© 2010 Urantia Sihtasutus
53:0.1 LUCIFER oli Nebadoni särav esimese astme Lanonandek-Poeg. Ta oli teinud läbi teenistuse paljudes süsteemides, oli olnud oma rühma kõrge nõuandja ning oli väljapaistvalt tark, terane ja teokas. Lucifer oli oma klassist number 37, ja kui ta sai Melkisedekitelt lähetuse, loeti teda üheks sajast kõige võimekamast ja säravamast isiksusest enam kui seitsmesaja tuhande omasuguse seas. Sellest suurepärasest algusest jõudis ta pahede ja eksimuste läbi patu rüppe ning on nüüd üks Nebadoni kolmest Süsteemi Suveräänist, kes on oma mina sunnil alistunud võltsile isikliku vabaduse sofistikale — heitnud kõrvale universumiustavuse ja vennalikud kohustused, jäänud pimedaks kosmiliste suhete suhtes.
53:0.2 Nebadoni universumis, Kristus Miikaeli valdustes, on kümme tuhat asustatud maailmade süsteemi. Kogu Lanonandek-Poegade ajaloo vältel, kogu nende töös kõigis neis tuhandetes süsteemides ja universumi keskuses on leidunud vaid kolm Süsteemi Suverääni, kes on Looja-Poja valitsuse ära põlanud.
53:1.1 Lucifer ei olnud tõusuolend, ta oli kohalikust universumist pärit loodud Poeg ja tema kohta on öeldud: „Sa olid laitmatu kõigil oma teedel alates su loomispäevast, kuni sinus leiti ülekohut[1].” Ta oli korduvalt Edentia Kõigekõrgematega nõu pidanud. Lucifer valitses „Jumala pühal mäel”, Jerusemi valitsemismäel, sest ta oli suure, 607 asustatud maailmast koosneva süsteemi tegevjuht[2].
53:1.2 Lucifer oli suursugune olend, särav isiksus, kes seisis universumi valitsusvõimude reas kõrvuti tähtkujude Kõigekõrgemate Isadega. Vaatamata Luciferi üleastumisele hoidusid talle alluvad intellektid enne Miikaeli annetumist Urantial tema suhtes lugupidamatust ja nördimust üles näitamast. Isegi Miikaeli peaingel ei esitanud Moosese ülestõusmise ajal „süüdistavat otsust, vaid ütles: „Kohtunik sõidelgu sind[3].”” Otsustamisõigus kuulub sellistes asjades Päevilt Vanadele, superuniversumi valitsejatele.
53:1.3 Lucifer on nüüd Satania langenud ja troonilt tõugatud Suverään. Enesekesksus on väga hukatuslik, isegi taevariigi kõrgetele isiksustele. Luciferi kohta öeldi: „Su ilu tõttu läks su süda ülbeks, oma hiilguse pärast kaotasid sa tarkuse[4].” Teie vana aja prohvet nägi Luciferi kurba seisukorda, kui ta kirjutas: „Kuidas sa ometi oled, oo Lucifer, hommiku poeg, alla langenud taevast! Kuidas oled paisatud maha sina, kes sa julgesid maailmad segadusse ajada!”[5]
53:1.4 Urantial oli Luciferist vähe kuulda, sest ta määras esimese asevalitseja Saatana teie planeedile oma ettevõtmist propageerima. Saatan oli sama esimese astme Lanonandekite rühma liige, kuid ei olnud kunagi olnud Süsteemi Suverään[6]. Ta asus kogu hingega Luciferi mässu toetama[7][8]. „Kurat” ei ole keegi muu kui Caligastia, Urantia troonilt tõugatud Planeedivürst ja teisene Lanonandek-Poeg. Miikaeli viibimise ajal Urantial lihalikul kujul lõid Lucifer, Saatan ja Caligastia omavahel tema annetumismissiooni läbikukutamiseks liidu. Kuid neid tabas selge ebaõnn.
53:1.5 Abaddon oli Caligastia kaaskonna ülem[9]. Ta järgnes mässus oma isandale ning on tegutsenud sellest saadik Urantia mässajate tegevjuhina. Peeltsebul oli reetliku Caligastia jõududega ühinenud truudusetute keskteeliste juht[10].
53:1.6 Kõigi nende paheliste isiksuste sümboliks sai lõpuks lohemadu. Miikaeli võiduga „laskus Gabriel Salvingtonilt alla ja aheldas lohemao (kõik mässuliste juhid) terveks ajastuks”[11]. Jerusemi seeravitest mässajate kohta on kirjutatud: „Ja tema inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani ta kinni igaveste ahelatega pilkasesse pimedusse kuni suure kohtupäevani[12].”
53:2.1 Lucifer ja tema esimene abi Saatan olid valitsenud Jerusemil enam kui viissada tuhat aastat, enne kui nad hakkasid end oma südames seadma Kõikse Isa ja tema tolleaegse asemikust Poja Miikaeli vastu.
53:2.2 Satania süsteemis ei olnud erilisi ega iseäralikke tingimusi, mis oleksid mässumõtet sisendanud või seda soodustanud. Meie arvates tekkis ja kujunes see mõte Luciferi meeles ning ta oleks võinud algatada sellise mässu kõikjal, kus iganes ta oleks ametis olnud. Kõigepealt teatas Lucifer oma kavatsustest Saatanale, kuid tema võimeka ja targa abilise meele hukutamiseks kulus mitu kuud. Ent kui Saatan oli kord mässuteooriate poole pöördunud, sai temast julge ja tõsimeelne „enesekehtestamise ja vabaduse” propageerija[13].
