Ingliskeelne Urantia raamat on alates 2006. aastast kogu maailmas avalik.
Tõlked: © 2010 Urantia Sihtasutus
AT GILBOA AND IN THE DECAPOLIS
GILBOAS JA DEKAPOLIS
1955 144:0.1 SEPTEMBER and October were spent in retirement at a secluded camp upon the slopes of Mount Gilboa. The month of September Jesus spent here alone with his apostles, teaching and instructing them in the truths of the kingdom.
2010 144:0.1 SEPTEMBER ja oktoober veedeti tagasitõmbunult ja omaette Gilboa mäe nõlval laagris. Septembris oli Jeesus siin apostlitega üksi, õpetades neile taevariigi tõdesid.
1955 144:0.2 There were a number of reasons why Jesus and his apostles were in retirement at this time on the borders of Samaria and the Decapolis. The Jerusalem religious rulers were very antagonistic; Herod Antipas still held John in prison, fearing either to release or execute him, while he continued to entertain suspicions that John and Jesus were in some way associated. These conditions made it unwise to plan for aggressive work in either Judea or Galilee. There was a third reason: the slowly augmenting tension between the leaders of John’s disciples and the apostles of Jesus, which grew worse with the increasing number of believers.
2010 144:0.2 Sellel, miks Jeesus apostlitega tol ajal Samaaria ja Dekapolise piiril nii tagasitõmbunult elas, oli mitmeid põhjusi. Jeruusalemma usujuhid avaldasid neile tugevat vastuseisu; Herodes Antipas hoidis Johannest ikka veel vangis, kartes teda nii vabastada kui ka hukata ning kahtlustades, et Johannes ja Jeesus võivad mingil viisil olla omavahel seotud. Seetõttu ei olnud tark tegu tol ajal Juudamaal ega Galileas aktiivset tööd kavandada. Oli veel kolmaski põhjus: Johannese jüngrite juhtide ja Jeesuse apostlite vahel aegamööda kasvavad pinged, mis uskujate arvu kasvades tugevnesid.
1955 144:0.3 Jesus knew that the days of the preliminary work of teaching and preaching were about over, that the next move involved the beginning of the full and final effort of his life on earth, and he did not wish the launching of this undertaking to be in any manner either trying or embarrassing to John the Baptist. Jesus had therefore decided to spend some time in retirement rehearsing his apostles and then to do some quiet work in the cities of the Decapolis until John should be either executed or released to join them in a united effort.
2010 144:0.3 Jeesus teadis, et ettevalmistava õpetamis- ja jutlustamistöö aeg on peagi läbi saamas ning et järgmise sammuna tuleb alustada oma maise töö täiemõõdulist ja viimast pingutust, ning ta ei soovinud selle ettevõtmise käivitamisega Ristija Johannesele mingil viisil katsumust või piinlikkust valmistada. Seepärast oli Jeesus otsustanud veidikeseks ajaks tagasi tõmbuda, et apostleid treenida, ning siis Dekapolise linnades vaikselt tegutseda, kuni Johannes kas hukatakse või hoopis vabastatakse, nii et ta saab nende tööga ühineda.
1. THE GILBOA ENCAMPMENT
1. LAAGER GILBOAS
1955 144:1.1 As time passed, the twelve became more devoted to Jesus and increasingly committed to the work of the kingdom. Their devotion was in large part a matter of personal loyalty. They did not grasp his many-sided teaching; they did not fully comprehend the nature of Jesus or the significance of his bestowal on earth.
2010 144:1.1 Aja möödudes pühendusid kaksteist apostlit Jeesusele ja taevariigitööle üha enam. Nende pühendumine oli suures osas isikliku ustavuse küsimus. Nad ei saanud õpetuse kõigist aspektidest aru, nad ei saanud täielikult aru ei Jeesuse olemusest ega tema maapealse annetumise tähtsusest.
1955 144:1.2 Jesus made it plain to his apostles that they were in retirement for three reasons:
2010 144:1.2 Jeesus põhjendas seda tagasitõmbumisaega apostlitele kolme asjaoluga:
1955 144:1.3 1. To confirm their understanding of, and faith in, the gospel of the kingdom.
2010 144:1.3 1. vajadusega kinnitada nende arusaamist taevariigi evangeeliumist ja sellesse uskumist;
2010 144:1.4 2. vajadusega lasta vaibuda vastuseisul nende töö suhtes nii Juudamaal kui ka Galileas;
1955 144:1.5 3. To await the fate of John the Baptist.
2010 144:1.5 3. vajadusega oodata ära Ristija Johannese saatus.
1955 144:1.6 While tarrying on Gilboa, Jesus told the twelve much about his early life and his experiences on Mount Hermon; he also revealed something of what happened in the hills during the forty days immediately after his baptism. And he directly charged them that they should tell no man about these experiences until after he had returned to the Father.
2010 144:1.6 Gilboas viibides rääkis Jeesus kaheteistkümnele palju oma varasemast elust ja Hermoni mäel kogetust. Ta avaldas neile veidi ka sellest, mis juhtus mägedes vahetult tema ristimisele järgnenud neljakümne päeva jooksul. Ta nõudis neilt otseselt, et nad ei tohi kellelegi neist kogemustest rääkida enne, kui tema on Isa juurde naasnud.
1955 144:1.7 During these September weeks they rested, visited, recounted their experiences since Jesus first called them to service, and engaged in an earnest effort to co-ordinate what the Master had so far taught them. In a measure they all sensed that this would be their last opportunity for prolonged rest. They realized that their next public effort in either Judea or Galilee would mark the beginning of the final proclamation of the coming kingdom, but they had little or no settled idea as to what the kingdom would be when it came. John and Andrew thought the kingdom had already come; Peter and James believed that it was yet to come; Nathaniel and Thomas frankly confessed they were puzzled; Matthew, Philip, and Simon Zelotes were uncertain and confused; the twins were blissfully ignorant of the controversy; and Judas Iscariot was silent, noncommittal.
2010 144:1.7 Neil septembrikuu nädalatel nad puhkasid, vestlesid, rääkisid oma kogemustest, mis olid omandatud pärast seda, kui Jeesus nad esmakordselt teenistusse kutsus, ning tegid tõsiseid pingutusi, et kõiki Jeesuselt seni kuuldud õpetusi omavahel kooskõlla viia. Kõik apostlid tundsid teatud määral, et see on nende viimane võimalus pikemalt puhata. Nad mõistsid, et nende järgmine avalik esinemine kas Juudamaal või Galileas tähistab saabuva taevariigi lõpliku kuulutamise algust, kuid neil polnud selget ettekujutust sellest, missugune see taevariik saab olema. Johannes ja Andreas arvasid, et taevariik ongi juba saabunud; Peetrus ja Jaakobus uskusid, et see alles tuleb; Naatanael ja Toomas tunnistasid avameelselt oma kimbatust; Matteus, Filippus ja seloot Siimon olid ebakindlad ning segaduses; kaksikud olid vastuoludest õndsas teadmatuses; ja Juudas Iskariot vaikis ega sidunud end millegagi.
1955 144:1.8 Much of this time Jesus was alone on the mountain near the camp. Occasionally he took with him Peter, James, or John, but more often he went off to pray or commune alone. Subsequent to the baptism of Jesus and the forty days in the Perean hills, it is hardly proper to speak of these seasons of communion with his Father as prayer, nor is it consistent to speak of Jesus as worshiping, but it is altogether correct to allude to these seasons as personal communion with his Father.
2010 144:1.8 Suure osa sellest ajast veetis Jeesus üksinda laagri lähedal mäel. Vahel võttis ta Peetruse, Jaakobuse või Johannese endaga kaasa, kuid sagedamini läks ta üksi palvetama või osaduses olema. Pärast Jeesuse ristimist ja Perea mägedes veedetud neljakümmet päeva on vaevalt küll kohane nimetada neid osadusi oma Isaga palveteks, samuti pole õige öelda, et Jeesus palveldas, neid perioode on õigem nimetada isiklikuks osaduseks oma Isaga.
1955 144:1.10 John had taught his disciples a prayer, a prayer for salvation in the coming kingdom. Although Jesus never forbade his followers to use John’s form of prayer, the apostles very early perceived that their Master did not fully approve of the practice of uttering set and formal prayers. Nevertheless, believers constantly requested to be taught how to pray. The twelve longed to know what form of petition Jesus would approve. And it was chiefly because of this need for some simple petition for the common people that Jesus at this time consented, in answer to Thomas’s request, to teach them a suggestive form of prayer. Jesus gave this lesson one afternoon in the third week of their sojourn on Mount Gilboa.
