisugust surelike massilist tervendamist ei toimunud enam mitte kunagi Jeesuse hilisema maise elu jooksul.
145:3.12 Nagu võis arvata, levis kuuldus sellest päikeseloojanguaegsest tervendamisest Kapernauma lähedal Betsaidas üle kogu Galilea ja Juudamaa ning nende ümbruskonnas. Herodesel tekkisid taas kartused ja ta saatis oma nuhid Jeesuse tööd ja õpetamist jälgima ning välja selgitama, kas see on endine Naatsareti puusepp või surnuist üles tõusnud Ristija Johannes.
145:3.13 Põhiliselt just selle ettekavatsematu füüsilise tervendamise tõttu sai Jeesusest tema ülejäänud maise elujärgu jooksul samavõrd ravija kui jutlustaja. Ta jätkas küll õpetamist, kuid tema isikuti tehtud töö seisnes põhiliselt hoolitsemises haigete ja rõhutute eest, samal ajal kui apostlid tegelesid avaliku jutlustamisega ja uskujate ristimisega.
145:3.14 Ent enamikule neist, kes tolle päikeseloojangu ajal kogesid seda jumalikku energiademonstratsiooni — üleloomulikku või loovat füüsilist tervendamist —, ei jätnud see erakordne halastusavaldus jäävat vaimset mõju. Vähestele oli see füüsiline hoolitsus küll tõeliselt õpetlik, kuid selle ajatu loova tervendamise hämmastav puhang polnud vaimuriiki inimeste südames edasi viinud.
145:3.15 Jeesuse maise missiooniga aeg-ajalt kaasas käinud tervendamisimed ei kuulunud tema taevariigi kuulutamise kavasse. Need olid loomulikult omased peaaegu piiramatute loojavõimetega jumaliku olendi viibimisele maa peal, selles olendis olid enneolematult ühendatud jumalik halastus ja inimlik kaastunne. Ent niisugused niinimetatud imed tekitasid Jeesusele palju probleeme seetõttu, et põhjustasid avalikkuse seas eelarvamusi ja palju soovimatut halba kuulsust.
¶ 4. SAMA PÄEVA ÕHTU
145:4.1 Kogu õhtu pärast seda suurt tervendamispuhangut oli Sebedeuse maja täis rõõmsaid ja õnnelikke inimesi ning Jeesuse apostlid olid emotsionaalse entusiasmi tippu jõudnud. Inimlikust vaatepunktist oli see tõenäoliselt suurim päev kõigist nende Jeesusega koos veedetud suurpäevadest. Mitte kunagi enne ega pärast seda ei tõusnud nende lootused kindlas ootuses nii kõrgele. Alles mõni päev varem Samaarias oli Jeesus neile öelnud, et on saabunud tund hakata võimsalt taevariiki kuulutama ning nüüd olidki nende silmad näinud seda, mis nende arvates seda tõotust täitis. Nad mõtlesid põnevusega, mis üldse saama hakkab, kui see hämmastav tervendamisvõime avaldumine on alles algus. Neil püsinud kahtlused Jeesuse jumalikkuses olid nüüd kadunud. Nad olid oma hämmastunud ekstaasis nagu joobunud.
145:4.2 Kui nad aga Jeesust otsima hakkasid, ei leidnud nad teda. Juhtunu oli Jeesust väga häirinud. Need mitmesugustest haigustest paranenud mehed, naised ja lapsed jäid sinna veel hilisööni, oodates Jeesuse tagasitulekut, et teda tänada. Apostlid ei suutnud Meistri käitumist mõista, kui ta tundide möödudes ikka veel üksi soovis olla; tema äraoleku tõttu ei olnud nende rõõm täielik ja täiuslik. Kui Jeesus nende sekka tagasi pöördus, oli aeg juba hiline ja peaaegu kõik tervendatud kodudesse tagasi läinud. Jeesus keeldus kaheteistkümne ja teiste teda tervitama jäänute õnnitlusi ja imetlust vastu võtmast, öeldes vaid: „Ärge rõõmustage selle üle, et mu Isa on küllalt võimas keha ravima, vaid pigem selle üle, et tal on vägevust hinge päästa. Lähme nüüd puhkama, sest me peame homme minu Isa ülesandeid täitma.”
145:4.3 Need kaksteist meest läksid puhkama taas pettunult, kimbatuses ja kurva südamega; vaid vähestel neist, välja arvatud kaksikutel, oli tol ööl piisavalt und. Niipea kui Meister oli teinud midagi oma apostlite hinge ja südame rõõmustamiseks, näis ta samas kohe nende lootused purustavat ja nende julguse ning entusiasmi hingepõhjani hävitavat. Hämmastunud kalurid vaatasid teineteisele otsa, peas vaid üks mõte: „Me ei saa temast aru. Mida see kõik tähendab?”