53:2.3 Mitte keegi ei sisendanud Luciferile mässumõtet. Mõte enesekehtestamisest vastu Miikaeli tahet ja Kõikse Isa kavu, nagu Miikael neid esindas, pärines tema enda meelest. Tal olid olnud Looja-Pojaga lähedased ja alati südamlikud suhted. Mitte kunagi enne vaimustumist omaenda meelest ei olnud Lucifer avalikult väljendanud rahulolematust universumi haldamise suhtes. Vaatamata tema vaikimisele olid Päevilt Ühtsed Salvingtonil enam kui saja tuhande standardaja aasta jooksul Uversale peegeldanud, et Luciferi meel ei olnud igas suhtes rahul. Need teated edastati ka Loojale-Pojale ja Norlatiadeki Tähtkujude Isadele.
53:2.4 Kogu selle aja jooksul muutus Lucifer kogu universumi haldamise kava suhtes üha kriitilisemaks, kuid kuulutas alati kõigest südamest ustavust Ülimatele Valitsejatele. Tema truudusetus avaldus esimest korda otseselt Gabrieli külaskäigu ajal Jerusemi, vaid mõned päevad enne Luciferi Vabadusdeklaratsiooni avalikku väljakuulutamist. Kindel teadmine ähvardava mässu algusest avaldas Gabrielile nii sügavat muljet, et ta suundus otsekohe Edentiale Tähtkujude Isadega nõu pidama avaliku mässu puhul rakendatavate meetmete üle.
53:2.5 Väga raske on nimetada täpset põhjust või põhjusi, mis lõpuks Luciferi mässus kulmineerusid. Teame kindlalt vaid üht: ükskõik kuidas see algselt ka ei alanud, tekkis see siiski Luciferi meeles. Ilmselt viis kasvav eneseuhkus ta enesepettuseni, nii et Lucifer veenis end mõnda aega tõepoolest selles, et tema poolt kavandatav mäss toob süsteemile — kui mitte kogu universumile — tegelikult kasu. Selleks ajaks, kui talle sai selgeks ta pettekujutluste nurjumine, oli ta kahtlemata läinud juba liiga kaugele, et esialgne ja kurjale ässitav uhkus oleks tal lubanud asja katki jätta[14]. Mingil hetkel selle kogemuse jooksul kaotas ta siiruse, ning pahe arenes tahtlikuks ja põikpäiseks patuks. Seda tõendab ka selle särava tegevjuhi edasine käitumine. Talle pakuti kaua võimalust kahetseda, kuid pakutud halastuse võtsid vastu vaid mõned tema alluvad. Edentia Päevilt Ustav esitas Tähtkuju Isade palvel isiklikult Miikaeli kava nende skandaalsete mässajate päästmiseks, kuid Looja-Poja halastus lükati alati üha suurema põlguse ja nördimusega tagasi.
53:3.1 Millest ka ei olnud tekkinud rahutus Luciferi ja Saatana südameis, tuli see lõpuks avalikuks Luciferi Vabadusdeklaratsiooni kujul[15]. Mässajate üritus esitati kolme punktina:
53:3.2 1. Kõikse Isa reaalsus. Lucifer väitis, et Kõikset Isa tegelikult ei eksisteeri, et füüsiline gravitatsioon ja kosmoseenergia on universumile loomuomased ning et Isa on Paradiisi-Poegade leiutatud müüt, võimaldamaks neil Isa nimel universumi valitsemist jätkata. Ta eitas, et isiksus on Kõikse Isa kingitus. Ta vihjas isegi, et lõpetanud mängivad Paradiisi-Poegadega kokku, selleks et kogu loodule pettust peale suruda, sest nad ei ole kunagi andnud väga selgepiirilist ettekujutust Isa tegelikust isiksusest, nagu seda Paradiisis tajutakse. Ta pidas aukartuse põhjuseks teadmatust. See süüdistus oli julge, kohutav ja pühadust teotav. Kahtlemata ajendas just see lõpetanute vastu suunatud varjatud rünnak tõusuteelistest kodanikke tol ajal Jerusemil mässaja kõigile ettepanekutele kindlalt vastu seisma ja vankumatuks jääma.
53:3.3 2. Looja-Poja Miikaeli universumivalitsus. Lucifer väitis, et kohalikud süsteemid peaksid olema autonoomsed. Ta tõstis protesti Miikaeli, Looja-Poja õiguse vastu hakata Nebadoni suverääniks hüpoteetilise Paradiisi-Isa nimel ning nõuda kõigilt isiksustelt truudust selle nähtamatu Isa suhtes. Ta väitis, et kogu palveldamiskava on kaval plaan Paradiisi-Poegade ülendamiseks. Ta oli nõus tunnistama Miikaeli oma Looja-isana, kuid mitte oma Jumalana ja õiguspärase valitsejana.
53:3.4 Eriti vihaselt ründas ta Päevilt Vanade — „võõraste võimukandjate” õigust sekkuda kohalike süsteemide ja universumite asjadesse. Ta mõistis need valitsejad hukka kui türannid ja anastajad. Ta õhutas oma poolehoidjaid uskuma, et ükski neist valitsejaist ei saaks kuidagi sekkuda täieliku omavalitsuse tegevusse, kui vaid inimestel ja inglitel oleks vaprust ennast maksma panna ja julgelt oma õigusi nõuda.