2010 144:1.10 Johannes oli oma jüngritele õpetanud palve, millega paluti pääsemist saabuvas taevariigis[2]. Ehkki Jeesus ei keelanud oma järgijatel kunagi Johannese palvevormi kasutada, tajusid apostlid üsna varakult, et nende Meister ei kiitnud kindlakujulisi ja formaalseid palveid päriselt heaks. Hoolimata sellest palusid uskujad pidevalt, et neid palvetama õpetataks. Need kaksteist soovisid teada saada, missuguse palvevormi Jeesus heaks kiidaks. Ning põhiliselt vajaduse tõttu pakkuda lihtrahvale mingi palve, nõustuski Jeesus nüüd vastuseks Tooma palvele õpetama neile sugestiivset palvevormi. Jeesus andis selle õppetunni ühel õhtupoolikul nende Gilboa mäel viibimise kolmandal nädalal.
2. THE DISCOURSE ON PRAYER
2. JUTLUS PALVEST
1955 144:2.1 “John indeed taught you a simple form of prayer: ‘O Father, cleanse us from sin, show us your glory, reveal your love, and let your spirit sanctify our hearts forevermore, Amen!’ He taught this prayer that you might have something to teach the multitude. He did not intend that you should use such a set and formal petition as the expression of your own souls in prayer.
2010 144:2.1 „Johannes õpetas teile tõepoolest lihtsat palvevormi: „Oo Isa, puhasta meid patust, näita meile oma auhiilgust, ilmuta oma armastust ja lase oma vaimul puhastada igaveseks meie südamed, aamen!” Ta õpetas seda palvet selleks, et teil oleks rahvale midagi õpetada. Ta ei mõelnud, et te peaksite ise kasutama nii kindlakujulist ja formaalset palvet omaenda hinge väljendamiseks palves.
1955 144:2.2 “Prayer is entirely a personal and spontaneous expression of the attitude of the soul toward the spirit; prayer should be the communion of sonship and the expression of fellowship. Prayer, when indited by the spirit, leads to co-operative spiritual progress. The ideal prayer is a form of spiritual communion which leads to intelligent worship. True praying is the sincere attitude of reaching heavenward for the attainment of your ideals.
2010 144:2.2 Palve väljendab täiesti isiklikult ja spontaanselt hinge suhtumist vaimu; palve peaks olema pojaseisuse osadus ja vendluse väljendus. Vaimus sõnastatud palve viib koostöövalmile vaimsele edenemisele. Ideaalne palve on vaimse osaduse vorm, mis viib arukale palveldamisele. Tõeline palvetamine on siiras taeva poole sirutumine oma ideaalide saavutamiseks.
1955 144:2.3 “Prayer is the breath of the soul and should lead you to be persistent in your attempt to ascertain the Father’s will. If any one of you has a neighbor, and you go to him at midnight and say: ‘Friend, lend me three loaves, for a friend of mine on a journey has come to see me, and I have nothing to set before him’; and if your neighbor answers, ‘Trouble me not, for the door is now shut and the children and I are in bed; therefore I cannot rise and give you bread,’ you will persist, explaining that your friend hungers, and that you have no food to offer him. I say to you, though your neighbor will not rise and give you bread because he is your friend, yet because of your importunity he will get up and give you as many loaves as you need. If, then, persistence will win favors even from mortal man, how much more will your persistence in the spirit win the bread of life for you from the willing hands of the Father in heaven. Again I say to you: Ask and it shall be given you; seek and you shall find; knock and it shall be opened to you. For every one who asks receives; he who seeks finds; and to him who knocks the door of salvation will be opened.
2010 144:2.3 Palve on hingepuhang ja peaks andma teile püsivust püüetes selgitada välja Isa tahet. Kui kellelgi teist on naaber ja te lähete keskööl tema juurde ja ütlete: „Sõber, laena mulle kolm leivapätsi, sest mulle on tulnud kaugelt külla sõber ja mul pole talle midagi pakkuda”, ja kui teie naaber vastab: „Ära tülita mind, sest mu uks on juba kinni ja mina ning mu lapsed magame juba; ma ei saa tõusta ja sulle leiba anda”, ja kui te siis tungivalt palute, selgitades, et sõbral on kõht tühi ning teil pole talle süüa pakkuda, siis ma ütlen teile, ehkki naaber ei tõuse ega anna teile leiba sellepärast, et see on teie sõber, tõuseb ta teie pealekäimise peale ometi üles ja annab teile nii palju leibu, kui teil vaja on. Seega, kui te võite püsivusega saavutada oma tahtmise isegi sureliku inimese juures, kui palju enam võidab siis teie vaimne püsivus teile eluleiba taevase Isa valmisolevatest kätest. Ning ma ütlen teile jälle: paluge ja teile antakse, otsige ja te leiate, koputage ja teile tehakse lahti. Sest igaüks, kes palub, saab; see, kes otsib, leiab; ja sellele, kes koputab, avatakse pääsemise uks.[3]
1955 144:2.4 “Which of you who is a father, if his son asks unwisely, would hesitate to give in accordance with parental wisdom rather than in the terms of the son’s faulty petition? If the child needs a loaf, will you give him a stone just because he unwisely asks for it? If your son needs a fish, will you give him a watersnake just because it may chance to come up in the net with the fish and the child foolishly asks for the serpent? If you, then, being mortal and finite, know how to answer prayer and give good and appropriate gifts to your children, how much more shall your heavenly Father give the spirit and many additional blessings to those who ask him? Men ought always to pray and not become discouraged.
2010 144:2.4 Missugune isa teie seast kõhkleks andmast, kui ta poeg ei oska targasti küsida, lähtudes vanemlikust tarkusest, mitte aga poja puudulikust palvest? Kui laps vajab leiba, kas annate talle siis kivi, kui ta on oma rumaluses seda küsinud? Kui teie poeg vajab kala, kas annate talle siis veemao, kui see satub koos kaladega võrku ja laps rumalast peast madu endale küsib? Seega, kui teie, surelikud ja piiratud inimesed, teate, kuidas palvele vastata ja oma lastele häid ning sobivaid kinke anda, kui palju enam annab siis teie taevane Isa vaimu ja täiendavaid õnnistusi neile, kes temalt paluvad? Inimene peaks alati palvetama ega tohiks heituda[4].
1955 144:2.5 “Let me tell you the story of a certain judge who lived in a wicked city. This judge feared not God nor had respect for man. Now there was a needy widow in that city who came repeatedly to this unjust judge, saying, ‘Protect me from my adversary.’ For some time he would not give ear to her, but presently he said to himself: ‘Though I fear not God nor have regard for man, yet because this widow ceases not to trouble me, I will vindicate her lest she wear me out by her continual coming.’ These stories I tell you to encourage you to persist in praying and not to intimate that your petitions will change the just and righteous Father above. Your persistence, however, is not to win favor with God but to change your earth attitude and to enlarge your soul’s capacity for spirit receptivity.
2010 144:2.5 Ma räägin teile loo ühest kohtunikust, kes elas pahelises linnas. See kohtunik ei kartnud ei Jumalat ega austanud inimest. Selles linnas oli aga vaene lesk, kes tuli ebaõiglase kohtuniku juurde korduvalt paluma: „Kaitse mind mu vaenlase eest.” Mõnda aega ei võtnud ta naist kuulda, kuid peagi ütles endale: „Ma ei karda Jumalat ega austa inimest, kuid see lesk ei jäta mind rahule ja ma pean teda kaitsma, et ta mind oma pidevate käimistega ära ei vaevaks.” Ma räägin teile neid lugusid selleks, et ergutada teid olema palvetes püsiv ja mitte arvama, et teie palved muudavad õiglast Isa kõrgel taevas. Püsivust ei ole vaja mitte Jumala soosingu võitmiseks, vaid oma maise suhtumise muutmiseks ja hinge avardamiseks, et vaimu vastu võtta[5].
3. THE BELIEVER’S PRAYER
3. USKUJA PALVE
1955 144:3.1 But the apostles were not yet satisfied; they desired Jesus to give them a model prayer which they could teach the new disciples. After listening to this discourse on prayer, James Zebedee said: “Very good, Master, but we do not desire a form of prayer for ourselves so much as for the newer believers who so frequently beseech us, ‘Teach us how acceptably to pray to the Father in heaven.’”