¶ 5. PÜHAPÄEVA VARAHOMMIK
145:5.1 Ka Jeesus ei maganud tol laupäevaöösel eriti. Ta mõistis, et maailm on täis füüsilisi hädasid ja ainelisi raskusi ning mõtles selle üle, kui ohtlik see on, kui ta on sunnitud pühendama haigete ja vaevatute eest hoolitsemisele nii palju aega, et see segaks tema missiooni — vaimuriigi rajamist inimsüdametes — või vähemalt allutaks selle täitmise füüsiliste asjade eest hoolitsemisele. Nende ja teiste samalaadsete mõtete tõttu, mis Jeesuse surelikku meelt sel ööl valdasid, tõusis ta tol pühapäevahommikul ammu enne koitu ja läks üksi ühte oma lemmikpaika Isaga osadust leidma. Jeesus palus tol varahommikul endale tarkust ja otsustusvõimet, et ta ei laseks oma inimlikul kaastundel koos jumaliku halastusega end inimlikke kannatusi nähes sedavõrd vallata, et ta kulutaks kogu oma aja füüsilisele hoolekandele, jättes hooletusse vaimse hoolitsuse[18]. Ehkki ta ei soovinud haigete eest hoolitsemist täielikult vältida, teadis ta, et peab tegelema ka tähtsama tööga — vaimse õpetamise ja religioosse koolitusega.
145:5.2 Jeesus läks nii sageli välja mägedesse palvetama sellepärast, et tal ei olnud isiklikuks pühendumiseks sobivaid eraldi ruume.
145:5.3 Peetrus ei saanud tol ööl und, seepärast äratas ta väga varakult — veidi pärast Jeesuse palvetamaminekut — Jaakobuse ja Johannese ning kõik kolm suundusid Meistrit otsima[19]. Kui nad olid teda juba üle tunni aja otsinud, leidsid nad Jeesuse ja palusid tal öelda, miks ta nii imelikult käitub. Nad tahtsid teada, miks tervendamisvaimu võimas väljavalamine näis teda nii häirivat, kui kõik inimesed olid ülevoolavalt rõõmsad ja apostlidki nii väga rõõmustasid.
145:5.4 Jeesus püüdis selgitada neile kolmele apostlile enam kui nelja tunni jooksul, mis oli toimunud. Ta andis neile juhtunu kohta õpetusi ja selgitas niisuguste ilmingute ohtlikkust. Jeesus usaldas neile, miks ta oli palvetama tulnud. Ta püüdis oma isiklikele kaaslastele selgitada tõelisi põhjusi, miks Isa taevariiki ei saa ehitada imetegudele ja füüsilisele tervendamisele. Kuid nad ei saanud tema õpetusest aru.
145:5.5 Sel pühapäeva varahommikul hakkas aga Sebedeuse maja ümber kogunema uusi vaevatud hingi ja palju uudishimulikke. Nad nõudsid käratsedes Jeesusega kohtumist. Andreas ja apostlid olid nii kimbatuses, et sel ajal, kui seloot Siimon kokkutulnutega rääkis, läks Andreas mitme kaaslasega Jeesust otsima. Kui Andreas Jeesuse, kes oli kolme apostli seltsis, üles leidis, ütles ta: „Meister, miks jätad sa meid rahvahulgaga üksi? Vaata, kõik otsivad sind, mitte kunagi varem pole nii paljud sinu õpetust nõutanud. Sinu vägevate tegude pärast on maja ümber praegugi suured hulgad lähedalt ja kaugelt tulnud inimesi. Kas sa ei tule meiega nende eest hoolt kandma?”[20]
145:5.6 Kui Jeesus seda kuulis, ütles ta: „Andreas, kas pole ma sulle ja neile teistele õpetanud, et minu missioon maa peal seisneb Isa ilmutamises ja minu sõnum taevariigi kuulutamises? Kuidas tahad sa siis mind oma töölt kõrvale pöörata, et rahuldada uudishimulikke ning märkide ja imede otsijaid? Kas pole me olnud kuude kaupa nende inimeste seas ja kas nad on kogunenud hulkadena kuulama head uudist taevariigist? Miks on nad nüüd meid piirama tulnud? Kas mitte oma füüsiliste kehade tervendamiseks ega sugugi selleks, et nad on võtnud vastu vaimse tõe oma hingede päästmiseks? Kui inimesed tulevad meie juurde erakordsete ilmingute tõttu, ei tule nad otsima tõde ja pääsemist, vaid pigem ikkagi leevendust oma füüsilistele vaevustele ja pääsemist ainelistest raskustest.