53:3.5 Ta väitis, et Päevilt Vanade hulka kuuluvate täideviijate tegevust kohalikes süsteemides saaks takistada, kui põliselanikest olendid oma sõltumatuse maksma paneksid. Tema sõnul on süsteemi isiksused sünnipäraselt surematud, ülestõusmine on loomulik ja automaatne ning kõik olendid elaksid igavesti, kui Päevilt Vanade täideviijad meelevaldselt ja ebaõiglaselt ei tegutseks.
53:3.6 3. Rünnak surelike tõusuolendite koolituse universumikava vastu. Lucifer väitis, et tõususurelike nii põhjalikuks koolituseks universumi haldamisprintsiipide alal kulutatakse liiga palju aega ja energiat ning et need printsiibid on ebaeetilised ja väärad. Ta protesteeris igavikupikkuse kava vastu, millega kosmosesurelikke valmistatakse ette mingiks tundmatuks saatuseks, ning pidas lõpetanute korpuse viibimist Jerusemil tõenduseks selle kohta, et neid surelikke on tervete ajastute vältel ette valmistatud mingiks saatuseks, mis on lihtsalt väljamõeldis. Ta osutas pilkavalt asjaolule, et lõpetanud pole jõudnud aulisema saatuseni kui tagasipöördumine niisama tähtsusetutele sfääridele, nagu on nende päritolusfäärid. Ta vihjas sellele, et nende otsustusvõimet on rikutud liigse distsiplineerimise ja pikaajalise koolitusega ning et nad on tegelikult oma surelikud kaaslased reetnud, sest teevad nüüd koostööd kavaga, mis on suunatud kogu loodu orjastamisele tõususurelike müütilise igavese saatuse fiktsioonide nimel. Ta propageeris, et kõik tõusuolendid peaksid nautima individuaalse enesemääramise vabadust. Ta ründas kogu tõususurelike kava, mille patrooniks on Jumala Paradiisi-Pojad ja mida toetab Lõpmatu Vaim, ning mõistis selle hukka.
53:3.7 Ning selle Vabadusdeklaratsiooniga käivitaski Lucifer oma meeletu pimeduse- ja surmapeo.
53:4.1 Luciferi manifest esitati Satania salajasel aastakoosolekul klaasmerel, Jerusemilt kokkutulnud vägede juuresolekul, aasta viimasel päeval, umbes kakssada tuhat Urantia aastat tagasi. Saatan teatas, et universumijõude — füüsilist, intellektuaalset ja vaimset jõudu — küll palveldatakse, kuid truuks jäädakse vaid tegelikule ja praegusele valitsejale Luciferile, „inimeste ja inglite sõbrale” ja „vabaduse Jumalale”.
53:4.2 Luciferi mässu sõjahüüuks oli enesekehtestamine[16]. Üks tema põhiargumente oli, et kui omavalitsus on hea ja õige Melkisedekitele ja teistele rühmadele, sobib see niisama hästi kõigile intellektiklassidele. Ta propageeris julgelt ja järjekindlalt „meele võrdsust” ja „intellektide vendlust”. Ta väitis, et igasugune valitsus peaks piirduma kohalike planeetidega ja nende vabatahtliku konföderatsiooniga kohalikes süsteemides. Igasugune muu juhendamine oleks lubamatu. Ta lubas Planeedivürstidele, et need hakkavad maailmu valitsema tegevjuhtidena. Ta mõistis avalikult hukka seadusandliku tegevuse tähtkuju keskuses ning õigusemõistmise universumi keskusmaailmas. Ta väitis, et kõik need valitsuse funktsioonid tuleks koondada süsteemide keskusmaailmadesse, ning alustas omaenda seadusandliku kogu loomist ja moodustas omaenda kohtud Saatana jurisdiktsiooni all. Ning ta käskis ka usust taganevate maailmade Vürstidel teha sama.
53:4.3 Kogu Luciferi halduskabinet läks täies koosseisus üle ning vannutati avalikult „vabastatud maailmade ja süsteemide” uue juhi valitsusametnikeks.
53:4.4 Kuigi Nebadonis oli juba enne toimunud kaks mässu, olid need olnud kaugetes tähtkujudes. Need ülestõusud olid Luciferi arvates sellepärast ebaõnnestunud, et enamik intellektiolendeid ei olnud oma juhtidega kaasa läinud. Ta väitis et „enamus valitseb” ning et „meel on eksimatu”. Universumi valitsejate poolt talle antud vabadus näis paljusid tema jumalavallatuid väiteid kinnitavat. Ta trotsis kõiki endast ülemaid, kuid need nagu ei pannud tema tegusid tähelegi. Talle anti tema hukutava kava piiramatuks ja takistamatuks teostamiseks vabad käed.
53:4.5 Lucifer viitas kõigile halastavatele viivitustele õigusemõistmises kui tõenditele, et Paradiisi-Poegade valitsus on võimetu mässu peatama. Ta astus avalikult Miikaeli, Immanueli ja Päevilt Vanade vastu ning heitis neile ülbelt väljakutse, ja kui mingit vastust ei järgnenud, osutas sellele kui kindlale tõendile universumi ja superuniversumi valitsuste võimetusest.