2010 144:3.1 Apostlid ei jäänud aga ikka veel rahule, vaid soovisid, et Jeesus annaks neile näidispalve, mida nad võiksid uutele jüngritele õpetada. Kuulanud seda jutlust palvest, ütles Jaakobus Sebedeus: „Väga hea, Meister, kuid me ei vaja palvevormi mitte niivõrd endi kui just uuemate uskujate jaoks, kes nii sageli meid paluvad: „Õpetage meile, kuidas taevast Isa õigesti paluda”.”[7]
1955 144:3.5 Your kingdom come; your will be done
2010 144:3.5 Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu
1955 144:3.7 Give us this day our bread for tomorrow;
2010 144:3.7 Meie igapäevast leiba anna meile homseks,
1955 144:3.10 As we also have forgiven our debtors.
2010 144:3.10 nagu meiegi oleme andeks andnud oma võlglastele.
1955 144:3.11 Save us in temptation, deliver us from evil,
2010 144:3.11 Päästa meid kiusatuses, vabasta meid kurjast
1955 144:3.12 And increasingly make us perfect like yourself.
1955 144:3.13 It is not strange that the apostles desired Jesus to teach them a model prayer for believers. John the Baptist had taught his followers several prayers; all great teachers had formulated prayers for their pupils. The religious teachers of the Jews had some twenty-five or thirty set prayers which they recited in the synagogues and even on the street corners. Jesus was particularly averse to praying in public. Up to this time the twelve had heard him pray only a few times. They observed him spending entire nights at prayer or worship, and they were very curious to know the manner or form of his petitions. They were really hard pressed to know what to answer the multitudes when they asked to be taught how to pray as John had taught his disciples.
2010 144:3.13 Pole sugugi ime, et apostlid soovisid Jeesuselt uskujate jaoks näidispalvet. Ristija Johannes oli õpetanud oma järgijatele mitu palvet, kõik suured õpetajad olid sõnastanud oma õpilaste jaoks palveid. Juutide usuõpetajatel oli ligikaudu kakskümmend viis või kolmkümmend kindlakskujunenud palvet, mida nad esitasid sünagoogides ja isegi tänavanurkadel. Avalikus kohas palvetamine oli Jeesusele iseäranis vastumeelt. Kaksteist olid teda seni vaid mõnel korral palvetamas kuulnud. Nad nägid teda terveid öid palvetamas või palveldamas ning soovisid väga teada, missugusel viisil või vormis ta oma palveid esitab. Neil oli tõepoolest hädasti vaja teada, mida rahvahulkadele vastata, kui nood palusid end palvetama õpetada, nii nagu Johannes oli õpetanud oma jüngreid.
1955 144:3.14 Jesus taught the twelve always to pray in secret; to go off by themselves amidst the quiet surroundings of nature or to go in their rooms and shut the doors when they engaged in prayer.
1955 144:3.15 After Jesus’ death and ascension to the Father it became the practice of many believers to finish this so-called Lord’s prayer by the addition of—“In the name of the Lord Jesus Christ.” Still later on, two lines were lost in copying, and there was added to this prayer an extra clause, reading: “For yours is the kingdom and the power and the glory, forevermore.”
2010 144:3.15 Pärast Jeesuse surma ja tõusu Isa juurde tavatsesid paljud uskujad lõpetada selle niinimetatud meie Isa palve sõnadega „- Issanda Jeesuse Kristuse nimel”. Veelgi hiljem läksid kaks rida kopeerimisel kaduma ja sellele palvele lisati veel üks lause: „Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti”[11].
1955 144:3.16 Jesus gave the apostles the prayer in collective form as they had prayed it in the Nazareth home. He never taught a formal personal prayer, only group, family, or social petitions. And he never volunteered to do that.
2010 144:3.16 Jeesus andis apostlitele ühispalve sellisel kujul, nagu ta oli seda kasutanud Naatsareti kodus. Ta ei õpetanud kunagi formaalset isiklikku palvet, ainult rühma-, pere- või ühiskonnapalvet. Ja ta ei olnud kunagi nõus seda ise tegema.
2010 144:3.17 Jeesus õpetas, et tõhus palve peab olema:
1955 144:3.18 1. Unselfish—not alone for oneself.
2010 144:3.18 1. isetu — mitte ainult iseenda jaoks;
1955 144:3.21 4. Intelligent—according to light.
2010 144:3.21 4. arukas — et seda tehtaks selge arusaamisega;
1955 144:3.22 5. Trustful—in submission to the Father’s all-wise will.
2010 144:3.22 5. usaldav — et seda tehtaks Isa targale tahtele alludes.
1955 144:3.23 When Jesus spent whole nights on the mountain in prayer, it was mainly for his disciples, particularly for the twelve. The Master prayed very little for himself, although he engaged in much worship of the nature of understanding communion with his Paradise Father.
2010 144:3.23 Kui Jeesus veetis terveid öid mäel palvetades, palvetas ta põhiliselt oma jüngrite, eriti kaheteistkümne eest. Meister palvetas enda eest väga vähe, ehkki ta palveldas väga palju arusaavas osaduses oma Paradiisi-Isaga.
4. MORE ABOUT PRAYER
4. VEEL PALVEST
1955 144:4.1 For days after the discourse on prayer the apostles continued to ask the Master questions regarding this all-important and worshipful practice. Jesus’ instruction to the apostles during these days, regarding prayer and worship, may be summarized and restated in modern phraseology as follows:
2010 144:4.1 Mitu päeva pärast palvejutlust esitasid apostlid selle väga tähtsa palveldamisviisi kohta ikka veel küsimusi. Neil päevil apostlitele antud Jeesuse õpetustest palve ja palveldamise kohta võib teha järgmise nüüdisaegses sõnastuses kokkuvõtte:
1955 144:4.2 The earnest and longing repetition of any petition, when such a prayer is the sincere expression of a child of God and is uttered in faith, no matter how ill-advised or impossible of direct answer, never fails to expand the soul’s capacity for spiritual receptivity.
2010 144:4.2 Igasuguse palve tõsine ja igatsev kordamine, kui see palve on Jumala lapse siiras tahteväljendus ja lausutud usus, ükskõik kui ebamõistlik see ka on või kui võimatu on sellele otse vastata, ei jäta avardamata hinge vaimset vastuvõtuvõimet.
1955 144:4.3 In all praying, remember that sonship is a gift. No child has aught to do with earning the status of son or daughter. The earth child comes into being by the will of its parents. Even so, the child of God comes into grace and the new life of the spirit by the will of the Father in heaven. Therefore must the kingdom of heaven—divine sonship—be received as by a little child. You earn righteousness—progressive character development—but you receive sonship by grace and through faith.
2010 144:4.3 Igasugusel palvetamisel pea meeles, et pojaseisus on kingitus. Ükski laps ei pea poja- või tütreseisundit ära teenima. Maine laps sünnib ilma oma vanemate tahtel. Jumala laps sünnib armulisusest ja vaimu uuest elust taevase Isa tahtel. Seepärast tuleb taevariik — jumalik pojaseisus — nii vastu võtta, nagu selle võtaks vastu väike laps. Vagaduse — iseloomu edeneva arengu — teenite küll ära, kuid pojaseisuse saate armu ja usu kaudu[12].
1955 144:4.4 Prayer led Jesus up to the supercommunion of his soul with the Supreme Rulers of the universe of universes. Prayer will lead the mortals of earth up to the communion of true worship. The soul’s spiritual capacity for receptivity determines the quantity of heavenly blessings which can be personally appropriated and consciously realized as an answer to prayer.
2010 144:4.4 Palve viis Jeesuse hinge ülimasse osadusse universumite universumi Ülimate Valitsejatega. Maised surelikud juhib palve tõelise palveldamise osadusse. Hinge vaimsest vastuvõtuvõimest sõltub, kui palju taevast õnnistust võib vastuseks palvele isiklikult saada ja teadlikult teostada.
1955 144:4.5 Prayer and its associated worship is a technique of detachment from the daily routine of life, from the monotonous grind of material existence. It is an avenue of approach to spiritualized self-realization and individuality of intellectual and religious attainment.
2010 144:4.5 Palve ja sellega seotud palveldamine on eraldumisviis igapäevaelu rutiinist, ainelise eksisteerimise monotoonsusest. See on tee, mida mööda lähenetakse vaimsustatud enesetunnetamisele ning individuaalsetele intellektuaalsetele ja religioossetele saavutustele.
1955 144:4.6 Prayer is an antidote for harmful introspection. At least, prayer as the Master taught it is such a beneficent ministry to the soul. Jesus consistently employed the beneficial influence of praying for one’s fellows. The Master usually prayed in the plural, not in the singular. Only in the great crises of his earth life did Jesus ever pray for himself.
2010 144:4.6 Palve on kahjuliku enesessesüüvimise vastand. Vähemalt sellisena, nagu Meister seda õpetas, on palve kasulik hoolitsus hinge eest. Jeesus kasutas pidevalt oma kaaslaste eest palvetamise kasulikku mõju. Meister palvetas tavaliselt mitte ainsuses, vaid mitmuses. Jeesus palvetas enda eest üldse vaid oma maise elu suurte kriiside ajal.