145:5.7 Olen olnud kogu selle aja Kapernaumas ja kuulutanud nii sünagoogis kui ka järve kaldal head uudist taevariigist kõigile, kellel on kõrvad kuulma ja südamed tõde vastu võtma. See ei vasta minu Isa tahtele, et ma nüüd tuleks koos teiega nende uudishimulike eest hoolitsema ja tegelema füüsiliste asjadega, jättes vaimsed kõrvale. Olen teid käskinud jutlustada evangeeliumi ja hoolitseda haigete eest, kuid ma ei saa süüvida ravimisse ja õpetamist hooletusse jätta. Ei, Andreas, ma ei tule sinuga tagasi. Mine käsi inimesi uskuda sellesse, mis me neile oleme õpetanud, ja rõõmustada Jumala poegade vabaduse üle, ning sea kõik valmis lahkumiseks teistesse Galilea linnadesse, kus on tee taevariigist heade uudiste jutlustamiseks juba ette valmistatud. Selleks Isa mind saatiski. Minge siis ja valmistuge kohe lahkuma, mina aga ootan siin teie tagasitulekut.”[21]
145:5.8 Kui Jeesus lõpetas, läksid Andreas ja teised apostlid kurvalt Sebedeuse majja tagasi, saatsid kogunenud rahva laiali ja valmistusid kiiresti reisiks, nagu Jeesus oli käskinud. Ning nii asus Jeesus pühapäeva, 18. jaanuari pärastlõunal 28[22]. a pKr apostlitega oma esimesele tõeliselt avalikule jutlustamisreisile Galilea linnadesse. Sel esimesel reisil jutlustasid nad taevariigi evangeeliumi paljudes linnades, kuid ei külastanud Naatsaretti.
145:5.9 Tol pühapäeva õhtupoolikul, veidi aega pärast Jeesuse ja ta apostlite lahkumist Rimmonisse, tulid ta vennad Jaakobus ja Juudas teda Sebedeuse majja külastama. Juudas oli tolle päeva lõuna ajal oma venna Jaakobuse üles otsinud ja veennud teda, et nad peaksid koos Jeesuse juurde minema. Selleks ajaks, kui Jaakobus nõustus Juudaga kaasa minema, oli Jeesus juba lahkunud.
145:5.10 Apostlid ei tahtnud sugugi lahkuda pärast seda, kui Kapernaumas oli nende vastu suur huvi tekkinud. Peetrus arvestas, et taevariiki oleks saanud ristida vähemalt tuhat usklikku. Jeesus kuulas nad kannatlikult ära, kuid ei nõustunud tagasi minema. Veidi aega vaikiti ja siis pöördus Toomas teiste apostlite poole: „Mingem! Meister on oma sõna öelnud. Kui me ka ei saa taevariigi saladustest täielikult aru, oleme ühes siiski kindlad: me järgime õpetajat, kes ei otsi kuulsust iseenda jaoks.” Ning nad läksid vastumeelselt Galilea linnadesse head uudist kuulutama.
¶ Viited
- ↑ Jeesus ja apostlid Kapernauma: Mk 1:21a; Lk 4:31.
- ↑ Jeesus räägib paadist: Lk 5:1-3.
- ↑ Siimon ja Taavet: Mt 4:18; Mk 1:16.
- ↑ Kalade vedu: Lk 5:4-11.
- ↑ Inimeste kalurid: Mt 4:19-20; Mk 1:17-18.
- ↑ Jeesus jutlustab sünagoogis: Mk 1:21; Lk 4:31.
- ↑ Teenige Issandat, oma Jumalat: 2Ms 23:25.
- ↑ Tõuse, sära, valgus on tulnud: Js 60:1-3.
- ↑ Haprad viinamarjad, hambad püsti: Jr 31:29-34.
- ↑ Religioon, südame asi: Jr 24:7. Otsi üksikuid südameid: Jr 17:9-10.
- ↑ Ainult patune hing sureb: Jr 31:29-30; Hs 18:2-4. Jumal annab uue südame, vaimu: Hs 36:26.
- ↑ Jeesus õpetas autoriteediga: Mt 7:28-29; Mk 1:21-22; Lk 4:31-32.
- ↑ Epileptiku tervendamine: Mk 1:23-26; Lk 4:33-35.
- ↑ Aruanne paranemisest: Mk 1:27-28; Lk 4:36-37.
- ↑ Peetruse haige ämm: Mt 8:14-15; Mk 8:30-31; Lk 4:38-39.
- ↑ Rahvahulk päikeseloojangul: Mt 8:16; Mk 1:32-33; Lk 4:40.
- ↑ Tervenemine päikeseloojangul: Mt 8:6b; Mk 1:34; Lk 4:40-41.
- ↑ Jeesuse taandumine: Mk 1:35; Lk 4:42a.
- ↑ Jeesuse otsimine: Mk 1:36-37a.
- ↑ Rahvahulk otsib Jeesust tervendamiseks: Mk 1:37b; Lk 4:42b.
- ↑ Jeesus peab õpetama, mitte tervendama: Mk 1:38; Lk 4:43.
- ↑ Algas 1. jutlustuskäik: Mt 4:23; Mt 9:35b; Mk 1:39; Lk 4:44.