53:4.6 Gabriel oli kõigi nende truudusetute sammude ajal isiklikult kohal ning teatas vaid, et kõneleb Miikaeli nimel, kui selleks tuleb aeg, ning et kõik olendid võivad vabalt ja sekkumata oma valiku teha, et „Isa Poegade valitsus soovib ainult vabatahtlikku, kõigest südamest tulevat ning eksitavate argumentide suhtes kindlaks jäävat ustavust ja armastust”.
53:4.7 Luciferil lubati oma mässuline valitsus moodustada ja täielikult sisse seada, enne kui Gabriel hakkas vaidlustama lahkulöömisõigust või mässulisele propagandale vastu töötama. Kuid Tähtkujude Isad piirasid nende truudusetute isiksuste tegevuse kohe Satania süsteemiga. Vaatamata sellele oli viivitusperiood kogu Satania ustavatele olenditele suur proovilepaneku ja läbikatsumise aeg. Mitu aastat oli kõik kaootiline ja eluasemeilmades valitses suur segadus.
53:5.1 Satania mässu puhkedes pidas Miikael nõu oma Paradiisi-venna Immanueliga. Pärast seda otsustavat kõnelust teatas Miikael, et ta kasutab sama taktikat, mis oli olnud talle iseloomulik ka varasemate selletaoliste mässude korral — mittesekkumist.
53:5.2 Selle ja kahe eelmise mässu ajal polnud Nebadoni universumis mingit absoluutset ega isiklikku suveräänset võimu. Miikael valitses jumaliku õigusega, Kõikse Isa asemikuna, kuid veel mitte oma isikliku õigusega. Ta ei olnud oma annetumiselujärguga lõpule jõudnud, talle ei olnud veel antud „kogu meelevalda taevas ja maa peal”[17].
53:5.3 Alates mässu puhkemisest kuni Miikaeli tõstmiseni Nebadoni suveräänse valitseja troonile ei sekkunud Miikael kunagi Luciferi mässuliste jõudude tegevusse, neil lasti peaaegu kakssada tuhat Urantia aastat vabalt tegutseda. Praegu on Kristus Miikaelil niisuguste truudusetusepuhangute koheseks, isegi viivitamatuks lahendamiseks piisavalt jõudu ja võimu, kuid kahtleme, kas see suveräänne valitsusvõim ajendaks teda teisiti toimima, kui mõni mäss veel peaks puhkema.
53:5.4 Et Miikael eelistas jääda Luciferi mässu tegelikust sõjategevusest eemale, kutsus Gabriel oma isikliku kaaskonna Edentiale, ja pidanud nõu Kõigekõrgematega, otsustas Satania ustavate vägede juhtimise üle võtta. Miikael jäi Salvingtonile, kuid Gabriel suundus Jerusemile ja seadis end sisse sfääril, mis oli pühendatud Isale — samale Kõiksele Isale, kelle isiksuses Lucifer ja Saatan olid kahelnud —, ning tõi sinna kogunenud ustavate isiksuste vägede ees välja Miikaeli võitluslipu, kogu loodu Kolmsus-valitsuse ainelise embleemi, millel on kolm taevassinist kontsentrilist ringi valgel taustal.
53:5.5 Luciferi embleemiks oli valge lipp ühe punase ringiga, mille keskel oli must ring.
53:5.6 „Ja sõda tõusis taevas; Miikaeli väejuht ja tema inglid sõdisid lohe (Luciferi, Saatana ja usust taganenud Vürstide) vastu, ja lohe sõdis ja tema mässajatest inglid, kuid nad ei saanud võimust[18].” See „sõda taevas” ei olnud füüsiline lahing, nagu Urantial sellist konflikti ette kujutataks. Võitluse alguspäevil jutlustas Lucifer pidevalt planeedi amfiteatris. Gabriel paljastas lakkamatult mässaja argumente amfiteatri lähedal sisseseatud keskuses. Mitmesugused sfääril viibinud isiksused, kes oma hoiakutes kahtlesid, rändasid nende arutelude vahel edasi-tagasi, kuni jõudsid lõpliku otsuseni.
53:5.7 Kuid see taevane sõda oli väga kohutav ja väga reaalne. Ehkki polnud barbaarsusi, mis on sedavõrd iseloomulikud füüsilisele sõjategevusele ebaküpsetes maailmades, oli see konflikt ometi kaugelt hukutavam: ainelises lahingus on ohus aineline elu, kuid taevast sõda peeti igavese elu pärast.
53:6.1 Ajavahemikul vaenu puhkemisest kuni uue süsteemivalitseja ja tema kaaskonna saabumiseni panid arvukad isiksused andumusest ja ustavusest toime palju üllaid ja innustavaid tegusid. Kuid kõige põnevam kõigist neist andumuse ajel tehtud kangelastegudest oli Satania keskuse seeravite teise väejuhi Manotia julge käitumine.
53:6.2 Mässu puhkemisel Jerusemil ühines seeravivägede juht Luciferiga. Sellega on kahtlemata seletatav ka nii paljude neljanda klassi, süsteemi haldurseeravite eksiteele sattumine. Seeravite juhti pimestas vaimselt Luciferi särav isiksus, tema võluvad maneerid kütkestasid taevaste olendite alamaid klasse. Nad lihtsalt ei suutnud aru saada, et nii pimestav isiksus võiks eksida.