1955 144:4.7 Prayer is the breath of the spirit life in the midst of the material civilization of the races of mankind. Worship is salvation for the pleasure-seeking generations of mortals.
2010 144:4.7 Palve on vaimuelu hingus inimsoo ainelises tsivilisatsioonis. Palveldamine on surelike naudinguid otsivate põlvkondade pääsemine.
1955 144:4.8 As prayer may be likened to recharging the spiritual batteries of the soul, so worship may be compared to the act of tuning in the soul to catch the universe broadcasts of the infinite spirit of the Universal Father.
2010 144:4.8 Nagu palvet võib võrrelda hinge vaimsete patareide uuestilaadimisega, nii võib palveldamist võrrelda hinge häälestumisega Kõikse Isa lõpmatu vaimu teabelevile universumis.
1955 144:4.9 Prayer is the sincere and longing look of the child to its spirit Father; it is a psychologic process of exchanging the human will for the divine will. Prayer is a part of the divine plan for making over that which is into that which ought to be.
2010 144:4.9 Palve on lapse siiras ja igatsev pilk oma vaim-Isa poole; see on psüühiline protsess, millega inimtahe vahetatakse jumaliku tahte vastu. Palve kuulub jumalikku kavva, millega olev muundatakse selleks, mis ta peaks olema.
1955 144:4.10 One of the reasons why Peter, James, and John, who so often accompanied Jesus on his long night vigils, never heard Jesus pray, was because their Master so rarely uttered his prayers as spoken words. Practically all of Jesus’ praying was done in the spirit and in the heart—silently.
2010 144:4.10 Üks põhjus, miks nii sageli Jeesust tema pikkadel öistel valvustel saatnud Peetrus, Jaakobus ja Johannes ei kuulnud kunagi Jeesust palvetamas, oli selles, et meister väljendas oma palveid harva kuuldavalt, sõnades. Peaaegu kogu Jeesuse palvetamine toimus vaimus ja südames — vaikides.
1955 144:4.11 Of all the apostles, Peter and James came the nearest to comprehending the Master’s teaching about prayer and worship.
2010 144:4.11 Peetrus ja Jaakobus said Meistri õpetustest palve ja palveldamise kohta paremini aru kui teised apostlid.
5. OTHER FORMS OF PRAYER
5. MUUD PALVEVORMID
1955 144:5.1 From time to time, during the remainder of Jesus’ sojourn on earth, he brought to the notice of the apostles several additional forms of prayer, but he did this only in illustration of other matters, and he enjoined that these “parable prayers” should not be taught to the multitudes. Many of them were from other inhabited planets, but this fact Jesus did not reveal to the twelve. Among these prayers were the following:
2010 144:5.1 Jeesus esitas apostlitele oma maa peal viibimise ülejäänud aja jooksul aeg-ajalt ka teisi täiendavaid palvevorme, kuid ta tegi seda ainult muude küsimuste illustreerimiseks ja palus neid „mõistukõnelisi palveid” rahvale mitte õpetada. Paljud neist olid pärit teistelt asustatud planeetidelt, kuid seda Jeesus kaheteistkümnele ei öelnud. Nende seas olid näiteks järgmised palved:
1955 144:5.2 Our Father in whom consist the universe realms,
2010 144:5.2 Meie Isa, kelles sisalduvad universumi maailmad,
1955 144:5.3 Uplifted be your name and all-glorious your character.
2010 144:5.3 ülendatud olgu sinu nimi ja sinu igati auline olemus.
1955 144:5.4 Your presence encompasses us, and your glory is manifested
2010 144:5.4 Sinu kohalolek võtab meid endasse ja sinu auhiilgus avaldub
1955 144:5.5 Imperfectly through us as it is in perfection shown on high.
2010 144:5.5 meie kaudu ebatäiuslikult, ehkki kõrgelt ilmneb see täiuslikult.
1955 144:5.6 Give us this day the vivifying forces of light,
2010 144:5.6 Anna meile tänapäev elustavaid valgusjõude
1955 144:5.7 And let us not stray into the evil bypaths of our imagination,
2010 144:5.7 ja ära lase meil ekselda oma kujutlusvõime kurjadele kõrvalteedele,
1955 144:5.8 For yours is the glorious indwelling, the everlasting power,
2010 144:5.8 sest sinu päralt on auline sisimas elamine, igikestev võim,
1955 144:5.9 And to us, the eternal gift of the infinite love of your Son.
2010 144:5.9 ja meie päralt sinu Poja lõpmatu armastuse igavene kingitus.
1955 144:5.12 Our creative Parent, who is in the center of the universe,
2010 144:5.12 Meie loov Vanem, kes sa oled universumi keskel,
1955 144:5.13 Bestow upon us your nature and give to us your character.
2010 144:5.13 anneta meile oma olemust ja anna meile oma loomust.
1955 144:5.14 Make us sons and daughters of yours by grace
2010 144:5.14 Tee meist armuga oma pojad ja tütred
1955 144:5.15 And glorify your name through our eternal achievement.
2010 144:5.15 ja õilista oma nime meie igaveste saavutuste kaudu.
1955 144:5.16 Your adjusting and controlling spirit give to live and dwell within us
2010 144:5.16 Anna oma kohandav ja juhtiv vaim meisse elama ja olema, et me saaksime
2010 144:5.17 täita siin maailmas sinu tahet, nii nagu inglid täidavad sinu käske valguses.
1955 144:5.18 Sustain us this day in our progress along the path of truth.
2010 144:5.18 Toeta meid täna meie edasijõudmises mööda tõe rada.
1955 144:5.19 Deliver us from inertia, evil, and all sinful transgression.
2010 144:5.19 Vabasta meid tuimusest, kurjast ja igasugusest patusest üleastumisest.
1955 144:5.20 Be patient with us as we show loving-kindness to our fellows.
2010 144:5.20 Ole meiega kannatlik, nii nagu meie ilmutame armastavat headust oma kaaslaste suhtes.
1955 144:5.21 Shed abroad the spirit of your mercy in our creature hearts.
2010 144:5.21 Vala oma halastuse vaim välja meie kui loodud-olendite südameisse.
1955 144:5.22 Lead us by your own hand, step by step, through the uncertain maze of life,
2010 144:5.22 Juhi meid omaenda käega samm-sammult läbi elu määramatuse labürindi,
1955 144:5.23 And when our end shall come, receive into your own bosom our faithful spirits.
2010 144:5.23 ja kui saabub meie lõpp, võta meie ustavad vaimud vastu oma rüppe.
1955 144:5.24 Even so, not our desires but your will be done.
2010 144:5.24 Ja täitugu mitte meie soovid, vaid sinu tahe.
1955 144:5.26 Our perfect and righteous heavenly Father,
2010 144:5.26 Meie täiuslik ja õiglane taevane Isa,
1955 144:5.27 This day guide and direct our journey.
2010 144:5.27 juhi ja suuna täna meie rännakut.
1955 144:5.28 Sanctify our steps and co-ordinate our thoughts.
2010 144:5.28 Pühitse meie samme ja kooskõlasta meie mõtteid.
1955 144:5.29 Ever lead us in the ways of eternal progress.
2010 144:5.29 Juhi meid alati igavese arengu radadel.
1955 144:5.30 Fill us with wisdom to the fullness of power
2010 144:5.30 Täida meid tarkuse täie väega
1955 144:5.31 And vitalize us with your infinite energy.
2010 144:5.31 ja elusta meid oma lõpmatu energiaga.
1955 144:5.32 Inspire us with the divine consciousness of
2010 144:5.32 Innusta meid jumaliku teadvusega
1955 144:5.33 The presence and guidance of the seraphic hosts.
2010 144:5.33 seeravivägede kohalolekust ja suunamisest.
1955 144:5.34 Guide us ever upward in the pathway of light;
2010 144:5.34 Juhi meid valguse teerajal üha ülespoole,
1955 144:5.35 Justify us fully in the day of the great judgment.
2010 144:5.35 mõista meid täielikult õigeks suure kohtumõistmise päeval.
1955 144:5.36 Make us like yourself in eternal glory
2010 144:5.36 Tee meid igaveses auhiilguses endasarnaseks
1955 144:5.37 And receive us into your endless service on high.
2010 144:5.37 ja võta meid vastu oma lõputusse kõrgesse teenistusse.