53:6.3 Mitte väga ammu, kirjeldades Luciferi mässu algusega seotud kogemusi, ütles Manotia: „Kuid mu kõige rõõmustavam hetk oli põnev seiklus seoses Luciferi mässuga, mil ma seeravite teise väejuhina keeldusin osalemast kavandatavas solvangus Miikaeli vastu ja vägevad mässajad püüdsid mind koondatud liitlasvägedega hävitada. Jerusemil oli tohutu kaos, kuid ükski ustav seerav ei saanud viga.
53:6.4 Kui mu otsene ülemus läks üle reeturite poolele, langes mulle kui süsteemi segaste seeraviasjade faktilisele suunajale kohustus juhtida Jerusemi inglivägesid. Kuigi minu enda klassi tohutu suur rühm oli mu hüljanud, toetasid mind moraalselt Melkisedekid ja abistas võimekalt enamik Ainelisi Poegi, keda suurepäraselt toetasid Jerusemi tõususurelikud.
53:6.5 Olles Luciferi lahkulöömise tõttu automaatselt tähtkuju ringlustest välja heidetud, sõltusime oma teabekogumiskorpusest, kes ustavalt edastasid meie appihüüdeid Edentiale lähedal asuvast Rantulia süsteemist. Me leidsime, et kord, ustavuse juurde kuuluv lojaalsus ja tõe vaim võidutsevad juba oma loomult mässu enesekehtestamise ja niinimetatud isikliku vabaduse üle. Suutsime jätkata, pärast Luciferi saabus uus ja väärikas Süsteemi Suverään. Ja kohe pärast seda määrati mind Urantia Melkisedekitest hooldajate korpusesse, mis võttis enda jurisdiktsiooni alla ustavad seeraviklassid selles reeturlikus maailmas, milles Caligastia oli kuulutanud oma sfääri „vabastatud maailmade ja vabastatud isiksuste” uue kavandatud süsteemi liikmeks, nagu pakkus välja Lucifer „vääriti valitsetavate ja vääriti hallatavate Satania maailmade vabadust armastavatele, vabalt mõtlevatele ja tulevikku vaatavatele intellektidele” esitatud Vabadusdeklaratsioonis.
53:6.6 See ingel teenib Urantial praegugi, seeravite juhi abina.
53:7.1 Luciferi mäss hõlmas kogu süsteemi. Kolmkümmend seitse lahkulöövat Planeedivürsti pöörasid oma maailmade valitsused suures osas põlismässaja poolele. Ainult Panoptia Planeedivürstil ei õnnestunud oma rahvast kaasa haarata. Selle maailma rahvas koondus Melkisedekite juhendamisel Miikaeli toetama. Ellanora, üks noor naine sellest surelike maailmast, võttis inimrasside juhtimise enda kanda ning selles riidudest räsitud maailmas ei läinud ükski hing Luciferi võitluslipu alla. Ning need ustavad panoptialased on teeninud sellest ajast saadik Jerusemi seitsmendas üleminekumaailmas Isa sfääri ja seitsme seda ümbritseva kinnipidamismaailma valvurite ja ehitajatena. Panoptialased teenivad neis maailmades mitte ainult valvuritena, vaid täidavad ka Miikaeli isiklikke korraldusi nende sfääride kaunistamiseks mingiks tulevaseks ja veel teadmata otstarbeks. Nad teevad seda tööd vahepeatusena teel Edentiale.
53:7.2 Kogu selle perioodi jooksul propageeris Caligastia Luciferi üritust Urantial. Melkisedekid astusid tõhusalt usust taganenud Planeedivürsti vastu, kuid ohjeldamatu vabaduse sofistikal ja enesekehtestamise pettekujutlustel olid kõik võimalused noore ja arenemata maailma primitiivsete rahvaste petmiseks.
53:7.3 Kogu lahkulöömispropaganda tuli läbi viia isiklike pingutustega, sest süsteemi ringlusejuhendajad olid teabeleviteenistuse ja kõik teised planeetidevahelised suhtlemiskanalid katkestanud. Mässu tegelikul puhkemisel isoleeriti kogu Satania süsteem nii tähtkuju kui ka universumi ringlustest. Sel ajal saabusid kõik sõnumid ja saadeti edasi seeravite ja Üksildaste Sõnumitoojatega. Ka langenud maailmad lõigati ringlustest ära, et Lucifer ei saaks neid kanaleid oma nurjatute plaanide edendamiseks kasutada. Kuni põlismässaja elab Satania piires, neid ringlusi ei taastata.
53:7.4 See oli Lanonandeki mäss. Kohaliku universumi kõrgemad pojaseisuse klassid Luciferi lahkulöömisega ei ühinenud, kuigi üksikud mässulistel planeetidel elavad Elukandjad lasid end truudusetute Vürstide mässust mõnevõrra mõjutada. Ükski Kolmsustatud Poegadest ei sattunud eksiteele. Melkisedekid, peainglid ja Kirkad Õhtutähed olid kõik Miikaelile ustavad ja võitlesid koos Gabrieliga ägedalt Isa tahte ja Poja valitsuse eest.
53:7.5 Ükski Paradiisi-päritolu olend truudust ei murdnud. Nad lõid koos Üksildaste Sõnumitoojatega endale Vaimu maailma peakorteri ja jäid Edentia Päevilt Ustavate juhtimise alla. Ükski lepitajatest ei taganenud usust, samuti ei eksinud ükski taevastest kroonikutest. Kuid morontiakaaslased ja Eluasemeilmade Õpetajad kandsid suuri kaotusi.
53:7.6 Seeravite ülimast klassist ei läinud kaotsi ühtki inglit, kuid järgmisest klassist, kõrgematest, sattus üsna suur rühm pettuse ohvriks ja meelitati lõksu. Ka kolmandast klassist, juhendavate seeravite seast, sattusid eksiteele vähesed. Kuid kohutav murdumine toimus neljandas rühmas, haldurseeravite seas, kes määratakse tavaliselt süsteemide keskusmaailmadesse ülesandeid täitma. Manotia päästis neist peaaegu kaks kolmandikku, kuid veidi üle kolmandiku järgnes oma juhile mässajate ridadesse. Kolmandik kõigist haldurseeravite juurde kinnistatud Jerusemi keerubitest läks kaduma koos oma truudusetute seeravitega.
53:7.7 Inglitest planeediabiliste seast sattus pettuse ohvriks peaaegu kolmandik Aineliste Poegade juurde määratutest ning lõksu langes ka peaaegu kümme protsenti üleminekuhoolekandjatest. Johannes nägi seda sümboolselt, kui ta kirjutas suurest punasest lohest, öeldes: „Tema saba pühkis ära kolmanda osa taevatähti ja paiskas need alla pimedusse[19].”
53:7.8 Inglite ridades olid kaotused suurimad, kuid truudusetutega läks kaasa enamik madalamatest intellektiklassidest. Satanias kaotatud 681 217 Ainelisest Pojast olid üheksakümmend viis protsenti Luciferi mässu ohvrid. Neil üksikplaneetidel, kelle Planeedivürstid ühinesid Luciferi üritusega, läks kaduma arvukalt keskteelisi.
53:7.9 See mäss oli kõigist Nebadonis toimunud selletaolistest sündmustest paljuski kõige laiema levikuga ja hävitavam. Selles mässus osales rohkem isiksusi kui kahes eelmises kokku. Ning Luciferile ja Saatanale on igaveseks häbiks, et nende erisaadikud ei säästnud laste koole lõpetanute kultuuriplaneedil, vaid püüdsid pigem rikkuda neid areneva meelega isikuid, kes olid halastusest päästetud arengumaailmadest.
53:7.10 Tõususurelikud olid kergesti rünnatavad, kuid pidasid mässu sofistikale paremini vastu kui alamad vaimud. Kuigi alamates eluasemeilmades langes paljusid, kes ei olnud saavutanud lõplikku ühtesulamist oma Kohandajatega, on tõusukava tarkuse iseloomustamiseks kroonikates jäädvustatud, et Luciferi mässus ei osalenud ühtki Jerusemil elanud Satania tõusukodanikku.
53:7.11 Kõigis Nebadoni teabelevijaamades tungles iga tund ja iga päev ärevaid vaatlejaid kõikmõeldavatest taevastest intellektiklassidest, kes uurisid pingsalt Satania mässu bülletääne ja rõõmustasid, kui teadetes jutustati pidevalt tõususurelike vankumatust ustavusest, sellest, kuidas tõususurelikud seisid oma Melkisedekite juhtimisel edukalt vastu kõigi nende kavalate ja paheliste jõudude ühistele ja pikaajalistele pingutustele, jõududele, kes nii kiiresti lahkulöömise ja patu võitluslippude ümber kogunesid.
53:7.12 „Taevase sõja” algusest kuni Luciferi järglase ametisseseadmiseni kulus süsteemi aja järgi üle kahe aasta[20]. Kuid lõpuks Suverään saabus, maandudes oma kaaskonnaga klaasmerel. Ma olin Gabrieli poolt Edentiale koondatud reservide hulgas ja mäletan hästi Lanaforge'i esimest sõnumit Norlatiadeki Tähtkuju Isale. See kõlas järgmiselt: „Ükski Jerusemi kodanik pole kaduma läinud[21]. Kõik tõususurelikud tegid läbi tuleproovi ning tulid otsustavast katsest välja võidurõõmsate ja igati võidukatena.” Ja Salvingtoni, Uversasse ning Paradiisi läks see sõnum, mis kinnitas, et parim ja kindlaim kaitse mässu ja patu vastu on surelike tõusutee ellujäämiskogemus. Selles Jerusemi üllaste ja ustavate surelike rühmas oli täpselt 187 432 811 liiget.
53:7.13 Lanaforge'i saabumisega kukutati põlismässajad troonilt ja jäeti igasugusest valitsusvõimust ilma, kuid neil lubati Jerusemil, morontiasfääridel ja isegi asustatud maailmades vabalt liikuda. Nad jätkasid oma petmist ja meelitamist inimeste ja inglite meeli eksitades. Kuid nende tööpaika Jerusemi haldusmäel, „nende aset ei olnud enam”[22].
53:7.14 Kuigi Lucifer jäi ilma kogu oma haldusvõimust Satanias, polnud tol ajal ühtki kohaliku universumi võimu ega kohut, mis oleks võinud nurjatut mässajat kinni pidada või hävitada, sest Miikael ei olnud tol ajal suveräänne valitseja. Päevilt Vanad toetasid Tähtkuju Isasid süsteemi valitsuse ülevõtmisel, kuid ei ole siiani alla saatnud ühtki otsust paljude ikka veel lahendamata kaebuste kohta, mis puudutasid Luciferi, Saatana ja nende kaaslaste praegust staatust ning tulevast korraldust.