1955 144:5.39 Our Father who is in the mystery,
2010 144:5.39 Meie Isa, kes sa oled saladuskatte varjus,
1955 144:5.45 Establish within us your divine kingship
2010 144:5.45 Sea meis sisse oma jumalik kuninglikkus
1955 144:5.46 And thereby bestow upon us the full mastery of self.
2010 144:5.46 ja anneta sellega meile täielik valitsemine oma mina üle.
1955 144:5.47 Let us not stray into paths of darkness and death;
2010 144:5.47 Ära lase meil eksida pimeduse ja surma radadele,
1955 144:5.48 Lead us everlastingly beside the waters of life.
2010 144:5.48 juhi meid igikestvalt eluvete juurde.
1955 144:5.49 Hear these our prayers for your own sake;
2010 144:5.49 Kuula neid meie palveid omaenese pärast,
1955 144:5.50 Be pleased to make us more and more like yourself.
2010 144:5.50 tee meid meelsasti üha enam endasarnaseks.
1955 144:5.51 At the end, for the sake of the divine Son,
2010 144:5.51 Lõpuks, jumaliku Poja pärast
1955 144:5.53 Even so, not our will but yours be done.
2010 144:5.53 Nii täitugu mitte meie, vaid sinu tahe.
1955 144:5.55 Glorious Father and Mother, in one parent combined,
2010 144:5.55 Aulised Isa ja Ema, ühes vanemas ühendatult,
1955 144:5.56 Loyal would we be to your divine nature.
2010 144:5.56 ustavad tahaksime me olla sinu jumalikule olemusele.
1955 144:5.57 Your own self to live again in and through us
2010 144:5.57 Sinu enda mina elagu uuesti meis ja meie kaudu
1955 144:5.58 By the gift and bestowal of your divine spirit,
2010 144:5.58 sinu jumaliku vaimu kingituse ja annetuse kaudu,
1955 144:5.59 Thus reproducing you imperfectly in this sphere
2010 144:5.59 Jättes endast selliselt siia maailma ebatäiuslikud jäljendid
1955 144:5.60 As you are perfectly and majestically shown on high.
2010 144:5.60 oma kõrgel ilmnevast täiuslikkusest ja majesteetlikkusest.
1955 144:5.61 Give us day by day your sweet ministry of brotherhood
2010 144:5.61 Anna meile päev-päevalt oma lahket vennalikku hoolitsust
1955 144:5.62 And lead us moment by moment in the pathway of loving service.
2010 144:5.62 ja juhi meid hetk-hetkelt armastava teenimise rajal.
1955 144:5.63 Be you ever and unfailingly patient with us
2010 144:5.63 Ole ikka ja alati meiega kannatlik,
1955 144:5.64 Even as we show forth your patience to our children.
2010 144:5.64 nii nagu meie ilmutame sinu kannatlikkust oma lastele.
1955 144:5.65 Give us the divine wisdom that does all things well
2010 144:5.65 Anna meile jumalikku tarkust, mis teeb kõik asjad heaks,
1955 144:5.66 And the infinite love that is gracious to every creature.
2010 144:5.66 ja lõpmatut armastust, mis on armuline iga loodud-olendi suhtes.
1955 144:5.67 Bestow upon us your patience and loving-kindness
2010 144:5.67 Anneta meile oma kannatlikkust ja armastavat headust,
2010 144:5.68 et meie halastus võiks hõlmata maailma nõrku.
1955 144:5.69 And when our career is finished, make it an honor to your name,
2010 144:5.69 Ja kui meie elutee lõpeb, tee sellest au oma nimele,
1955 144:5.70 A pleasure to your good spirit, and a satisfaction to our soul helpers.
2010 144:5.70 heameelt oma heale vaimule ja rahuldust meie hinge abistajatele.
1955 144:5.71 Not as we wish, our loving Father, but as you desire the eternal good of your mortal children,
2010 144:5.71 Sündigu mitte nii nagu meie soovime, meie armastav Isa, vaid nii nagu sina soovid igavest hüvangut oma surelikele lastele.
1955 144:5.74 Our all-faithful Source and all-powerful Center,
2010 144:5.74 Meie kõigiti ustav Allikas ja kõikvõimas Kese,
1955 144:5.75 Reverent and holy be the name of your all-gracious Son.
2010 144:5.75 harras ja püha olgu sinu armulise Poja nimi.
1955 144:5.76 Your bounties and your blessings have descended upon us,
2010 144:5.76 Sinu heldused ja õnnistused on laskunud meie peale,
1955 144:5.77 Thus empowering us to perform your will and execute your bidding.
2010 144:5.77 andes meile jõudu täita sinu tahet ja käske.
1955 144:5.78 Give us moment by moment the sustenance of the tree of life;
2010 144:5.78 Anna meile hetk-hetkelt elupuu toitu,
1955 144:5.79 Refresh us day by day with the living waters of the river thereof.
2010 144:5.79 värskenda meid päev-päevalt selle elujõe elavate vetega.
1955 144:5.80 Step by step lead us out of darkness and into the divine light.
2010 144:5.80 Juhi meid samm-sammult pimedusest välja jumalikku valgusesse.
1955 144:5.81 Renew our minds by the transformations of the indwelling spirit,
2010 144:5.81 Uuenda meie meelt sisimas elava vaimu muundamise abil,
1955 144:5.82 And when the mortal end shall finally come upon us,
2010 144:5.82 ja kui meile saabub surelik lõpp,
1955 144:5.83 Receive us to yourself and send us forth in eternity.
2010 144:5.83 siis võta meid vastu enda juurde ja läkita meid igavikku.
1955 144:5.84 Crown us with celestial diadems of fruitful service,
2010 144:5.84 Krooni meid viljaka teenistuse taevaste pärgadega
1955 144:5.85 And we shall glorify the Father, the Son, and the Holy Influence.
2010 144:5.85 ning me ülistame Isa, Poega ja Püha Mõju.
1955 144:5.86 Even so, throughout a universe without end.
2010 144:5.86 Olgu nii lõputult kõikjal universumis.
1955 144:5.88 Our Father who dwells in the secret places of the universe,
2010 144:5.88 Meie Isa, kes sa elad universumi salajastes paikades,
1955 144:5.89 Honored be your name, reverenced your mercy, and respected your judgment.
2010 144:5.89 austatud olgu sinu nimi, hardas austuses sinu halastus ja lugupeetud sinu kohtumõistmine.
1955 144:5.90 Let the sun of righteousness shine upon us at noontime,
2010 144:5.90 Paistku õiglusepäike keskpäeval meie peale,
1955 144:5.91 While we beseech you to guide our wayward steps in the twilight.
2010 144:5.91 kui me palume sul juhtida meie isemeelseid samme õigele teele videvikus.
1955 144:5.92 Lead us by the hand in the ways of your own choosing
2010 144:5.92 Juhi meid oma käega sinu enda valitud teedel
1955 144:5.93 And forsake us not when the path is hard and the hours are dark.
2010 144:5.93 ja ära hülga meid raskel teel ja pimedatel tundidel.
1955 144:5.94 Forget us not as we so often neglect and forget you.
2010 144:5.94 Ära unusta meid, nagu meie sind nii sageli hooletusse jätame ja unustame,
1955 144:5.95 But be you merciful and love us as we desire to love you.
2010 144:5.95 vaid ole halastav ja armasta meid, nii nagu meie ihkame sind armastada.
1955 144:5.96 Look down upon us in kindness and forgive us in mercy
2010 144:5.96 Vaata meie peale heatahtlikult ja andesta meile halastuses,
1955 144:5.97 As we in justice forgive those who distress and injure us.
2010 144:5.97 nii nagu meie õiglusega andestame neile, kes meid pahandavad ja haavavad.
1955 144:5.98 May the love, devotion, and bestowal of the majestic Son
2010 144:5.98 Tehku majesteetliku Poja armastus, andumus ja annetumine
1955 144:5.99 Make available life everlasting with your endless mercy and love.
2010 144:5.99 sinu lõputu halastuse ja armastusega meile kättesaadavaks igikestva elu.
2010 144:5.100 Annetagu universumite Jumal meile täiel mõõdul oma vaimu,
1955 144:5.101 Give us grace to yield to the leading of this spirit.
2010 144:5.101 anna meile leebust alluda selle vaimu juhtimisele.
1955 144:5.102 By the loving ministry of devoted seraphic hosts
2010 144:5.102 Suunaku ja juhtigu Poeg andunud seeravivägede armastava hoolega
1955 144:5.103 May the Son guide and lead us to the end of the age.
2010 144:5.103 meid ajastu lõpuni.
1955 144:5.104 Make us ever and increasingly like yourself
2010 144:5.104 Tee meid ikka ja üha enam endasarnaseks
2010 144:5.105 ja meie lõpu saabudes võta meid vastu Paradiisi igavesse embusse.
1955 144:5.106 Even so, in the name of the bestowal Son
2010 144:5.106 Nii sündigu annetuva Poja nimel
2010 144:5.107 ning Ülima Isa auks ja kiituseks.
1955 144:5.108 Though the apostles were not at liberty to present these prayer lessons in their public teachings, they profited much from all of these revelations in their personal religious experiences. Jesus utilized these and other prayer models as illustrations in connection with the intimate instruction of the twelve, and specific permission has been granted for transcribing these seven specimen prayers into this record.
2010 144:5.108 Ehkki apostlitel polnud lubatud neid palvetunde oma avalikes õpetustes esitada, tõid need ilmutused kõigile nende isiklikus usukogemuses palju kasu. Jeesus kasutas neid ja teisi palveid vaid näidetena kaheteistkümne isiklikus õpetamises ning me oleme saanud ka loa nende seitsme näidispalve lülitamiseks käesolevasse ürikusse.
6. CONFERENCE WITH JOHN’S APOSTLES
6. NÕUPIDAMINE JOHANNESE APOSTLITEGA
1955 144:6.1 Around the first of October, Philip and some of his fellow apostles were in a near-by village buying food when they met some of the apostles of John the Baptist. As a result of this chance meeting in the market place there came about a three weeks’ conference at the Gilboa camp between the apostles of Jesus and the apostles of John, for John had recently appointed twelve of his leaders to be apostles, following the precedent of Jesus. John had done this in response to the urging of Abner, the chief of his loyal supporters. Jesus was present at the Gilboa camp throughout the first week of this joint conference but absented himself the last two weeks.
2010 144:6.1 Esimese oktoobri paiku, kui Filippus oli mõne oma apostlist kaaslasega lähedalasuvas külas toitu ostmas, kohtasid nad Ristija Johannese apostleid. Sellest juhuslikust kohtumisest turul kujunes Jeesuse apostlite ja Johannese apostlite vaheline ligikaudu kolm nädalat kestnud nõupidamine Gilboa laagris, sest Johannes oli hiljuti kaksteist oma juhtivat jüngrit Jeesuse eeskujul apostliteks nimetanud. Johannes oli seda teinud oma ustavate toetajate juhi Abneri tungival soovitusel. Selle ühise nõupidamise esimese nädala oli ka Jeesus Gilboa laagris, kuid kaks järgmist nädalat viibis eemal.
1955 144:6.2 By the beginning of the second week of this month, Abner had assembled all of his associates at the Gilboa camp and was prepared to go into council with the apostles of Jesus. For three weeks these twenty-four men were in session three times a day and for six days each week. The first week Jesus mingled with them between their forenoon, afternoon, and evening sessions. They wanted the Master to meet with them and preside over their joint deliberations, but he steadfastly refused to participate in their discussions, though he did consent to speak to them on three occasions. These talks by Jesus to the twenty-four were on sympathy, co-operation, and tolerance.
2010 144:6.2 Kuu teise nädala alguseks oli Abner kogunud kõik oma kaaslased Gilboa laagrisse ja valmistus Jeesuse apostlitega nõu pidama. Need kakskümmend neli meest arutasid mitmesuguseid küsimusi kolme nädala jooksul kolm korda päevas, iga nädal kuus päeva. Esimesel nädalal suhtles Jeesus nendega ennelõunase, pärastlõunase ja õhtuse koosoleku vahel. Nad tahtsid Meistriga kohtuda ja soovisid, et see nende ühisarutelusid juhiks, kuid Jeesus keeldus visalt nende aruteludes osalemast, ehkki nõustus kolmel korral neile kõnelema. Neil kordadel rääkis Jeesus kahekümne neljale osavõtlikkusest, koostööst ja sallivusest.
1955 144:6.3 Andrew and Abner alternated in presiding over these joint meetings of the two apostolic groups. These men had many difficulties to discuss and numerous problems to solve. Again and again would they take their troubles to Jesus, only to hear him say: “I am concerned only with your personal and purely religious problems. I am the representative of the Father to the individual, not to the group. If you are in personal difficulty in your relations with God, come to me, and I will hear you and counsel you in the solution of your problem. But when you enter upon the co-ordination of divergent human interpretations of religious questions and upon the socialization of religion, you are destined to solve all such problems by your own decisions. Albeit, I am ever sympathetic and always interested, and when you arrive at your conclusions touching these matters of nonspiritual import, provided you are all agreed, then I pledge in advance my full approval and hearty co-operation. And now, in order to leave you unhampered in your deliberations, I am leaving you for two weeks. Be not anxious about me, for I will return to you. I will be about my Father’s business, for we have other realms besides this one.”
2010 144:6.3 Kahe apostlirühma ühiskoosolekuid juhtisid vaheldumisi Andreas ja Abner. Neil meestel oli arutada ja lahendada palju probleeme. Nad läksid oma muredega ikka ja jälle Jeesuse juurde, kes aga ütles vaid: „Mind huvitavad ainult teie isiklikud ja puhtusuprobleemid. Mina esindan Isa üksikisiku ja mitte rühma ees. Tulge minu juurde, kui teil on suhetes Jumalaga isiklikke raskusi, ja ma kuulan teid ära ning annan nõu. Kui te aga hakkate kooskõlastama usuküsimuste lahknevaid inimlikke tõlgendusi ja religiooni ühiskonnastama, peate lahendama kõik niisugused probleemid isiklike otsustega. Ma olen siiski alati osavõtlik ja huvitatud ning kui te neis mittevaimse tähendusega küsimustes mingitele järeldustele jõuate, millega kõik on nõus, luban teile juba ette oma täieliku heakskiidu ja tõotan teiega kogu südamest koostööd teha. Ning nüüd jätan teid kaheks nädalaks omavahele, et teie arutelusid mitte segada. Ärge minu pärast muretsege — ma tulen tagasi. Täidan oma Isa ülesandeid, sest meil on peale selle ka muid maailmu.”[13]
1955 144:6.4 After thus speaking, Jesus went down the mountainside, and they saw him no more for two full weeks. And they never knew where he went or what he did during these days. It was some time before the twenty-four could settle down to the serious consideration of their problems, they were so disconcerted by the absence of the Master. However, within a week they were again in the heart of their discussions, and they could not go to Jesus for help.
2010 144:6.4 Nii öelnud, läks Jeesus mäenõlvalt alla ja nad ei näinud teda enam tervelt kaks nädalat. Nad ei saanud kunagi teada, kuhu ta läks või mida ta nende päevade jooksul tegi. Kulus veidi aega, enne kui kakskümmend neli suutsid taas hakata tõsiselt oma probleemidega tegelema, sest Meistri äraolek viis neid suurde segadusse. Ent nädalaga süvenesid nad jälle oma arutlustesse, ja Jeesuselt nad abi küsida ei saanud.
1955 144:6.5 The first item the group agreed upon was the adoption of the prayer which Jesus had so recently taught them. It was unanimously voted to accept this prayer as the one to be taught believers by both groups of apostles.
2010 144:6.5 Esimene punkt, milles rühm kokkuleppele jõudis, oli selle palve omaksvõtmine, mida Jeesus oli neile äsja õpetanud. Seda palvet otsustati ühehäälselt hakata õpetama uskujatele mõlemast apostlirühmast.
1955 144:6.6 They next decided that, as long as John lived, whether in prison or out, both groups of twelve apostles would go on with their work, and that joint meetings for one week would be held every three months at places to be agreed upon from time to time.
2010 144:6.6 Seejärel otsustasid nad, et kuni Johannes elab, kas siis vanglas või vabaduses, jätkavad mõlemad apostlirühmad oma tööd ning peavad iga kolme kuu järel nädalapikkusi ühiseid nõupidamisi paikades, milles nad hiljem kokku lepivad.
1955 144:6.7 But the most serious of all their problems was the question of baptism. Their difficulties were all the more aggravated because Jesus had refused to make any pronouncement upon the subject. They finally agreed: As long as John lived, or until they might jointly modify this decision, only the apostles of John would baptize believers, and only the apostles of Jesus would finally instruct the new disciples. Accordingly, from that time until after the death of John, two of the apostles of John accompanied Jesus and his apostles to baptize believers, for the joint council had unanimously voted that baptism was to become the initial step in the outward alliance with the affairs of the kingdom.