53:7.15 Seega lubati neil põlismässajatel kogu süsteemis ringi rännata ja püüda oma rahulolematuse ning enesekehtestamise doktriini jätkuvalt läbi suruda. Kuid Urantia aja peaagu kahesaja tuhande aasta jooksul pole nad suutnud ühtki teist maailma ära petta. Pärast kolmekümne seitsme maailma langemist pole ükski Satania maailm kaduma läinud, isegi mitte nooremad maailmad, mis asustati pärast seda mässupäeva[23].
53:8.1 Lucifer ja Saatan rändasid Satania süsteemis vabalt ringi, kuni Miikaeli annetumismissioon Urantial lõpule jõudis. Viimati olid nad teie maailmas nende ühise rünnaku ajal Inimese Poja vastu.
53:8.2 Varem, kui Planeedivürstid, „Jumala Pojad” perioodiliselt kokku tulid, „tuli ka Saatan nende sekka”, väites, et ta esindab kõiki langenud Planeedivürstide isoleeritud maailmu[24][25]. Kuid pärast Miikaeli viimast annetumist pole talle Jerusemil seda vabadust antud. Pärast Luciferi ja Saatana püüet Miikaeli hukutada tema lihas annetumise ajal on kaastunne nende vastu kogu Satanias väljaspool isoleeritud patuseid maailmu kadunud.
53:8.3 Miikaeli annetumisega lõppes Luciferi mäss kogu Satanias, välja arvatud usust taganenud Planeedivürstide planeetidel[26]. Ja selle poolest oligi tähtis Jeesuse isiklik kogemus vahetult enne tema lihalikku surma, kui ta ühel päeval hüüdis oma jüngritele: „Ma nägin Saatana nagu välgu taevast maha langevat[27].” See oli tulnud koos Luciferiga Urantiale viimast otsustavat võitlust pidama.
53:8.4 Inimese Poeg oli oma edus kindel ja teadis, et tema võit teie maailmas paneks tema igipõliste vaenlaste staatuse igaveseks paika mitte ainult Satanias, vaid ka kahes teises süsteemis, kuhu patt oli tunginud. Kui teie Meister vastas Luciferi ettepanekutele rahulikult ja jumaliku kindlusega: „Tagane minust, Saatan,” tähendas see surelikele ellujäämist ja inglitele kaitstust[28]. See oligi põhimõtteliselt Luciferi mässu tegelik lõpp. Uversa kohtud ei ole veel, tõsi küll, langetanud täidesaatvat otsust Gabrieli kaebuse kohta, kes palus mässajate hävitamist, kuid see korraldus kahtlemata kord ka antakse, sest esimene samm selle kohtuasja ärakuulamiseks on juba astutud.
53:8.5 Inimese Poeg tunnistas Caligastiat Urantia ametliku Vürstina peaaegu oma surmani. Jeesus ütles: „Nüüd käib kohus üle selle maailma; nüüd tõugatakse välja selle maailma vürst[29].” Ja veel hiljem, päris enne oma elutöö lõppu, teatas ta: „Selle maailma vürsti üle on kohus mõistetud[30].” Ning see on seesama troonilt kukutatud ja häbistatud Vürst, keda nimetati kunagi „Urantia Jumalaks”[31].
53:8.6 Miikaeli viimane tegu enne Urantialt lahkumist oli pakkuda Caligastiale ja Daligastiale halastust, kuid need põlgasid tema hoolitseva pakkumise ära. Teie usust taganenud Planeedivürstil Caligastial on Urantial ikka veel oma nurjatute kavade läbiviimiseks vabad käed, kuid tal pole absoluutselt mingit võimu, et inimeste meelde tungida ning ta ei saa ka nende hinge siseneda, et püüda neid kiusatusse ajada või hukutada, kui nad just tõesti ise ei soovi tema nurjatut juuresolekut.
53:8.7 Enne Miikaeli annetumist püüdsid need pimeduse valitsejad oma võimu Urantial säilitada ning seisid järjekindlalt vähem tähtsate ja alluvate taevaste isiksuste vastu. Kuid nelipühist saadik on reeturlik Caligastia ja tema niisama põlastusväärne kaaslane Daligastia alandlikud Paradiisi Mõttekohandajate jumaliku majesteetlikkuse ja kaitsva Tõe Vaimu, Miikaeli vaimu ees, mida on kõigele lihalikule välja valatud.
53:8.8 Ühelgi langenud vaimul pole siiski kunagi olnud võimu Jumala lapse meelde tungida ega tema hinge kimbutada. Ei Saatan ega Caligastia suutnud puudutada Jumala poegade usku ega sellele läheneda; usk on tõhus soomusrüü patu ja kurjuse vastu[32]. Tõsi on: „Jumalast sündinu hoiab end ja tige ei puutu temasse[33].”
53:8.9 Kuigi üldiselt arvatakse, et nõrgad ja kombelõdvad surelikud satuvad kuradite ja deemonite mõju alla, alistuvad nad tegelikult vaid omaenda loomupärastele ja halbadele kalduvustele ning vääratavad omaenda loomulike kalduvuste tõttu. Kuradile on omistatud palju pahesid, mis talle ei kuulu. Caligastia on olnud pärast Kristuse ristilöömist suhteliselt võimetu.