2010 144:6.7 Ent kõige tõsisem probleem oli nende jaoks ristimine[14]. Olukorda raskendas veelgi asjaolu, et Jeesus oli keeldunud sel teemal avaldusi tegemast. Lõpuks leppisid nad kokku, et kuni Johannes elab või kuni nad pole ühiselt teisiti otsustanud, ristivad uskujaid ainult Johannese apostlid ja uusi jüngreid õpetavad lõpuks ainult Jeesuse apostlid[15]. Seega hakkasid nüüd kaks Johannese apostlit kuni Johannese surmani Jeesuse ja tema apostlitega kaasas käima ja uskujaid ristima, sest ühisnõukogu oli ühehäälselt otsustanud, et ristimisest saab esimene samm nende välises liidus taevariigi asjus.
1955 144:6.8 It was next agreed, in case of the death of John, that the apostles of John would present themselves to Jesus and become subject to his direction, and that they would baptize no more unless authorized by Jesus or his apostles.
2010 144:6.8 Järgmisena lepiti kokku, et Johannese surma korral esitlevad Johannese apostlid end Jeesusele ja allutavad end tema suunamisele ning hakkavad edaspidi ristima ainult Jeesuse või tema apostlite loal.
1955 144:6.9 And then was it voted that, in case of John’s death, the apostles of Jesus would begin to baptize with water as the emblem of the baptism of the divine Spirit. As to whether or not repentance should be attached to the preaching of baptism was left optional; no decision was made binding upon the group. John’s apostles preached, “Repent and be baptized.” Jesus’ apostles proclaimed, “Believe and be baptized.”
2010 144:6.9 Ning siis otsustati hääletamise teel, et Johannese surma korral hakkavad Jeesuse apostlid ristima veega, mis sümboliseerib ristimist jumaliku Vaimuga[16]. Esialgu jäeti lahtiseks, kas ristimise juurde peaks kuuluma ka meeleparanduse jutlustamine; selle kohta rühmale siduvat otsust ei tehtud. Johannese apostlid jutlustasid: „Parandage meelt ja laske ennast ristida.” Jeesuse apostlid kuulutasid: „Uskuge ja laske ennast ristida.”
1955 144:6.10 And this is the story of the first attempt of Jesus’ followers to co-ordinate divergent efforts, compose differences of opinion, organize group undertakings, legislate on outward observances, and socialize personal religious practices.
2010 144:6.10 Selline on lugu Jeesuse poolehoidjate esimesest katsest kooskõlastada lahknevaid püüdlusi, ühitada lahkarvamusi, korraldada rühmaettevõtmisi, töötada välja väliste tavade nõuded ja ühiskonnastada isiklikud usukombed.
1955 144:6.11 Many other minor matters were considered and their solutions unanimously agreed upon. These twenty-four men had a truly remarkable experience these two weeks when they were compelled to face problems and compose difficulties without Jesus. They learned to differ, to debate, to contend, to pray, and to compromise, and throughout it all to remain sympathetic with the other person’s viewpoint and to maintain at least some degree of tolerance for his honest opinions.
2010 144:6.11 Arutati ka paljusid muid vähemtähtsaid küsimusi ja lepiti ühehäälselt kokku nende lahenduste osas, mis nad olid saavutanud. Nende kahe nädala jooksul, mil need kakskümmend neli meest olid sunnitud oma probleemidega silmitsi astuma ja raskusi ilma Jeesuseta lahendama, olid nad omandanud tõeliselt tähelepanuväärseid kogemusi. Nad olid õppinud eriarvamusi esitama, vaidlema, väitlema, palvetama ja kompromisse tegema ning jääma seejuures sõbralikuks ja säilitama vähemalt teatava sallivuse teise inimese vaatepunkti ja ausa arvamuse suhtes.
1955 144:6.12 On the afternoon of their final discussion of financial questions, Jesus returned, heard of their deliberations, listened to their decisions, and said: “These, then, are your conclusions, and I shall help you each to carry out the spirit of your united decisions.”
2010 144:6.12 Viimasel õhtupoolikul finantsküsimuste arutamise ajal naasis Jeesus, ta kuulas nende arutlusi ja otsuseid ning ütles: „Need on siis teie järeldused ja mina aitan teil kõigil nende ühiste otsuste vaimu alal hoida.”
1955 144:6.13 Two months and a half from this time John was executed, and throughout this period the apostles of John remained with Jesus and the twelve. They all worked together and baptized believers during this season of labor in the cities of the Decapolis. The Gilboa camp was broken up on November 2, A.D. 27.
2010 144:6.13 Kahe ja poole kuu pärast Johannes hukati ning Johannese apostlid jäid kogu selleks ajaks Jeesuse ja kaheteistkümne juurde. Nad töötasid kõik koos Dekapolise linnades ja ristisid uskujaid. Gilboa laager võeti maha 2. novembril 27. a pKr.
7. IN THE DECAPOLIS CITIES
7. DEKAPOLISE LINNADES
1955 144:7.1 Throughout the months of November and December, Jesus and the twenty-four worked quietly in the Greek cities of the Decapolis, chiefly in Scythopolis, Gerasa, Abila, and Gadara. This was really the end of that preliminary period of taking over John’s work and organization. Always does the socialized religion of a new revelation pay the price of compromise with the established forms and usages of the preceding religion which it seeks to salvage. Baptism was the price which the followers of Jesus paid in order to carry with them, as a socialized religious group, the followers of John the Baptist. John’s followers, in joining Jesus’ followers, gave up just about everything except water baptism.
2010 144:7.1 Kogu novembri- ja detsembrikuu töötasid Jeesus ja kakskümmend neli apostlit vaikselt Kreeka Dekapolise linnades, põhiliselt Skythopolises, Gerasas, Abilas ja Gadaras. Sellega lõppes tegelikult Johannese töö ja organisatsiooni ülevõtmise ettevalmistav periood. Uuel ilmutusel põhineva ühiskonnastunud religiooni hinnaks on alati kompromissile minek eelmise religiooni väljakujunenud vormide ja tavadega, mida ta päästa püüab. Jeesuse järgijate hind Ristija Johannese järgijate kaasahaaramiseks ühiskonnastunud religioosse rühmana oli ristimine. Johannese järgijad loobusid Jeesuse poolehoidjatega ühinedes peaaegu kõigest peale vees ristimise.
1955 144:7.2 Jesus did little public teaching on this mission to the cities of the Decapolis. He spent considerable time teaching the twenty-four and had many special sessions with John’s twelve apostles. In time they became more understanding as to why Jesus did not go to visit John in prison, and why he made no effort to secure his release. But they never could understand why Jesus did no marvelous works, why he refused to produce outward signs of his divine authority. Before coming to the Gilboa camp, they had believed in Jesus mostly because of John’s testimony, but soon they were beginning to believe as a result of their own contact with the Master and his teachings.
2010 144:7.2 Sel misjoniretkel Dekapolise linnades tegeles Jeesus avaliku õpetamisega vähe. Ta õpetas üsna palju kahtkümmend nelja ja pidas mitmeid erikoosolekuid Johannese kaheteistkümne apostliga. Aja jooksul hakkasid nad mõistvalt suhtuma sellesse, et Jeesus ei läinud Johannest vanglasse vaatama ega astunud samme tema vabastamiseks. Kuid nad ei saanudki aru, miks Jeesus ei teinud imetegusid, miks ta keeldus oma jumaliku võimu väliseid märke näitamast. Enne Gilboa laagrisse tulekut olid nad Jeesust uskunud põhiliselt Johannese tunnistuste põhjal, kuid varsti ka omaenda kokkupuudete tulemusena meistri ja tema õpetustega.
1955 144:7.3 For these two months the group worked most of the time in pairs, one of Jesus’ apostles going out with one of John’s. The apostle of John baptized, the apostle of Jesus instructed, while they both preached the gospel of the kingdom as they understood it. And they won many souls among these gentiles and apostate Jews.
2010 144:7.3 Need kaks kuud töötas see rühm enamiku ajast paaridena, üks Jeesuse apostel koos ühe Johannese apostliga. Johannese apostel ristis, Jeesuse apostel õpetas ja mõlemad jutlustasid taevariigi evangeeliumi, nii nagu nemad sellest aru said. Ning nad võitsid nende paganate ja usust taganenud juutide seast palju hingi.
1955 144:7.4 Abner, the chief of John’s apostles, became a devout believer in Jesus and was later on made the head of a group of seventy teachers whom the Master commissioned to preach the gospel.
2010 144:7.4 Johannese apostlite juht Abner hakkas siiralt Jeesusesse uskuma ja sai hiljem juhiks seitsmekümnest õpetajast koosnevale rühmale, kellele meister tegi ülesandeks evangeeliumi kuulutada.
8. IN CAMP NEAR PELLA
8. LAAGRIS PELLA LÄHISTEL
1955 144:8.1 The latter part of December they all went over near the Jordan, close by Pella, where they again began to teach and preach. Both Jews and gentiles came to this camp to hear the gospel. It was while Jesus was teaching the multitude one afternoon that some of John’s special friends brought the Master the last message which he ever had from the Baptist.
2010 144:8.1 Detsembri teisel poolel läksid kõik Pella lähedale Jordani äärde ja hakkasid seal jälle õpetama ja jutlustama. Sellesse laagrisse tulid evangeeliumi kuulama nii juudid kui ka paganad. Sel ajal kui Jeesus ühel õhtupoolikul rahvast õpetas, tõid mõned Johannese lähedased sõbrad meistrile Ristija viimase sõnumi.
1955 144:8.2 John had now been in prison a year and a half, and most of this time Jesus had labored very quietly; so it was not strange that John should be led to wonder about the kingdom. John’s friends interrupted Jesus’ teaching to say to him: “John the Baptist has sent us to ask—are you truly the Deliverer, or shall we look for another?”
2010 144:8.2 Johannes oli nüüd vanglas olnud poolteist aastat ja Jeesus oli teinud enamiku sellest ajast väga vaikset tööd; seepärast polnud selles midagi imekspandavat, et Johannes tundis huvi, mis taevariigist on saanud. Johannese sõbrad katkestasid Jeesuse õpetamise ja ütlesid talle: „Ristija Johannes saatis meid küsima, kas sa oled tõesti Vabastaja või peame me otsima teist?”[17]
1955 144:8.3 Jesus paused to say to John’s friends: “Go back and tell John that he is not forgotten. Tell him what you have seen and heard, that the poor have good tidings preached to them.” And when Jesus had spoken further to the messengers of John, he turned again to the multitude and said: “Do not think that John doubts the gospel of the kingdom. He makes inquiry only to assure his disciples who are also my disciples. John is no weakling. Let me ask you who heard John preach before Herod put him in prison: What did you behold in John—a reed shaken with the wind? A man of changeable moods and clothed in soft raiment? As a rule they who are gorgeously appareled and who live delicately are in kings’ courts and in the mansions of the rich. But what did you see when you beheld John? A prophet? Yes, I say to you, and much more than a prophet. Of John it was written: ‘Behold, I send my messenger before your face; he shall prepare the way before you.’
2010 144:8.3 Jeesus katkestas oma jutu, et öelda Johannese sõpradele: „Minge ja öelge Johannesele, et teda pole unustatud. Rääkige talle, mida te kuulsite ja nägite, et vaestele jutlustatakse häid uudiseid[18].” Jeesus vestles veel veidi Johannese saadikutega, kuid pöördus siis taas rahva poole ja ütles: „Ärge arvake, et Johannes kahtleb taevariigi evangeeliumis. Ta küsib nii ainult oma jüngrite rahustamiseks, kes on ka minu jüngrid. Johannes pole mõni nõrguke. Ma küsin teilt, kes te kuulsite Johannest jutlustamas, enne kui Herodes ta vangistas: mida te Johanneses nägite — kas tuules kõikuvat kõrkjat? Tujukat ja pehmesse rüüsse riietatud meest? Uhkelt rõivastatud ja peened mehed elavad reeglina kuningate õukondades ja rikaste majades. Aga mida te nägite Johanneses? Prohvetit? Jah, ütlen ma teile, ja palju enamat kui prohvetit. Johannese kohta kirjutati: „Vaata, ma saadan enne sind oma sõnumitooja; ta valmistab sulle teed”.[19]
1955 144:8.4 “Verily, verily, I say to you, among those born of women there has not arisen a greater than John the Baptist; yet he who is but small in the kingdom of heaven is greater because he has been born of the spirit and knows that he has become a son of God.”
1955 144:8.6 After the messengers had conversed with Abner, they departed for Machaerus to tell all this to John. He was greatly comforted, and his faith was strengthened by the words of Jesus and the message of Abner.
2010 144:8.6 Kui sõnumitoojad olid Abneriga vestelnud, läksid nad tagasi Makhairosesse, et sellest kõigest Johannesele rääkida. Nende jutt lohutas Johannest väga ja tema usku tugevdasid ka Jeesuse sõnad ning Abneri sõnum.
1955 144:8.7 On this afternoon Jesus continued to teach, saying: “But to what shall I liken this generation? Many of you will receive neither John’s message nor my teaching. You are like the children playing in the market place who call to their fellows and say: ‘We piped for you and you did not dance; we wailed and you did not mourn.’ And so with some of you. John came neither eating nor drinking, and they said he had a devil. The Son of Man comes eating and drinking, and these same people say: ‘Behold, a gluttonous man and a winebibber, a friend of publicans and sinners!’ Truly, wisdom is justified by her children.
2010 144:8.7 Jeesus jätkas sel õhtupoolikul õpetamist järgmiste sõnadega: „Aga millega võrdlen ma seda põlvkonda? Paljud teie seast ei võta vastu ei Johannese sõnumit ega minu õpetust. Te olete nagu turul mängivad lapsed, kes ütlevad oma kaaslastele: „Me puhusime teile vilet, kuid te ei tantsinud; me halasime, kuid te ei kurvastanud.” Nii ongi paljudega teist. Johannes tuli, ei söönud ega joonud, ja nad ütlesid, et temas on kuri vaim. Inimese Poeg tuli, sööb ja joob, ja needsamad inimesed ütlevad: „Ennäe, see inimene on söödik ja veinijoodik, tölnerite ja patuste sõber!” Tõesti, tarkust tunnistavad õigeks selle lapsed[22].
1955 144:8.8 “It would appear that the Father in heaven has hidden some of these truths from the wise and haughty, while he has revealed them to babes. But the Father does all things well; the Father reveals himself to the universe by the methods of his own choosing. Come, therefore, all you who labor and are heavy laden, and you shall find rest for your souls. Take upon you the divine yoke, and you will experience the peace of God, which passes all understanding.”
2010 144:8.8 Näib, et taevane Isa on varjanud mõningaid neist tõdedest tarkade ja upsakate eest, kuid on ilmutanud neid väikelastele. Kuid Isa teab kõike hästi, Isa ilmutab end universumile omaenda valitud viisil. Seepärast tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete, ja mina annan teile hingamise. Võtke enda peale jumalik ike ja te kogete Jumala rahu, mis ületab igasuguse arusaamisvõime[23].”
9. DEATH OF JOHN THE BAPTIST
9. RISTIJA JOHANNESE SURM
1955 144:9.1 John the Baptist was executed by order of Herod Antipas on the evening of January 10, A.D. 28. The next day a few of John’s disciples who had gone to Machaerus heard of his execution and, going to Herod, made request for his body, which they put in a tomb, later giving it burial at Sebaste, the home of Abner. The following day, January 12, they started north to the camp of John’s and Jesus’ apostles near Pella, and they told Jesus about the death of John. When Jesus heard their report, he dismissed the multitude and, calling the twenty-four together, said: “John is dead. Herod has beheaded him. Tonight go into joint council and arrange your affairs accordingly. There shall be delay no longer. The hour has come to proclaim the kingdom openly and with power. Tomorrow we go into Galilee.”
2010 144:9.1 Ristija Johannes hukati Herodes Antipase käsul 10. jaanuari õhtul 28[24]. a pKr. Mõned Makhairosesse läinud Johannese jüngrid kuulsid järgmisel päeval tema hukkamisest, läksid Herodese juurde ja avaldasid soovi saada Johannese surnukeha, et see sarka panna ja hiljem Abneri kodukandis Sebastes matta. Nad asusid järgmisel päeval, 12. jaanuaril teele põhja poole, Johannese ja Jeesuse apostlite laagrisse Pella lähedal ja rääkisid Jeesusele Johannese surmast. Kui Jeesus neilt seda uudist kuulis, saatis ta rahva ära, kutsus kakskümmend neli kokku ja ütles: „Johannes on surnud. Herodes laskis tal pea maha raiuda. Pidagem täna üheskoos nõu ja korraldagem oma asjad. Nüüd ei saa enam viivitada. On tulnud aeg hakata avalikult ja jõuliselt taevariiki kuulutama. Homme läheme Galileasse.”
1955 144:9.2 Accordingly, early on the morning of January 13, A.D. 28, Jesus and the apostles, accompanied by some twenty-five disciples, made their way to Capernaum and lodged that night in Zebedee’s house.
2010 144:9.2 Nii asusidki Jeesus ja tema apostlid koos ligikaudu kahekümne viie jüngriga 13. jaanuari varahommikul 28. a pKr teele Kapernauma ja ööbisid tol ööl Sebedeuse majas.