53:9.1 Luciferi mässu alguspäevil pakkus Miikael kõigile mässajatele pääsmisvõimalust. Kõigile, kes väljendavad oma siirast kahetsust, lubas ta andestada ja universumiteenistuses mingi uue ameti anda, kui ta saab universumi täielikuks suverääniks. Ükski eestvedajatest seda halastavat pakkumist vastu ei võtnud. Kuid tuhanded inglid ja taevased olendid alamatest klassidest, kaasa arvatud sadade Aineliste Poegade ja Tütarde seast, võtsid panoptialaste halastuse vastu ja nad rehabiliteeriti Jeesuse ülestõusmisel tuhat üheksasada aastat tagasi. Pärast seda on need olendid üle viidud Jerusemi Isa maailma, kus neid tuleb hoida ametlikult seni, kuni Uversa kohtud on Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas otsuse langetanud. Kuid pole kahtlust, et kui tehakse otsus lõplikuks hävitamiseks, vabastatakse need kahetsevad ja päästetud isiksused hävitamisest. Need hooldusvalvealused hinged töötavad nüüd Isa maailma eest hoolitsemisel koos panoptialastega[34].
53:9.2 Peapettur pole Urantial viibinud pärast seda, kui ta püüdis nurjata Miikaeli annetumise lõpuleviimist ja lõplikult ning kindlalt Nebadoni tingimusteta juhiks saamist. Kui Miikael sai lõpuks seatud Nebadoni universumi juhiks, võtsid Uversa Päevilt Vanade esindajad Luciferi vahi alla ning ta on olnud sellest ajast saadik vang Jerusemi üleminekusfääride Isa rühma esimesel satelliidil[35]. Ja siin näevad teiste maailmade ja süsteemide valitsejad Satania truudusetu Suverääni lõppu. Paulus teadis nende mässuliste juhtide staatusest pärast Miikaeli annetumist, sest ta kirjutas Caligastia juhtidest kui „taevaalustest kurjuse vaimudest”[36].
53:9.3 Kui Miikaelist sai Nebadoni ülim suverään, taotles ta Päevilt Vanadelt volitusi kõigi Luciferi mässus osalenud isiksuste interneerimiseks seniks, kuni superuniversumi kohtud teevad otsuse Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas, mis võeti Uversa ülemkohtus arvele teie aja järgi peaaegu kakssada tuhat aastat tagasi[37]. Süsteemi keskusmaailma rühma kohta rahuldasid Päevilt Vanad Miikaeli taotluse, tehes vaid ühe erandi: Saatanal lubati langenud maailmade usust taganenud Vürste perioodiliselt külastada, kuni need usust taganenud maailmad võtavad vastu mõne teise Jumala Poja või kuni Uversa kohtud hakkavad Gabrieli ja Luciferi vahelises kohtuasjas otsust langetama.
53:9.4 Saatan sai tulla Urantiale sellepärast, et teie juures ei elanud alaliselt ühtki Poega — ei Planeedivürsti ega Ainelist Poega. Nüüd on Urantia Planeedivürsti asemikuks kuulutatud Machiventa Melkisedek ning Gabrieli ja Luciferi vahelise kohtuasja arutamise algus on märgiks, et kõigis isoleeritud maailmades on sisseseadmisel planeedi ajutine valitsemiskord. Saatan külastas tõesti perioodiliselt Caligastiat ja teisi langenud Vürste päris kuni nende ilmutuste esitamiseni, mil Gabrieli taotlus põlismässajate hävitamiseks esimest korda ära kuulati. Praegu on Saatan Jerusemi vanglamaailmades tingimusteta vangistuses.
53:9.5 Pärast Miikaeli lõplikku annetumist pole keegi kogu Satanias soovinud minna vanglamaailmadesse vangistatud mässajate eest hoolitsema. Ja petturi ürituse poole pole võidetud enam ühtki olendit. See seis on püsinud tuhat üheksasada aastat muutumatuna[38].
53:9.6 Me ei oota Satania praeguste kitsenduste kaotamist enne Päevilt Vanade lõplikku korraldust peamässajad hävitada. Luciferi eluajal süsteemi ringlusi veel ei taastata. Ta ise on aga olnud vahepeal täiesti passiivne[39].
53:9.7 Mäss Jerusemil on lõppenud. See lõpeb langenud maailmades niipea, kui saabuvad jumalikud Pojad. Usume, et kõik mässajad, kes üldse halastuse vastu võtaksid, on seda teinud. Me ootame äkkteadaannet nende reeturite isiksuste eksistentsi lõpetamise kohta. Me ootame teadet Uversa otsuse kohta nende vangistatud mässajate likvideerimine lõpule viia. Siis otsite nende kohti, kuid ei leia neid enam[40]. „Kõik, kes sind maailmades tundsid, on sinu pärast kohkunud; sa muutusid hirmutiseks, kuid nüüd sind ei ole enam iialgi[41].” Ja nii on kõik need vääritud reeturid, „nagu ei oleks neid olnudki”[42]. Kõik ootavad Uversa otsust.
53:9.8 Seitse Satania vaimupimeduses vanglamaailma on olnud terveid ajastuid kogu Nebadonile pühaks hoiatuseks, kuulutades kõnekalt ja tõhusalt suurt tõde, „et üleastujate tee on raske”, „et igas patus peitub omaenda hävingu seeme”, „et patu palk on surm”[43][44].
53:9.9 [Esitanud Manovandet Melkisedek, kes kuulus kunagi Urantia hooldajate hulka.]